1) riigivõimu tekke õiguslikest alustest sõltuvalt: A) konstitutsioonilised, B) mittekonstitutsioonilised; 2) olenevalt riigiorganite otsustuste õigusjõust: A) otsustava õigusega (annavad õigusakte enda nimel), B) nõuandvad ehk konsultatiivsed (soovituslikud arvamused). 3. Volituste kestuse alusel: 1) alalised: vahetused ainult rotatsiooni käigus, nt parlamendid jne; 2) ajutised: kindla ülesande täitmiseks, nt ekspertkomisjonid. 4. Tsentralisatsiooni ja dekontsentratsiooni alusel: 1) kõrgeima täidesaatva riigivõimu organid (valitsus); 2) keskhaldusorganid (ministeeriumid, riigiametid, inspektsioonid); 3) riigi haldusorganid (regionaal- või vahetasandi haldusorganid, nt maavanem); 4) lokaalsed haldusjaotusorganid (ametnikud/teenistujad, nt politseinik). 5. Subordinatsiooni alusel: 1) suhteliselt sõltumatud (tegutsevad nt ainult seaduse alusel) 2) sõltuvad ehk subordineeritud (tegutsevad seaduse kui ka nt määruste jms alusel). 6. Struktuuri alusel:
Iga üksikisiku vabadussfääri kitsendav abinõu peab olema sobiv seatud eesmärgi saavutamiseks, vajalik, st. sama mõjusatest vahenditest vabadust vähim kitsendav, ja proportsionaalne kitsamas tähenduses. Proportsionaalsus ehk võrdelisus kitsamas tähenduses nõuab kaalumist. Kaalumine hõlmab kõik poolt ja vastu argumendid ning sisaldab lõppastmes väärtushinnangut - otsustamist ühe või teise lahenduse kasuks. 2.4.2. Võimude lahusus Võimude lahusus lähtub võimu dekontsentratsiooni vajadusest. Et ühe organi kätte ei koonduks liiga palju võimu, jagatakse võimu funktsioonid erinevate riigiorganite vahel: parlament annab seadusi, valitsus viib neid ellu ja kohtuvõim kontrollib valitsuse tegevuse seaduslikkust. Funktsionaalsele ja organisatoorsele võimude lahususele lisandub personaalse võimude lahususe nõue: ükski isik ei tohi täita korraga mitme võime funktsioone. 2.4.3. Õiguskindlus
koosseisu, st üksikute liikmete ehk osa koosseisu uuendamise läbi (see on rotatsioon) - organ kui selline püsib, tema üksikud liikmed vahetuvad (nt parlamendid; kohaliku omavalitsuse esinduskogud; osa esindusorganite tööorganeid - komisjonid, komiteed; veel - valimiskomisjonid jne); 2) ajutised - teatud ülesande täitmiseks (parlamendi- või valitsuskomisjonid; seaduseelnõude töögrupid; ekspertkomisjonid). 4.Riigiorganite liigitus tsentralisatsiooni ja dekontsentratsiooni alusel: 1) kõrgeimad täidesaatva riigivõimu organid (valitsus); 2) keskhaldusorganid (ministeeriumid, keskametid, inspektsioonid; departemangud) 3) riigi kohahaldusorganid - nimetatakse veel regionaal- või vahetasandi haldusorganiteks : > reginaalse territoriaalse üldfunktsiooni täitmiseks (nt maavanem; provintsi kuberner);
suhetes ja kõige kõrgem võim kuulub vastavas hierarhias kõige kõrgemale (vahe tsentraliseeritud süsteemiga tsentraliseeritud süsteemipuhul on mõnel asutusel ka oma otsustusõigus, kui kontsentratsiooni süsteemi Puhul puudub see absoluutselt. Lähedaseim on sõjavägi). Kogu haldusvõim koondub vastavas haldusekandjas vaid ühe organi e keskorgani kätte. o Dekontsentratsiooni süsteem Otsustamisõigus jaotub paljude organite vahel. Haldusorganitele, mis on hierarhilises süsteemis iseseisev otsustusõigus Vertikaalne dekotsentsetratsiooni süsteem kohapealsetele organitele antakse iseseisvate otsuste tegemiseks pädevus. Oma pädevuse piires. Teatud juhtudel võib sekkumist ette tulle. Horisontaalne dekontsentratiooni süsteem reguleerimisülesanded
Detsentralisatsioonisüsteemiga on tegemist siis, kui kõrgeim riigivõimu esindaja annab otsustamisõiguse üle iseseisvatele õigussubjektidele, halduse kandjatele, kelle organid ei asu ühtses hierarhilises süsteemis riigihaldusorganitega. Dekontsentratsiooniprintsiip väljendab põhiliselt halduse organiseerimist "halduskandja sees", kusjuures pädevus jaotatakse mitmete halduskandjate (organite) vahel. Eristatakse vertikaalset ja horisontaalset dekontsentratsiooni. Vertikaalse dekontsentratsioonisüsteemi sisuks on iseseisvate haldusotsuste tegemise õiguse üleandmine keskorganitelt kohapealsetele organitele. 1.2. Kohaliku halduse organiseerimise tüübid On tavaks eristada kohaliku halduse nelja põhitüüpi: föderalism, omavalitsus, detsentralisatsioon, tsentralisatsioon. Klassifikatsiooni aluseks on kohalike territoriaalsete kollektiivide autonoomia ja ,,kohalike vabaduste" tunnustamise aste.
Dekontsentratsioonisüsteemis toimub otsustamisõiguse jaotus paljude organite vahel. Kui reguleerimisülesanded jaotatakse vastava haldusekandja võrdses seisundis olevate organite vahel, on tegemist nn. horisontaalse dekontsentratsioonisüsteemiga. Nii on dekontsentratsioonisüsteemi alusel korraldatud ministeeriumide omavahelised suhted. Vertikaalse dekontsentratsioonisüsteemi sisuks on iseseisvate haldusotsuste tegemise õiguse üleandmine keskorganitelt kohapealsetele organitele. Erinevus dekontsentratsiooni ja detsentralisatsiooni vahel seisneb peamiselt selles, et esimesel juhul säilitab organ oma koha haldusorganite hierarhilises süsteemis, teisel juhul on otsustamisõiguse üleandmine seotud iseseisva õigussubjekti tunnustamisega. Esimesel 44 juhul on tegemist üksnes juhtimise tehnika probleemiga, teisel juhul demokraatia kui protsessiga. Praktikas võivad üheaegselt koos esineda nii kontsentratsiooni- kui ka tsenralisatsioonireiim
Dekontsentratsioonisüsteemis toimub otsustamisõiguse jaotus paljude organite vahel. Kui reguleerimisülesanded jaotatakse vastava haldusekandja võrdses seisundis olevate organite vahel, on tegemist nn. horisontaalse dekontsentratsioonisüsteemiga. Nii on dekontsentratsioonisüsteemi alusel korraldatud ministeeriumide omavahelised suhted. Vertikaalse dekontsentratsioonisüsteemi sisuks on iseseisvate haldusotsuste tegemise õiguse üleandmine keskorganitelt kohapealsetele organitele. Erinevus dekontsentratsiooni ja detsentralisatsiooni vahel seisneb peamiselt selles, et esimesel juhul säilitab organ oma koha haldusorganite hierarhilises süsteemis, teisel juhul on otsustamisõiguse üleandmine seotud iseseisva õigussubjekti tunnustamisega. Esimesel 44 juhul on tegemist üksnes juhtimise tehnika probleemiga, teisel juhul demokraatia kui protsessiga. Praktikas võivad üheaegselt koos esineda nii kontsentratsiooni- kui ka tsenralisatsioonire�iim
o Kapitalism eeldab majandusliku efektiivsuse saavutamiseks kapitali kontsentratsiooni (vä- heste inimeste kätte, vähestesse regioonidesse, vähestesse ettevõtetesse) ja ühes sellega tekib paratamatult ebavõrdsus. o Demokraatia, vastupidi, rõhutab võrdsust kui väärtust iseeneses ja püüdleb sotsiaalse õig- luse poole, samuti nõuab demokraatia võimu dekontsentratsiooni. Majanduspraktika näitab, et sotsiaalse õigluse (või vähemalt õiglustunde) suurendamine on sageli saanud toimuda vaid majandusliku efektiivsuse vähendamise arvel. Ja vastupidi, 105 majandusliku efektiivsuse suurendamine on tihti võimalik vaid sotsiaalse õigluse (või vähemalt õiglustunde) vähendamise arvel. Majandus on tegelikult tõhusaim ainuotsustamise, diktaatorliku juhtimise, ebademokraatia ja
annaabi.ee 
