Maailma arhitektuur XX sajandi lõpul Grete Vomm 12a 2010 Maailma arhitektuurist XX saj. lõpul · 1970-ndad 1990-ndad · Stiilide piirid pole täpsed · Kõrgtehnoloogiline suund (hi-tech) · Lihtsuse poole arendatud modernism · Dekonstruktivistid · Ökoloogiline arhitektuur · Kõrval ökomaja. Paul Leech 1996, Iirimaa Ieoh Ming Pei. Louvre´i püramiid Pariisis, 19831993 Richard Rogers. Lloydi hoone Londonis. 1978 1981 Quinlan Terry. Raamatukogu Cambridge´is. 1992 Jørn Utzon, Sidney ooperihoone, 1973 Renzo Piano & Richard Rogers. Pompidou keskus Pariisis. 1971 Cesar Pelli Petronas Towers Kuala Lumpuris. 1998 Kasutatud materjalid · Jaak Kangilaski "Kunstikultuuri ajalugu 12. klassile" · http://www
1. Mida nimetatakse installatsiooniks? Installatsioon- tehnikas mingi seadme ülesseadmine ja seadistamine; paigaldatud seadmestik; kunstis kunstikavatsuslikult üles seatud objekt. 2. Mida nimetatakse assamblaaziks? Assamblaaz- kolmemõõtmeline kollaaz.Mitmesugustest esemetest ja materjalidest kokkuliidetud või kokkukuhjatud teos. 3. Mis on performance, eesti keelne vaste? Millest välja kasvas? Performance(ingl.k. etendus)- happening'ist 1970.aastate paiku välja kasvanud kunstisündmus. 4. Missugune võiks olla minimalistlik kunstiteos? (Maalikunst seostus minimalismiga, s.o. Kunstiga, mis püüab kõige napimate vahenditega teoseid luua.) Minimalistlik kunstiteos võiks olla ülilihtne, nt. Carl Andre seda väga hästiesinda oma tööga Ekvivalent VIII. Telised. 1964. 5. Missugune võiks olla op-kunsti teos? Op-kunsti teos võiks olla nagu asi mõtlemiseks. Nt. Victor Vasarely'i töös nimaga "Väike pilt musta ja valge reljeefiga". U. 1959. Nagu see teo...
matemaatiline kord ja ranged vormid, uuriti erinevaid rütme. Eesmärk kogu keskkonna ümberkujundamine vastavalt masinaajastule. Purismi võib pidada funktsionalismi eelkäijaks. 16. Kineetiline kunst - kehade ja valguse liikumisega elamusi pakkuv kunst. 17. Utiilikunst - tööstustoodete jääkidest ja juhuslikest esemetest loodud kunstiteosed, enamasti assamblaazid, levinud alates 1960. aastatest 18. Biennaal - kahe aasta tagant korraldatav kunstnäitus. 19. Dekonstruktivistid - 20. saj lõpul tekkinud arhitektuurikoolkond, mille ehitised mõjuvad nagu skulptuurid. 20. Hüperrealism - 1960- aastate lõpust levinud kujutav kunst, mille objektiks pole silmadega nähtud reaalsus, vaid reaalsusest tehtud fotod. Hüperrealism ka fotorealism. 21. Happening - improviseeritud, ilma kindla kavata etendus, mis püüab kaasata pealtvaatajaid, muusikuid kui ka kunstnikke, kus nad tegutsevad kooskõlastatult. 22
saj. lõpul Kõrgtehnoloogilised materjalid võimaldavad ehitada enneolematuid hooneid. Renzo Piano ja Richard Rogers kavandasid Pariisi Pompidou keskuse, mis on kaetud erivärvi torudega, igal värvil oma funktsioon. Huvitavad on Rodgersi loodud Lloydi hoone Londonis ja Ieoh Ming Pei Louvre`i klaaspüramiid kunstimuuseumi siseõues. Jørn Utzon projekteeris Sydney ooperitetri, kus purjesid meenutavad hooneosad on algselt sektorid kerast. Postmodernistide seas on põnevad dekonstruktivistid, nt. Frank O. Ghery Guggenheimi Muuseumi hoone Bilbaos Hispaanias. Erinev suund eelnevatest on ökoloogiline arhitektuur, kus püütakse kasutada loodusmaterjale ja energiat säästvaid lahendusi. Uued meediad kunstis Kunsti loomevahendid on videokaamera, arvuti, internet, digitaalne tehnika. Näitustele lisanduvad monitorid korduvate videolõikudega, videosalvestised performance'idest, videoinstallatsioonid.
Strukturalistlike vaadete kohaselt ei ole individuaalse teksti sees eristatav sõnum iseseisvalt ja üleni oluline, vaid teda koos hoidva struktuuri väljendus. Seega esindab strukturalism mõtteviisi, mille kohaselt peame kultuurilise nähtuse mõistmiseks suutma identifitseerida teda koos hoidva struktuuri. 1960.–70. aastatel tulevad poststrukturalism, dekonstruktsioon jms üksteisest raskelt eristatavad suunad (Jacques Derrida, Roland Barthes, ameerika dekonstruktivistid). Neid võib tõlgendada strukturalismi arendusena oma loogilise lõpuni või selle ümberlükkamisena. Nad jätkavad mõtteviisi, et tekstist väljaspool ei ole midagi, kõik on vaid keelesisene lõputu mäng. Samas seavad post-mõtlejad objektiivset teadmist otsiva strukturalistliku mõtlemisviisi põhimõtteliselt kahtluse alla. Ja varasemate suundade poolt alati tekstist otsitud või vähemalt eeldatud terviklikkuse idee
(Pompidou keskus) ning kohati omad ka allegoorilist tähendust (Sidney ooperiteater täies purjes laev). Luuakse ka minimalistlikke ehitisi, mis arvestavad looduslikku ja arhitektuurilist konteksti. Euroopa ratsionalistide loomingus on geomeetrilised vormid, kuid arvestatakse loomingu sümboolse tähendusega ja ümbritseva arhitektuuriga. Esindatud on ka uusklassitsistid, mis on levinud Suurbritannias ja USAs. Dekonstruktivistid võtavad modernistliku hoone lahti ning panevad teatava nihestusega kokku. Hoone tahab mõjuda skulptuurina. Ökoloogiline arhitektuur püüab ressursside säästmiseks rakendada kõrgtehnoloogilisi võtteid või kasutada lihtsaid, odavaid ja taastuvaid materjale. Arhitektuur: Cesar Pelli (internatsionaalne stiil) Santiago Calatrava (kõrgtehnoloogiline stiil) Frank O. Gehry (dekonstruktivist)
saj. lõpul Kõrgtehnoloogilised materjalid võimaldavad ehitada enneolematuid hooneid. Renzo Piano ja Richard Rogers kavandasid Pariisi Pompidou keskuse, mis on kaetud erivärvi torudega, igal värvil oma funktsioon. Huvitavad on Rodgersi loodud Lloydi hoone Londonis ja Ieoh Ming Pei Louvre`i klaaspüramiid kunstimuuseumi siseõues. Jørn Utzon projekteeris Sydney ooperitetri, kus purjesid meenutavad hooneosad on algselt sektorid kerast. Postmodernistide seas on põnevad dekonstruktivistid, nt. Frank O. Ghery Guggenheimi Muuseumi hoone Bilbaos Hispaanias. Erinev suund eelnevatest on ökoloogiline arhitektuur, kus püütakse kasutada loodusmaterjale ja energiat säästvaid lahendusi. Uued meediad kunstis Kunsti loomevahendid on videokaamera, arvuti, internet, digitaalne tehnika. Näitustele lisanduvad monitorid korduvate videolõikudega, videosalvestised performance'idest, videoinstallatsioonid.
vehkima (nt Lotmani suunas). Milles seisneb strukt meetodi kriitika? Kõigepealt semantilise struktuuri mõiste kriitika. Kritiseeriti ka strukt. märgikontseptsiooni. Kristeva kritiseeris teksti mõtte kujunemise kirjeldusi, väites et teksti mõte ei teki teksti sees (nagu strukturalistid arvasid) vaid teksti ja lugeja koosmõjus. Teatav lugejakesksus. Strukturalistid leidsid, et lugeja peaks olema kongeniaalne autorile. Dekonstruktivistid kehtestavad lugeja ülemvõimu, lugeja loob teksti tähenduse, lugeja on aktiivne. Väljumine teksti seest on väljumine teistesse tekstidesse. Ükski tekst pole immanentne, isoleeritud nähtus vaid hajub teistesse tekstidesse. Analüüs väljub teksti raamest, tekib intertekstuaalsuse mõiste. Strukt jaoks oli tekst mahuline, ruumiline. Seal oli võimalik igas suunas liikuda. Poststrukturalism väärtustab teksti kulgemise ajas, lugeja ja teksti koosmõju kerkib lugemise ajas.
annaabi.ee 
