Tsakra diagnostika Tsakrate meetod on väga vana moodus oma füüsilise, emotsionaalse, mentaalse ja vaimse energia äratamiseks ja tasakaalu viimiseks. Mida vabamalt energiavool meie sees liigub, seda parem on me tervis ja edukam elu. Tsakrate meetodi järgi on lihtne teha nn. isiklikku diagnostikat, s.t. leida probleemi allikas üles iseenese seest, oma hingest, oma teadvusest. ESIMENE TSAKRA Ehk juurtsakra. Selle keskuseks on õndraluu, näärmeks neerupealised. Emotsionaalne tasand: Turvatunne ja ellujäämine. Raha ja materiaalsed väärtused, omamise tunne. Esimene tsakra on olemise algallikas ja seob meie keha Maaga. Inimese keha vajab suhtlemist loodusega, et esimene tsakra oleks korras. See tsakra on vastutav ellujäämise eest. See on instinktide tsakra. Esimese tsakra peamine tung on ellujäämine. Kui esimese tsakra vajadused ei ole rahuldatud, vaadatakse maailma läbi hirmu prisma. Et vabaneda hirmust, ...
3. Ta peab soovi korral teada saama oma olukorra kohta käivad meditsiinilised seigad. 4. Tal peab olema võimalik mõjustada end puudutavaid raviotsuseid. 5. Kui patsient soovib, tuleb anda talle võimalus surmast rääkida. 6. Kui patsient oma otsuse tähendst mõistes keeldub alustatud ravist, tuleb tema otsust arvestada. 7. Ravipersonal peab tegema koostööd haige omastega. 8. Valuvaigistamine olgu tõhus. 9. Loobuda sellisest diagnostikast ja ravist, mis ei paranda ega leevenda patsiendi olukorda. 10. Patsiendi ja tema omaste soovil korraldada võimalus koduseks raviks ja hoolitseda selle eest, et patsient tarbe korral pääseks vältimatu abi korras raviasutusse. 11. Korraldada patsiendi psüühiline ja hingeabi, kui ta seda omal soovil vajab. 12. Raviasutuse olmesuhted püüda hoida kodustena ja teha nii, et omakesed saaksid vajadusel kogu aeg haige juures viibida. (Tilvis & Sourander 1996)
et nad on kõik vastuolud). Miks totemistlike sümbolitega kaasnevad teatud käitumisreeglid? Levinumad on söögikeelud ja eksogaamia reeglid, samuti initsiatsiooniperioodiga seoses. On konkreetseid ja ratsionaalseid ja väga konkreetses olukorras kehtivaid suhteliselt segaseid. Söögitabude rikkumisel pidavat tekkima allergialaadsed nähud, mis võivad ka psühhosomaatilised olla. Seega tulenevad sümptomid kultuurilisest diagnostikast. Tabud võivad lähtuda ka mitte liigi omadustest, vaid sellele tähendussüsteemis määratud kohast. Samas mõnedel suguharudel ei esine (või peaaegu ei esine) söögikeelde, küll aga on ehetega seoses kõik täpselt fikseeritud. Söögikeeldudel ei tundu olevat mingit seaduspära teatud piirkondades, teistel on suhteliselt sarnaselt seotud ema- või isaliiniga seonduvad asjad. Järeldus: lubatud või mittelubatud liigid on pigem markeeritud või mittemarkeeritud liigid
kommunikatsioonisüsteemidest ja märkidest, mida inimesed (ja mitte ainult inimesed, vaid ka loomad või masinad) suhtlusprotsessis kasutavad. Morris: see on nii teadus teaduste seas kui ka teaduste instrument. Ajalooliselt on semiootika kujunenud rööbiti filosoofia, keeleteaduse ja loogika arenguga. Esimest korda arutles keele päritolu teemadel Platon, 5.saj eKr. Tema mõtteid viis edasi Sokrates. Hippokrates aga semiootika rajaja selles mõttes, et rääkis meditsiini seisu kohalt diagnostikast – mingid märgid võimaldavad meil panna haigele diagnoosi, mis ei taga küll tervenemise, ent võimalikest parima ravi. Semiootika mõiste pärineb aga 17.sajandist, John Locke'ilt. Semiootika tekkis iseseisva teadusena 1960ndate alguseks enam-vähem korraga Pariisis, Bolognas, Moskvas, Ameerikas ja Tartus. Üheks semiootika rajajaks peetakse Charles Peirce'i, temaga paralleelselt lõi Ferdinand de Saussure semioloogia. Ent juba 1880ndatel tõusis esile kolm suunda, mllest kasvasid 20
· Teda ei tuleks jätta üksi, kui ta ei ole seda just nimelt soovinud · Ta peab soovi korral teada saama oma olukorra kohta käivad meditsiinilised seigad · Kui patsient soovib, tuleb anda talle võimalus surmast rääkida · Kui patsient oma otsuse tähendust mõistes keeldub alustatud ravist, tuleb tema otsust arvestada · Ravipersonal peab tegema tööd (koostööd) haige omastega · Valuvaigistamine olgu tõhus · Loobuge sellisest diagnostikast ja ravist, mis ei paranda ega leevenda patsiendi olukorda · Patsiendi ja tema omaste soovil korraldada võimalus koduseks raviks ja hoolitseda selle eest, et patsient tarbe korral pääseks vältimatu abi korras raviasutusse · Korraldada patsiendi psüühiline ja hingeabi, kui ta seda omal soovil vajab · Raviasutuse olmesuhted hoida kodustena ja teha nii, et omaksed saaksid vajadusel kogu aeg haige juures viibida
*fokusseeritud e probleeemilahendus-hindamine. Annab vastuse mis seal täpselt probleem on: täpsustab probleemi olemuse. Ühes valdkonnas on probleem. Ja siis täpsustatakse mis see on. *nõustamine ja rehabilitatsioon (ja prognoos) püüab ette hinnata, kuidas laps võiks kohaneda sekkumisele, mis on lapsele planeeritud. Edasi võiks hinnata seda, kuidas laps võiks reageerida. Et nt kui peab klassi, rühma vahetama, lähtudes ka eelnevast diagnostikast, infost lapse kohta. Et kuidas ta hakkama saab. Et just individuaalselt mõelda, mis on +/- tal, mis aitavad /halvendavad toimetulemist *progressi hindamine kui midagi on rakendatud, siis hinnatakse ja jälgitakse seda muutust. Kas toimub mingi muutus paremuse poole w mitte. Tuleb jäliga lihtsalt, mis juhtub. Õpetaja saab kasutada sõeluuringuid osasid (nt koolivalmidustest (nt kuldernupu test raamatu lõpus); diagnostilist hindamist teha saavad ja mis valdkonnad on esmasselt kahjustatud
m.a.). Organism koosneb vastanditest kuiv ja niiske, soe ja külm, magus ja mõru jne. (Järgiti Egiptuse stiilis nelja elemendi tasakaalust lähtuvat ravi ja tervise/haiguse käsitlust.) Vastandlikku raviti vastandlikuga. Empedokles. · Knidose koolkond. Humoraalteooria tervis sõltub kehamahladest (mitte enam algainetest-elementidest) kollane sapp, must sapp, veri ja lümf. Õpetus mahladest domineeris laias laastus(ja teatavate muudatustega) kuni 19. sajandini. Arenes õpetus diagnostikast (kuulatlemine nt). · Kosi koolkond (algab 6. sajandil e.m.a.) 4 kehaehituse tüüpi, mis põhineksid eelpoolmainitud kehamahladel (sangviinikud, koleerikud, flegmaatikud, melanhoolikud) Hippokrates (u. 460-370 e.m.a.). · Aleksandria koolkond (3. sajand e.m.a.) kiire areng anatoomia ja füsioloogia (vereringe ja närvisüsteem) mõistmisel. Põlistasid Aleksandria raamatukogu! Hippokratese traditsiooni, olid eelmänguks Galenosele. Herophilus
annaabi.ee 
