nad end ise ühes manifestis iseloomustanud Nad eitavad inimese võimet maailma mõista ja muuta, kuulutavad ükskõiksust ümbritseva suhtes, on kõiges pettunud, kõigest tüdinud, eitavad kõike, vahel on jõuetud elu tõsiselt võtma, vahel küllastunud kõigest Dekadentide luule on maailmavalulik ja pessimistlik, nende looming on vaba sotsiaalsetest ja moraalsetest kohustustest, see tugineb kunsti seesmistele väärtustele ( lähtub põhimõttest kunst kunsti pärast) Dekadentideks peetavad autorid: CharlesBaudelaire Guy de Maupassant Oscar Wilde Charles Baudelaire (1821-1867) Lapsepõlv nagu lõputu sünge äike Inetuse ja õuduse poeet Temaga algas prantsuse luules uus periood Temast sai omanäoline varasümbolismi esindaja Ta elas boheemlaseelu, suhtus kõigesse küüniliselt, talle meeldis kaasinimesi sokeerida Looming 1857. aastal ilmus luulekogu "Kurja lilled" (Les Fleurs du mal), mis põhjustas
Vastupidi, Nietzsche elu oli täis ootamatuid pöördeid. Sündinud pastori pojana, sai temast kõige vihasem kristluse materdaja kaasajal. Hiilgavalt alanud teaduslik karjäär - 24- aastaselt sai Nietzsche Baseli ülikooli klassikalise filoloogia professoriks -- päädis juba 1879. aastal varase pensionile jäämisega tervislikel põhjustel. Vaatamata kohutavatele haigushoogudele õpetas Nietzsche oma teostes vitaalsust ja elujaatust, pidades pessimiste jõuetuteks dekadentideks. Nõrga tervise kiuste avaldas Nietzsche ajavahemikul 1872-1888 üle kümne teose, jättes lisaks maha tuhandete lehekülgede ulatuses märkmeid, uute raamatute plaane. 1888. aastaks oli Nietzsche tervislik seisund jõudnud kritilise punktini, ta abitus ja sõltuvus hoolekandest paistis üha enam ja enam vajalik olevat. Arstid avastasid Nietschel süüfilise ja haigus oli jõudnud viimasesse staadiumi. Nietzsche suri Weimaris. 4
kultuur ja eelkõige kristlus on meid juba nii ära rikkunud, sisendades meile mingeid tobedaid väärtusi, lähtudes millistest me ainult saamegi nii teha. "Tegelikult", ütleb Nietzsche, "väärtusi ei ole olemas (kui siis ainult üks ja nimelt see, et neid ei ole) ja seega ei saa me ennast ka häbeneda." Vaatamata kohutavatele haigushoogudele õpetas Nietzsche oma teostes vitaalsust ja elujaatust, pidades pessimiste jõuetuteks dekadentideks. Ei ole üldisi väärtusi ega üldist tõde; need on vaid igal inimesel omad Sellest lähtudes võib tunduda kummalisena, et oma filosoofias ülistab ta tugevust ja mõistab hukka nõrku ja viletsaid. See moraal on negatiivne kontseptsioon ta on tekkinud vastandudes välisele stiimulile, on selle produkt, kus rahulolematus tahab end kompenseerida. Eeldatakse teise hukkamõistu. Seevastu tugevate ehk positiivne moraal ei vaja seda, tema ei vaja enese vastandamist oma
kasutamine jne. Modernismiga seotakse ka nt arenguromaanide, ulmekirjanduse, kriminaalromaanide jne kui iseseisvate kirjanduselu nähtuste tekkimine. Kirjandus Tiit Hennoste, artiklite seeria "Hüpped modernismi poole: Eesti 20. sajandi kirjandusest Euroopa modernismi taustal". Vikerkaar 1993, nr. 10 - 1997, nr. 10-11. Dekadents on nähtus kultuuris, mida iseloomustab püüd väljendada tüdimust, jõuetust ja küllastatust. See levis 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses. Dekadentideks peetavad autorid: Charles Baudelaire Guy de Maupassant Oscar Wilde Sümbolism on kunstivool, mis sündis 1880. aastatel Prantsusmaal ja Belgias. Sümbolism sai alguse luulest ning levis maalikunsti, skulptuuri, proosasse, näitekirjandusse ja muusikasse. Sümbolismi eelkäijad ja päritolu Prantsuse sümbolism oli suurelt jaolt reaktsioon naturalismile ja realismile, mis püüdsid haarata tegelikkus selle üksikasjades. Reaktsioonina hakati tähelepanu pöörama
Keskseks tegelaseks kirjanduses, kunstis, kinolinal ja teatris sai Jossif Stalin. Ajakirjandus rääkis ilmselt seda, mida partei tahtis. Kultuurilooming 1944-1953 Võimudega Läksid esialgu kaasa järgnevad kirjanikud ja luuletajad: Juhan Smuul ("Poeem Stalinile"), August Jakobson ("Elu tsitadellis"), Hans Lebrecht ("Valgus Koordis"), Mart Raud, Johannes Semper. Võimudele sobival moel, kuid mitte kaasa minevana kirjutasid Oskar Luts, Mait Metsanurk ja Hugo Raudsepp Dekadentideks kuulutati Betti Alver, Kersti Merilaas ja August Sang. Tuglas sai halvakspanu ja mõnituste osaliseks. Sõja ning repressioonide käigus hukkusid Evald Tammlaan ja Jüri Parijõgi. Siberis suri Heiti Talvik. 11 Haripunkti saavutasid repressioonid 50-ndate alguses, mil ohvriteks langesid isegi "truud ning teenekad" nagu Semper. Surve lõdvenes Stalini surmaga ja põlu alt
Smuuli “Poeem Stalinile”. Smuuli teravmeelsus isegi truud ning teenekad, nagu ENSV Kirjanike ja rikas kirjanikuanne avaldusid aja möödudes Liidu juhatuse esimene esimees Johannes nii luules kui ka proosas ja dramaturgias. Nii Semper või Varese valitsuse kunagine pälvisid tema hilisemad, valdavalt humoorikad välisminister Nigol Andresen. Dekadentideks teosed (“Muhulaste imelikud juhtumised...” kuulutati Betti Alver, Kersti Merilaas ja August “Kihnu Jõnn ehk Metskapten”, “Muhu monoloo Sang, muserdad ja mõnitati Friedebert Tuglast. gid. Polkovniku lesk”) lugeja poolehoiu. Ent Nimetatute ja paljude teistegi vaenamiseks 1940
Immanuel Kanti puhul. Vastupidi: Nietzsche elu oli täis ootamatuid pöördeid. Sündinud pastori pojana, sai temast kõige vihasem kristluse materdaja kaasajal. Hiilgavalt alanud teaduslik karjäär -- 24-aastaselt sai Nietzsche Baseli ülikooli klassikalise filoloogia professoriks -- päädis juba 1879. aastal varase pensionile jäämisega tervislikel põhjustel. Vaatamata kohutavatele haigushoogudele õpetas Nietzsche oma teostes vitaalsust ja elujaatust, pidades pessimiste jõuetuteks dekadentideks. Nõrga tervise kiuste avaldas Nietzsche ajavahemikul 1872-1888 üle kümne teose, jättes lisaks maha tuhandete lehekülgede ulatuses märkmeid, uute raamatute plaane. Nietzsche elu vürtsitas sõprus Richard Wagneriga ja hilisem ärapöördumine temast, taganemine noorusaja iidolist Schopenhauerist, ärapöördumine kogu modernsest kultuurist. Kui meenutada, et Nietzsche hilise loomeperioodi loosungiks oli kõigi väärtuste ümberväärtustamine, siis pole säärastes muutustes midagi
Puhastuste juures torkab silma see, et näiteks Tuglast, Alverit või Merilaasi ei panda vangi, pigem pannakse vangi neid, kes on tegelenud poliitikaga. · 1953 Stalini surm · 1956 NLKP XX kongress On seltskond kirjanikke, kes püüavad poliitilistest teemadest kirjanduses hoiduda või kirjutavad ,,valesti". Üldiselt ,,valesti" kirjutatud teostega trükki ei jõuta. Max Laosson Loob malli, kuidas tembeldada kirjanikke idealistideks, dekadentideks (mõlemad sõimusõnana). Ta näitab ette, kuidas mõista hukka need 20nda sajandi alguse kirjandusüllitused, eriti Siuru, Tarapita, Noor Eesti, Arbujad. Endel Sõgel Ta on ka väga agar Stalinistliku kirjanduse kriitik. Jubib Keele ja kirjanduse instituuti. Kirjanike Liit saab loomulikult järelvalveorganisatsiooni tähenduse. Seal arutatakse käsikirju, tehakse autoritele selgeks, mida tohib, mida ei tohi. 50ndatel tembeldatakse Semper rahvavaenlaseks ja tagandatakse kohalt.
Nad taotlesid esteetilist täiust, keelevool on silmapaistev. Olid romantikud, ei soovinud rahulduda poolikute saavutustega. Eriti avaldub see B. Alveri kogus ,,Tolm ja tuli." Saksa okupatsiooni ajal jätkasid arbujatest Kersti Merilaas ja Betti Alver. Alver, erinevalt Merilaasist, liikus lihtsama, maa- ja rahvalähedasema väljenduse poole ("Leib", "Süda"). Kui Nõukogude väed olid jälle Eestisse jõudnud, allutati kogu kirjandus Nõukogude ideoloogiale. Arbujad kuulutati dekadentideks ja arvati Kirjanike Liidust välja. Kui 1956. aastast alates hakkas Eestisse jõudma nn sula ilminguid, tähendas see kirjanduses kõigepealt arbujate ja arbujalikkuse taastulekut. B. Alver, A. Sang ja K. Merilaas ennistati Kirjanike Liidu liikmeks ja neil lubati taas avaldada oma loomingut. Arbujate stiilis klassikaline filosoofiline luule kuulub näiteks ka Jaan Krossi, Artur Alliksaare ja Ain Kaalepi selle aja luulesse. 1960
annaabi.ee 
