,,Taeval ei ole soosikuid" Erich Maria Remarque Jaanuar 2010 40.ndates eluaastates võidusõitja Clerfayt sõitis oma auto Giuseppega Monte Carlost Sveitsi Alpidesse sanatooriumi Bella Vistasse külla oma vanale partnerile tuberkuloosihaigele Hollmannile. Ta tuvus 24 aastase haige belglanna Lillian Dunkerquega ja tolle seltsilise valgevenelasest Boris Volkoviga. Lillian oli 4 aastat tagasi sanatooriumisse tulnud ning 6 aastat enne seda oli kestnud sõda. Haiged kutsusid professorit Dalai Laamaks ja vanemõde Krokodilliks. Lilliani sõbranna
2. Tegelased 1)Lillian Dunkerque tuberkoloosihaige naine, kes elas mägede vahel sanatooriumis. Ometi ei soovinud ta oma elupäevi lõpetada seal haiglas ta soovis näha maailma ning elada aktiivset elu nii kaua kui võimalik. Kuna ta teadis, et tal polnud enam kaua jäänud, nautis ta igat Clerfaytiga veedetud päeva, ent ometi jättis ta väliselt külma mulje ta ei tahtnud end kellegagi liialt siduda, sest ta teadis, et tänane päev võib jääda tema viimaseks. 2)Clerfayt autovõidusõitja, kes elas oma elu kogu aeg surmaga riskides. Ta armastas väljakutseid, seiklusi ning üle kõige võidusõite. Tulevik ei olnud tal just kuigi kindel, sest iga võidusõit võis jääda tema viimaseks, ning seetõttu ei vaevunud ta tulevikule just kuigi palju mõtlema. Ent peale Lillianiga kohtumist ning temasse armumist soovis ta võidusõitja karjääri kõrvale heita ning hakata autokaupmeheks, rajades ühise kodu ning turvalise elu koos Lillianiga.
,,Taeval ei ole soosikuid" E. M. Remarque 1. Sisukokkuvõte Tuberkoloosihaige Lillian elab mägede vahel sanatooriumis, kus ta sai ravi. Clerfayt suundus samasse sanatooriumisse külla oma kaassõitjale Hollmannile. Kaks aastat seal elanud Lillian ning paar nädalat seal suusatada plaaniv Clerfayt kohtusid, ent Lillianil oli tol ajal veel armuke Boris. Kuuldes, et Clerfayt läheb tagasi Pariisi, ei kahelnud Lillian hetkegi, ning läks koos temaga. Sel ajal, kui Clerfayt võistlustel osales, ostis Lillian endale palju uhkeid kleite ning kalleid ehteid. Kui Clerfayt naases, vaatas ta Lilliani hoopis teise pilguga asi polnud mitte sellses kleidis, vaid selles, et väljaspool sanitooriumit mõjus ta hoopis tasakaalukamana ning täiskasvanulikumana, kes teadis, mida ta elult tahab. Nad ei lahkunud teineteisest hetkekski ning ka uue võistluse ilmnedes kutsus
Erich Maria Remarque TAEVAL EI OLE SOOSIKUID Ipeatükk Peategelane, kelle nimeks on CLERFAYT oli bensiinijaamas, käsutas seal töötavat poissi nimega Hubert oma auto paaki täis laskma, ja küsis eesootavate teeolude kohta. Poiss hoiatas, et tee on jääs ja kurust ta üle ei saa. Kuna tal oli kõht tühi, läks ta kõrtsi sööma. Sõi kõhu täis, jõi natuke ja asus teele. Tunni aja pärast oligi ta lumevangis. Veidi aja möödudes tuli lumesahk, mis ta välja aitas. Ta sõitis edasi ning jõudis aja möödudes sanatooriumisse, kus pidi elama
Kirjandus kui kirjaniku elu ja ajastu peegeldus Autor osales ise esimeses maailmasõjas. Remarque'i teosed õhkavad salapära nagu ta teaks sellest palju rohkem, kui keegi teine. Ta suudab läbi oma teoste panna väärtustama pisiasju ja hetki ning rebima välja sellest, mis ei lähe meile tegelikult korda. Surmast rääkimine paneb aga elu väärtustama. Teos kui struktuurne tervik Raamatus on 224 lehekülge ja 22 peatükki. Clerfayt sõidab oma sõbrale mägedesse külla ning kohtab sanatooriumis kaunist Lilliani, kes on raskelt haige. Neiu teab, et tal pole jäänud kaua elada. Ühel päeval pöördub Clerfayt mägedest tagasi Pariisi ning Lillian põgeneb sinna koos temaga, kuna tahab elada veel täiel rinnal. Clerfayt läheb ühele suurele võidusõidu võistlusele, kus on võiduks üks suur raha summa ja enne minekut palub ta Lilliani endale naiseks. Võistlusel satub mees suurde avariise ja
Tsitaate Remarque'i teosest ,,Taeval ei ole soosikuid" Mõne aja võib ju hoiduda surmale mõtlemast kuid lõpuks pole sellest siiski pääsu. (Lillian Dunkerque) Õnn ei ole ühene mõiste. (Clerfayt) Leppimine tähendab alistumst. (Lillian) Enne kui pea vastu müüri jõuetult puruks joosta, tuleb proovida, kas selle müüri taga ehk edasi ei saa elada. (Boris Volkov) Armastus ei vajagi andestust. (Boris) Miski pole ohtlikum kui naine, kes himustab kõike. (Clerfayt) Tundub, et olen sattunud inimeste hulka, kes arvavad, et nad elavad igavest. Vähemalt peavad nad ennast nõnda ülal. Kaitsevad meeleheitlikult oma vara ja unustavad seejuures kogu elu. (Lillian) Kuulda võib nii paljut ,kui ainult küllalt vagusi olla. (Lillian) Äraminek pole alati lahendus sest iseenesest ei saa kunagi vabaneda. (Levalli) See on alati kõige lihtsam, kui sa tead, et omandusvaist sind ainult piirab ja et midagi pole püsivat, kas sa ise mitte. (Lillian)
,,Taeval ei ole soosikuid" Erich Maria Remarque Huvitavad mõtted Elu määrasid tunded ning nende vastu oli õigus võimetu. ,,Kellelgi meist pole pääsu," sõnas Clerfayt lõpuks läbematult. ,,Samuti ei tea meist keegi, kuis ja kunas surm teda kord võtab. Sest ühelgi inimesel pole voli aja üle. Ja mis on õieti pikk elu? See on pikk minevik. Tulevik küünib üksnes järgmise hingetõmbeni. Või järgmise võidusõiduni. Selle üle valitseb teadmatus." Clerfayt tõstis klaasi. ,,Ma elan varjusurmas! Selles kehtivad teised seadused kui maises elus!" ,,Sooh? Ja millised siis, kui tohib küsida?" ,,Ei midagi muud, kui võtta elult, mis võtta annab
nende peade kohalt ei lahku Peagi lisandub sellele armastus, mis on truu, kuid ei tunne armukadedust, sest neil lihtsalt pole selleks piisavalt aega Tutvustus Sellel romantilisel romaanil on väga mõtlemapanev traagiline lõpp. Teoses peituv saatuseiroonia väljendubki aga selles, et mitte Lillian ei olnud see, kes esimesena siit maailmat lahkus, vaid riskida armastav Clerfayt, kelle lõpp tuli kui välk selgest taevast. Romaani pealkiri „Taeval ei ole soosikuid“ tähendabki seda, et alati ei valita, kellel antakse elada ja kellel lastakse surra. Peategelase tutvustus: Lillian Kaunis ja noor Aegamööda tuberkuloosi suremas Ei taha olla sanatooriumis Tahab nautida elu enne surma; elada kergemeelselt niikaua kui võimalik Suudab surmale naerdes silma vaadata Peategelase tutvustus: Clerfayt Autovõidusõitja
armulugu, mis "lookleb" mööda eluteed kuni surm selle lõpetab. Lillian kes tahtis sanatooriumist minema saada,et elu nautida saaks.Sattus ta lõpp kokkuvõttes ikka tagasi sanatooriumisse,ning ta suri seal. Teose tegelased Peategelased Lillian- on 24 aastane tiisikust põdev belglanna, kes oli sanatooriumis veetnud juba neli pikka aastat.Kuus aastat tagasi oli olnud sõda,mis jättis tema hinge jälje igaveseks.Ta elab sanatooriumis.Ta tahab sealt ära,ning nautida elu. Clerfayt- on 40 aastane võitlushimuline mees, kellel ei ole loodud mingeid illusioone õnnest.Ta on võidusõitja. Clerfayti tõmbab juba teose algusest saati Lilliani poole, kes on nii vahetu ja suudab nautiga igat hingetõmmet,mis talle on antud. Lillian ja Clerfayt moodustavad ebahariliku paari, kes hakkavad elama käesolevas hetkes ega hooli tulevikust. Remarque'i teostest õhkab salapära ja kujundlikkust. Kõrvaltegelased: Lilliana onu-Elas Pariisis.Ta oli Lilliani isa vend.Onu
Ta tundis soovi mässata haiguse ning tervenemisega kaasneva, teda köidikutes hoidva, ravitsemisega. Saatuse tahtel ristusid tema teed Clerfaytiga. Rallisõitjaga, kelle elu oli vaat et sama habras, kui temal. Lilliani köitis Clerfayti hoolimatus ning muretu eluviis. Clerfayti Lilliani õrn lapselikkus ning tahumatu olek. Sellest sai alguse saatuslik armusuhe, mis muutis nende mõlema elusid. Nad said võimaluse mõista elu tõelisi väärtusi, veel üürikene aeg enne oma surma. Clerfayt oli mees, kes ei võtnud oma elus midagi ega kedagi väga tõsiselt. Ta arvas, et pikk elu on kõigest pikk minevik. Et tulevik küündib üksnes järgmise hingetõmbeni. Selline ellusuhtumine muutis ta aga väsinuks. Ta oli väsinud paigalejäämisest ja väsinud lahkumisest. Endalegi teadmata, väsinud elamast kõigest järgmise hingetõmbeni. Algselt köitiski Clerfayti Lilliani juures viimase lapselikkus ning värskus. Lillian näis talle kena noore koerakutsikana, kes kõigega
Egiptuses,Argentinas,Sri Lankas,Vietnamis,Indoneesias,Hiinas ja Indias.See eksootiline eluring,mil tema proviandiks on armastus,lõpeb tal meeletu põgenemisega ja salapärase kaaslase kaotamisega.Tuge leidnud buda vaimuliku tõekspidamistest,tuleb ta Euroopasse tagasi.Looduse uut õitsengut taas himukalt tunnetav noor naine on uuele eluringile minekuks usutavasti valmis. Gamile tundus,et tal on vaja osta Abu Duvase ´´Diivani`` vana väjaanne.Norman ootas teda,et esitleda talle Clerfayt`d,ühe sõbra poega,kes pidi ta lennukiga Luxorisse viima.Gam startis tunni aja pärast ja Norman pidi järgmisel päeval talle kiirrongiga järele minema.Kreool sõidutas nad hotelli ja kummardas Gami ees.Clerfayt ei teinud kreoolist väljagi ja kui kreool tahtis talle kallale karata pööras Clerfayt selja ja ei proovinudki ennast kaitsta.Nad külastasid normarh Hap Tefa haukambrit ja tagasiteel kostis lask.Clerfayt karjus kreooli ja peatas auto.Väljas polnud aga kedagi ja ta sõitis edasi.
2007. aasta oktoobris muutus aktuaalseks Marioni Jonesi USA kergejõustiklase ülestunnistus, et ta tarvitas kahe hooaja vältel dopingut ning tagastas Sydney olümpiamängudel võidetud medalid. Aasta hiljem mõisteti Jones steroidide kasutamise kohta valevande andmise eest pooleks aastaks vangi. Süüdi mõistetud sportlase au devalveerub nulli, ometi on andnud kõik, et tõusta tippu. E.M.Remarque'i romaanis "Taeval ei ole soosikuid" autovõidusõitja Clerfayt õrritab saatust iga kord rajale minnes. Tema elus on ralli väga tähtsal kohal. Ta kohtus sanatooriumis Lillianiga ning nad armusid. Mõlemad teadsid, et ei ela enam kaua, Lillian põdes tuberkuloosi ning Clerfayt'il oli eluohtlik hobi. Roomas toimunud võistlusel Clerfayt suri ning kuus nädalat hiljem juhtus nii ka Lillianiga. Tippspordil ei ole enam meelelahutuslikku rolli. Autoralli on kui elu lihtsustatud
surma. Ta tahtis näha maailma ning elada aktiivset elu nii kaua kui see võimalik on. Kuna ta teadis, et tal polnud enam kaua jäänud, nautis ta igat Clerfaytiga veedetud päeva, ent ometi jättis ta väliselt külma mulje ta ei tahtnud end kellegagi liialt siduda, tal polnud mõtet luua endale pere ja kodu, sest surm võis teda äkitselt tabada ja sellega teeks ta mehele haiget. Lilliani häiris et teised tema tervise pärast muretsesid, ta läks endast välja kui Boris või Clerfayt aru pärisid või üleliia hoolitsesid. LK 124, 138 Ta oli vahepeal üsna teravate ütlemistega. Lk 151 Lillian nägi asju nii nagu ta neid näha tahtis, mitte nii nagu nad tegelikult olid Lk 116 Raha ei mänginud tema elus olulist rolli, ta käitus sellega pillavalt. LK152 Ta ostis endale kokku väga palju kleite. Tema mõte oli et kui temaga midagi juhtub nt nagu Veneetsias, siis see vähendab
leidis ja millised olid võimalused. Ta suutis olla õnnelik ka vaesuses elades. Sageli peitub õnn armastuses. Igasugune armastus - olgu see siis armastus loomade, asjade, inimeste või kõige muu suhtes, teeb inimesi rõõmsaks. O.Wilde muinasjutus “Infanta sünnipäev” oli Kääbik erakordselt õnnelik, kui armus printsessi. Kuid kurvastuseks ei kestnud see kaua. Ka teoses “Taeval ei ole soosikuid” oli Clerfayt Lillianisse armudes õnnelik ja oleks armastuse nimel valmis kõigeks. Õnnel puudub täpne tähendus, kuna kõik mõistavad ja kogevad seda erinevalt. Mõni ei vaja õnneks paljut, mõnele jääb sellest aga puudu ning vajab rohkemat, et õnnelik olla. Paljud leiavad õnne vabaduses, iseseisvuses, rahas, armastuses või kõiges muus, mis üldse eksisteerib. See tähendabki seda, et õnnel on tuhat nägu.
Sõber Basil teeb tast maali ja ta soovib, et maal vananeks tema asemel ja kannataks tema patukoormat. Aastad mööduvad, Dorian patustab pidevalt. Tapab Basili ja põhjustab kaudselt mitme teise isiku surma või täieliku laostumise. Lõpuks püüab hea olla, kuid avastab maali vaadates, et see tuli silmakirjalikkusest ja uudishimust. Tahab hävitada maali, kuid sellele noaga sisse lüües tapab end ja muutub selliseks, nagu pidi olema. "Taeval ei ole soosikuid! E.M. Remarque Clerfayt võidusõitja tutvub Liliani, haigega ja aitab tal pääseda mägedest sanatooriumist mis oli kui vngla. Naine muutub ilusaks ja tekib armastus. Mees sureb autoõnnetuses enne kui naine, ehkki olks pidand olema teistpidi. Naine sureb saabudes tagasi oma algse armastuse, Borisi juurde, kes juba teadis, kuidas 'all' tegelikult asjad on. "Kuritöö ja karistus" Fjodor Dostojevski Ralskolnikov peategelane sooritab 2 mõrva sest ..
Probleemid: #Tegelik tõde saabub liiga hilja! peategelase maha laskmine. #Kas ja kuidas suudab armastus sõjatingimustes säilida? peategelase elus on armastust, aga Remarque väidab: ,,Väike isiklik õnn uppus üldise häda ja ahastuse põhjatus mädasoos." 1961 "Taeval ei ole soosikuid" mite ainult sõjas ei valitse surm. Miks selline pealkiri? Keegi ei tea, millal sureme terve võib surra enne haiget. Lillian arvas, et sureb ennem kui Clerfayt aga tegelikult vastupidi. Taeval ei ole soosikuid. Raamatu puhul olulisem lõpptulemus. Igaüks peaks elama kogu hingest, võtta viimast. 1962 "Lissaboni öö" raamromaan e romaan romaanis. Noorpaar, kes tahab Hispaanias laeva peale saada et Ameerikasse minna. Saavad pileti, kui kuulavad ära vanamehe loo. Põhiprobleemid: #Kuidas elavad ühes inimeses edasi teise mälestused? #Miks on armastus vahel petlik? #Armastus ja pagulus käsikäes. #Miks tasub raskustega võidelda ja mitte alla anda?
annaabi.ee 
