Džäss - Saatana muusika (0)

Saatana muusika
Džässmuusika, mis tekkis 19 sajandi lõpul, kujutab endast Aafrika ja Euroopa rahvamuusika ristumisel tekkinud revolutsioonilist muuskastiili. Tema eelkäijateks loetakse USA neegrite töölaulu, spirituaali ja bluusi. Džäss vastandus kogu teda eelnenud muusikale . Ta oli emotsionaalne, ettearvamatu, kirglik ja tänu sellele täiesti vastuvõetamatu enamikele klassikalise muusika austajaile. Kuna džässi hakkasid esimesena viljelema töölisklassi neegriansamblid, suhtusid ka jõuakamd inimesed sellesse tõsise eelarvamusega. Palju vastumeelsust jõukate konservatiivide poolt ei suutnud siiski takistada džässi tormilist võidukäiku 20. sajandi esimesel paarikümnel aastal.
Džäss läks eelkõige peale noortele inimestele, kes üle kõige maailmas tahtsid vastanduda oma vanematele. Seda käidi kuulamas spetsiaalsetes klubides (näiteks Cotton Club New Yorgis ). Noored said seal tantsida ja eirata igasuguseid viisakusreegelid ja etiketti, kuna tolle aja ühiskond oli väga vaos hoitud, oli neil vaja end kusagil välja elada. Džässi levikut hõlbustas ka tehnika areng, tol ajal anti välja esimesed vinüülplaadid, džässmuusika salvestati esmakordselt plaadile The  Original Dixieland Jass Band’i poolt 1917 aasta alguses.
Džässmuusikutest on kuulsamad trompetimängija ja laulja Louis Armstrong , kes sai kuulsaks oma innovaatilise trompetimängu ja imepärase ande tõttu, pianist ja helilooja Duke Ellington ja viiuldaja ning orkestrijuht Paul Whiteman , keda džässi kuldajastul (20’ndad) kutsuti Džässikuningaks. Irooniaseisneb selles, et Whiteman ei olnud traditsioonilise džässi, mis koosnes suures osas improvisatsioonist, pooldaja . Kõik eelpool nimetatud muusikud jätsid džässmuusika olemusse oma sügava ja ainulaadse jälje.
Džässi plahvatuslik levik sünnitas ka “Harlemi renessansi”, inspireerituna muusikast nende ümebr, hakkasid ka mustanahalised kirjanikud, näitlejad, filosoofid ja luuletajad usinalt kultuuri sünnitama. Varsti peale seda hakkas ka haritlaskond ja jõukas rahvas džässi suhtes leebuma. Sel perioodil kolis džäss üle suitsustest ja pimedatest ööklubidest suurtesse valgetesse ballisaalidesse. Tekkima hakkas ka suurem hulk valgeid džässmuusikuid. Minu arvates võib seda lugeda traditsioonilise džässi lõpu alguseks.