Valdavalt on see jäänudki loogika üldkursuse aluseks. Mõtlmine on spetsiifiline vaimne tegevus, millel on loominguline iseloom ja mille objektiks on tegelik ja/või kujuteldav maailm. Mõelda saab olevast ja mitteolevast.Kuid mõtlemine ei saa olla tegelikkuse peegeldus. Arutleda saab asjade üle ja sellisel juhul on arutluse väljaks "de re", ja arutleda saab mõistete, kategooriate, seaduste üle ja sellisel juhul arutluse väljaks on" de dicto". Mõistagi, loogikas toimub arutlus de dicto. Mõtlemise tulemuseks on mõte. Mõtted erinevad kvaliteedilt: positiivne: negatiivne: --------------------------------------------- tõene (ekslik) vale õige väär kehtiv mittekehtiv korrektne ebakorrektne adekvaatne ebaadekvaatne evidentne ebaevidentne
Voorus on mitmetahuline ja komplitseeritud mõiste ning nimetatud tunnused kuuluvad selle iseloomulikumate hulka. Kuid etteheide on põhjendatud, kuna samasuse reegli kohaselt mõiste saab olla ühe arutluse piires vaid ühes tähenduses, mis on väljendatud ka vastavate tunnuste kaudu. Loogikaalases kirjanduses kõnesoleva reegli raames kõneldakse sageli asjade samasusest, mis selles kontekstis on ilmselt põhjendamatu, kuna loogikasse puutuvad arutlused toimuvad väljal de dicto ja ei toimu asjade ja nähtuste maailma üle, (väljaarvatud juhtumid, mil arutlus toimub dialektilise loogika, induktiivse loogika ja modaalse loogika alal). Kui aeg- ajalt juhtubki nii, et formaalloogikasse kuuluv arutlus kipub libisema loogikast välja asjade ja nähtuste, protsesside ja nende tulemuste jne. valdkonda, siis on mõistlik hetkeks mõtet juhtida mingile matemaatikateaduse harule, meenutamaks, et matemaatiline teooria ei
(iseloomustus, võrdlus). Kirjeldus võib olla üldsõnaline või detailidesse süüviv. Vastavalt sellele, kirjeldus on napp või paljusõnaline. Kirjeldus on kasutusel tavamõtlemises, informatsiooni edastavas tekstis, kunstilises sõnaseadmises (ilukirjanduses) ja teaduslikus analüüsis (teaduslikus ja õppe-kirjanduses). Mõnikord on oluline vahet teha, kas kirjeldus toimub de re (asjadest, nähtustest) või de dicto (mõistete, nimetuste) tasandil. Esimesel juhul kirjeldatakse objekti omadusi, seoseid jt. tema eksistentsiga seotud olekuid. Teisel juhul on kirjelduse sisuks mõiste (nimetuse, nime) tunnused. Tunnused ilmnevad (me saame neist rääkida) vaid seostes teiste mõistetega: liigitunnus klassitunnusega, klassitunnus liigi-erisuse tunnusega jne. Asjadest arutledes fikseeritakse nende ajalist järgnevust, põhjuslikkuse seoseid, vastuolulisust nende omavahelistes suhetes jne
keeleteaduse baaslähenemisi. Keelefilosoofia 1960 ndatel keelefilosoofia kaudu pragmaatika teke, Lingvistiline pööre filosoofias: Loogikud Frege, Russel, Wittgenstein, Quine. Keel oli nende jaoks paradokside lähe ja sellest püütigi üle saada. Näiteks Gottlieb Frege (1848-1925) a) referentsi probleemid (kuidas tegelikult toimub viitamine?) Hesperus is the Evening Star vs. Hesperus is Hesperus b) uskumused ja tõde De re (vastavalt viidatud objekti omadustele) ja de dicto (vastavalt uskumustele) interpretatsioonid, vrdl Of Hesperus John believes that it is the Evening Star. Of Evening Star John believes that it is Hesperus. Tõeväärtusteooria. Klassikaline pragmaatika keelefilosoofiast arenenud. Kõneaktititeooria (Austin, Searle) ja implikatuuriteooria (Grice) olid reaktsioon tõeväärtusteooriale. Põhilähenemine Chomskylik. Diskursuseanalüüs Hõlmab kogu tekstide hulka, mis ühiskonnas käibel on; mitme osapoole tekst
Keelefilosoofia 1960 ndatel keelefilosoofia kaudu pragmaatika teke, Lingvistiline pööre filosoofias: Loogikud Frege, Russel, Wittgenstein, Quine. Keel oli nende jaoks paradokside lähe ja sellest püütigi üle saada. Näiteks Gottlieb Frege (1848-1925) a) referentsi probleemid (kuidas tegelikult toimub viitamine?) Hesperus is the Evening Star vs. Hesperus is Hesperus b) uskumused ja tõde De re (vastavalt viidatud objekti omadustele) ja de dicto (vastavalt uskumustele) interpretatsioonid, vrdl Of Hesperus John believes that it is the Evening Star. Of Evening Star John believes that it is Hesperus. Tõeväärtusteooria. Klassikaline pragmaatika keelefilosoofiast arenenud. Kõneaktititeooria (Austin, Searle) ja implikatuuriteooria (Grice) olid reaktsioon tõeväärtusteooriale. Põhilähenemine Chomskylik. Diskursuseanalüüs Hõlmab kogu tekstide hulka, mis ühiskonnas käibel on; mitme
paratamatud kui ka võimalikud väited. Aristotelese panust arendati edasi antiikajal ning skolastikute poolt, ent siis jäi see küsimuste ring tähelepanu alt välja kuni XX sajandi alguseni. Erandiks oli G. W. Leibniz (16461716), kes tegeles võimalike maailmade küsimusega.2 Traditsioonilises loogikas uuriti apodiktilisi, problemaatilisi ning assertoorilisi lauseid. Tehti vahet, kas kõneldakse de re (ld `asjast'), st maailmast või de dicto (ld `öeldust') st sellest, mida öeldi. Apodiktilised laused ei ole mitte need, mille tõesus on paratamatu, vaid need, mis on tõesed parajasti siis, kui teatud lause tõesus on paratamatu. Problemaatilised pole mitte need, mille tõesus on võimalik, vaid need, mis ütlevad millegi kohta, et selle tõesus on võimalik. Assertoorilised laused väidavad midagi muud, mitte millegi võimalikku või paratamatut tõesust. Tänapäevase modaalse loogika rajas C. I
Syntax to Semantics)." Synthese 27: 41737. Sharvy, R. (1980) "A More General Theory of Definite Descriptions." Philosophical Review 89: 60723. Soames, S. (1987) "Direct Reference, Propositional Attitudes, and Semantic Content." Philosophical Topics 15: 4787. ---- (2002) Beyond Rigidity: The Unfinished Semantic Agenda of "Naming and Necessity". Oxford: Oxford University Press. Sosa, E. (1970) "Propositional Attitudes De Dicto and De Re." Journal of Philosophy 67: 88396. Sperber, D. and Wilson, D. (1986) Relevance: Communication and Cognition. Cambridge, MA: Harvard University Press. Stalnaker, R. (1970) "Pragmatics." Synthese 22: 27289. Reprinted in D. Davidson and G. Harman (eds) (1972) Semantics of Natural Language. Dordrecht: D. Reidel. ---- (1978) "Assertion." In P. Cole (ed.), Syntax and Semantics, Vol. 9: Pragmatics. New York: Academic Press. Stanley, J. (2000) "Context and Logical Form
nomine sanctae ecclesiae Nostrae-Dominae Parisiensis, quae est in satsina habendi omnimodam altam et bassam justitiam Ula hac intemerata Civitatis insula, tenore praesentiurn declaramus nos requirere, primo, aliquandam pecuniarlam 306 indemnitatem; secundo, amendationem honofa-tjiiem ante portalium maximum Nostrae- Dominae, ecclesiae eathedralis; tertio, sententiam in virtute cujus ista stryga cum sua capella, sett in trivio vulgariter dicto dà Grève», sen in insula exeunle in luvio Sequanae, juxta pointam jardini regalis, executatae sint!» 18 Ta pani mütsi jälle pähe ja võttis istet. «Eheul» õhkas masendatud Gringoire, «bassa latinitas19!» Teine mustas riides mees tõusis süüaluse kõrvalt üles. See oli ta advokaat. Näljased kohtunikud hakkasid nurisema. «Advokaat, tehke lühidalt!» ütles eesistuja. «Härra eesistuja,» vastas advokaat, «et mu kaitsealune on oma süü üles tunnistanud, siis
annaabi.ee 
