Nad kasutavad peptoone ja lõhustavad neid edasi, produtseerides keskkonda indooli, H2S, NH3 jt halvasti lõhnavaid ühendeid. *Anaeroobidest märgitakse klostriide nagu Clostridium sporogenes, Cl. perfringens jt. *Hallitusseentest osalevad valkude lõhustamisel Aspergillus spp., Penicillium spp., Mucor spp. jt. Valkude lõhustumine toimub proteolüütiliste ensüümide toimel. Hüdrolüüs toimub järk-järgult: valgudpolüpeptiididaminohapped. *Aminohapped desamineeritakse, mille tulemusel moodustuvad NH3 ja vastavad orgaanilised ained (happed: sipelghape, äädikhape, propioonhape, võihape; alkoholid: propüül-, amüül- jt alkoholid). *Aromaatse rea amiinohapete lõhustamise vahesaadusena moodustuvad fenool, skatool, indool ja teised mürgised ning ebameeldiva lõhnaga ühendid. *Väävlit sisaldavate aminohapete lõhustumisel moodustub H2S või merkaptaanid, mis lõhnavad samuti ebameeldivalt.
neljast amonihappest fragemendid. · Valkude lõhustamine jätkub peensooles kõhunäärne esnüümide ja lõplikult peensoole enda ensüümide mõjul. · Lõhustuse lõpp-produtkid on aminohapped, mis imenduvad verre. Aminohapped transpordidakse erinevatesse kudedesse, ka maksa. Aminohapetel on kudedes: · ehituslik ehk plastline funktsioon, nendes sünteesitakse uusi koe valke; · energeetiline funktsioon, mida realiseerib maks. · Aminohapped desamineeritakse maksas oksüdatsiivselt, mille käigus tekivad nn ketogeensed amonihapped · Eraldub ka amoniaak, mis seondub CO2-ga, muutub kusiaineks- uurea, mis viiakse neeruda kaudu välja. · Ketogeensetest amonihapetest saab maks energiat. · Osa ketogeenseid amonihappeid muudetakse rasvhapeteks, ning rasvhapped koos glükoosiga muudetakase maksas triglütseriidideks. · Triglütseriidid saavad tekkida ka ainult glükoosist.
ringlus looduses. Ammonifikatsioon − valgumolekulide järk-järguline hüdrolüüs. Olemuselt on tegu roiskumisprotsessiga, millega kaasneb märkimisväärne ammoniaagi (NH3) koguse eraldumine. Sellest tulenevalt nimetatakse protsessi ammonifikatsiooniks. Valkude lõhustumine toimub proteolüütiliste ensüümide toimel. Hüdrolüüs toimub järk-järgult: valgud→polüpeptiidid→aminohapped. Aminohapped desamineeritakse, mille tulemusel moodustuvad NH3 ja vastavad orgaanilised ained (happed: sipelghape, äädikhape, propioonhape, võihape; alkoholid: propüül-, amüül- jt alkoholid). Valgulagundajad mikroobid on looduses ainete ringe seisukohalt kasulikud, kuna nad mineraliseerivad valgulisi ühendeid. Moodustub NH3, mis rikastab mulda taimedele vajaliku lämmastikuga. Samad mikroobid põhjustavad ka piima, liha, kala jt toiduainete riknemist. 24. Mügarbakterid.
Kreatiniin pärineb lihaste valguainevahetusest. Ööpäevane kreatiniini hulk sõltub ööpäevasest lihasmassist, seetõttu on tema kontsentratsioon plasmas suhteliselt konstante (9mg/l). kreatiniin elimineeritakse glomerulaarfiltratsiooni teel. Ammoninium (NH4 +) ja ammoniaak (NH3) on valguainevahetuse ühed tähtsad lõppproduktid. erituvad neerutorukestes. Torukeste rakkudes desamineeritakse aminohape glutamiin glatamaadiks ja siis oksogluteraadiks ja selle käigus tekib üks molekul ammooniumi,. Ühe eritunud ammooniumi molekuli asemele tekib üks molekul bikarbonaati. Lõpliku uriini pH ja erituva ammooniumi vahel on linewaarne sõltuvus. Mida happelisem on uriin, seda rohkem on eritunud ammooniumi, Lämmastikubilanss kui organismi valguAV seisundit iseloomustav näitaja. Kusiaine
AtsetüülCoA annab atsetaadi ja butüraadi. 27. Valkude lõhustumine vatsas. Ruminohepaatiline lämmastiku ringlus Vatsas lagundatakse proteiin peptiidideks, seejärel mikroobid söövad ära, sünteesivad neist enda proteiinid ja siis peensooles need lagundatakse ja imenduvad. Esmalt tekivad vastas proteiinidest lühikesed peptiidid. Bakterid söövad ära, lõhustavad lõpuni AH- teks. Bakter kasutab neid oma valkude sünteesiks. Enamik AH desamineeritakse, tekivad VFA ja ammoonium – bakter kasutab neid oma valkude sünteesiks. Hargnemata AH saab atsetaati, propionaati ja butüraati, hargnenud AH aga hargnenud ahelaga VFA. Just neid viimaseid bakterid kasutavad enda jaoks. Ammooniumi kasutatakse enda N jaoks (lisaks vajatakse ka uureat). Mitte proteiini lämmastik – amiidid, amiinid, peptiidid, vabad AH, nukleiinhapped, uurea, nitraadid ja ammooniumioonid. NPN konverdivad ammoniaagiks ja sealt edasi AH ja proteiinid – bakterid. NPNid
Veri kannab AH-d maksa ja kõikidesse teistesse elunditesse meie organismis, kus neid kasutatakse kehaomaste valkude ja mitmete muude ühendite sünteesiks. maksas ümbertöötatud AH-d viiakse verega kudedesse, seal sünteesitakse neist rakkude ribosoomide koevalgud. AH-d, mida ei kasutada kudede ehitamiseks lähevad energiakulu katteks või muudetakse SV-teks ja lipiidideks. Energia saamiseks AH-d kõigepealt desamineeritakse ehk aminorühma eemaldamine ja see toimub peamiselt maksas. AH lämmastikuvaba jääk oksüdeeritakse, aminorühmast moodustub aga mürgine ammoniaak ja sellepärast sünteesitakse sellest kohe urea ehk kusiaine, mis pole enam mürgine ja eemaldatakse organismist neerude kaudu. Süsivesikute seedimine ja imendumine. SV-d on inimesele tähtsamaks energiaallikaks , sõltumata sellest, kas tegemist on sportlase või kehaliselt väheaktiivse indiviidiga
filtreeriv. Kusiaine on väikse molekulkaaluga, neutraalne. Kusiaine eritumine sõltub diureesist. Kreatiniin pärineb lihaste valguainevahetusest. Ööpäevane kreatiniini hulk sõltub ööpäevasest lihasmassist, seetõttu on tema kontsentratsioon plasmas suhteliselt konstante (9mg/l). kreatiniin elimineeritakse glomerulaarfiltratsiooni teel. Ammoninium (NH4 +) ja ammoniaak (NH3) on valguainevahetuse ühed tähtsad lõppproduktid. erituvad neerutorukestes. Torukeste rakkudes desamineeritakse aminohape glutamiin glatamaadiks ja siis oksogluteraadiks ja selle käigus tekib üks molekul ammooniumi,. Ühe eritunud ammooniumi molekuli asemele tekib üks molekul bikarbonaati. Lõpliku uriini pH ja erituva ammooniumi vahel on linewaarne sõltuvus. Mida happelisem on uriin, seda rohkem on eritunud ammooniumi, Lämmastikubilanss kui organismi valguAV seisundit iseloomustav näitaja: Iseloomustab erinevust organismist tulnud ja organismist väljunud lämmastikkkoguste vahel
Kusiaine on väikse molekulkaaluga, neutraalne. Kusiaine eritumine sõltub diureesist. Kreatiniin pärineb lihaste valguainevahetusest. Ööpäevane kreatiniini hulk sõltub ööpäevasest lihasmassist, seetõttu on tema kontsentratsioon plasmas suhteliselt konstante (9mg/l). kreatiniin elimineeritakse glomerulaarfiltratsiooni teel. Ammoninium (NH4 +) ja ammoniaak (NH3) on valguainevahetuse ühed tähtsad lõppproduktid. erituvad neerutorukestes. Torukeste rakkudes desamineeritakse aminohape glutamiin glatamaadiks ja siis oksogluteraadiks ja selle käigus tekib üks molekul ammooniumi,. Ühe eritunud ammooniumi molekuli asemele tekib üks molekul bikarbonaati. Lõpliku uriini pH ja erituva ammooniumi vahel on linewaarne sõltuvus. Mida happelisem on uriin, seda rohkem on eritunud ammooniumi, hormonaalne regulatsioon Hüpofüüsi eessagara somatotroopne Hsuurendab rakumembraani läbilaskvust aminohapete suhtes ja tõstab valgu sünteesi intensiivsust
Kuiaine on väikse molekulkaaluga, neutraalne. Kusiaine eritumine sõltub diureesist. Kreatiniin pärineb lihaste valguainevahetusest. Ööpäevane kreatiniini hulk sõltub ööpäevasest lihasmassist, seetõttu on tema kontsentratsioon plasmas suhteliselt konstante (9mg/l). kreatiniin elimineeritakse glomerulaarfiltratsiooni teel. Ammoninium (NH4 +) ja ammoniaak (NH3) on valguainevahetuse ühed tähtsad lõppproduktid. erituvad neerutorukestes. Torukeste rakkudes desamineeritakse aminohape glutamiin glatamaadiks ja siis oksogluteraadiks ja selle käigus tekib üks molekul ammooniumi,. Ühe eritunud ammooniumi molekuli asemele tekib üks molekul bikarbonaati. Lõpliku uriini pH ja erituva ammooniumi vahel on linewaarne sõltuvus. Mida happelisem on uriin, seda rohkem on eritunud ammooniumi, Lämmastikubilanss kui organismi valguAV seisundit iseloomustav näitaja. Kusiaine plasmakontsentratsioon sõltub valgu katabolismi ja glomerulaarfiltratsioonist
annaabi.ee 
