mingi kindel sõnum. Panna lugejat hämmeldusse, kui isekas ja jultumatu oli George Duroy. Võimalik, et sellest teosest saab aimu, kuidas elati vanasti. Tihtipeale võetigi endale naiseks kõrgklassi neiu, et saada endale kindlustatud majanduslik olukord ja tiitliga nimi. Võrrelda „Bel-Ami“ romaani „Carmeniga“ leidub mõningaid ühised ja ka erinevaid jooni. Esiteks „Bel-Amis“ suutis George naised endasse armuma panna ning tänu sellele naised tegid, seda mida noormees soovis. „Carmenis“ oli asga vastupidi, Don Jose oli armunud Carmenisse ning tegi kõik, mida Carmen soovis. Erinevuseks võib välja tuua selle, et „Carmenis“ ei olnud Don Jose soov saada haljale oksale vaid Carmeniga igavesti elada. „Bel-Amis“ kasutas George naisi vaid enda kasuks ära ega arvestanud teiste inimeste tunnetega. Mulle meeldis kuidas „Bel-Ami“ oli üles ehitatud. Peatükid polnud liiga pikad, lisaks tegi see lugemise nauditavaks, romaan oli jagatud kaheks osaks
keskseks teemaks romantiline mustlaselu ning vabadus. Natuke konkreetsemalt oli mõlemas loos tavaline mees, kes armus mustlannasse ning asus nende kogukonda elama. Natuke aega oli kõik hästi, kuid siiski ei võtnud ta omaks mustlaste vabameelsust ning hakkas tundma armukadedust. Mõlemal juhul lõpeb olukord süngelt ning keegi sureb ning mees saab selle eest oma karistuse. ,,Mustlastes" oli mustlasena elamine peategelase vaba valik, kuid ,,Carmenis" oli see sundolukord (olgugi, et Carmeniga koos ei olnud don Josél sellise elu vastu kaugeltki midagi). Puskini teoses tappis armukade mees oma naise ja tema armukese, ning visatakse seetõttu mustlaste seast välja. ,,Carmenis" tappis don José Carmeni, kuid armukadeduse põhjuseks ei olnud niivõrd härjavõitleja Lucas (kes jäi ellu), vaid see, et naine meest ei armastanud ja ei soovinud temaga koos elada. Viimases teoses seletati rohkem lahti ka
Laulmist õppis ta konservatooriumi ettevalmistusosakonnas professor Tiit Kuusiku juures aastatel 1967 kuni 1969. 4 - töö Pärast õppestuudio lõpetamist 1965. aastal sai temast Estonia rahvusooperi koosseisuline solist. Tal on olnud üle viiekümne rolli ooperites, operettides ja muusikalides. Suurematest rollidest loobus ta aastal 1998. Nende hulgas on Denise "Mam'zelle Nitouche'is", Pipi "Pipi Pikksukas", Aldonza "Mees La Manchast", Nikitina/Satrova "Kahes kevadpäevas", Frasquita "Carmenis", Lõbus Naisterahvas "Ohvris", Madeleine "Savoy ballis", Sally Bowles ja Fräulein Schneider "Kabarees", Maenka "Müüdud mõrsjas", Ilona "Krahv Luxemburgis", Notsu "Puhhis" jne. Rollidest tõstab lauljatar-näitlejatar ise esile oma esimest osa teatri koosseisulise artistina - Pepit "Viini veres", Aldonzat muusikalis "Mees La Manchast", kui oma näitlejabiograafia üht olulist etappi. See roll "kulutas" teda palju, kuid talle oli lausa eluliselt tähtis koostöö Georg
Joze teeb ettepaneku ära minna Ameerikasse, kuid Carmen vastab: "Ma ei taha, et mind käsutatakse, tahan olla vaba ja teha, mis mul môttesse tuleb." Joze otsustab Carmeni tappa. enne surma ütleb Carmen: "Sa tahad mind tappa, ma ju näen, nii on saatusest määratud, aga sa ei saa mind alistuma sundida." Teos lôpeb sellega, et Joze jutustab minategelasele oma loo ja annab talle Carmeni varastatud kella tagasi. Merimee looming kannab nii romantismi ka realismi tunnusjooni: 1.romantiline "Carmenis" eksootika, tugevad karakterid, metsikud kired, röövlid, salakaubavedajad, mustlased, nôidus ja ebausk 2. realistlik "Carmenis" asjalik ja rahulik esitus, kommentaarid ajalukku, mustlaste päritolu andmed, autori erapooletu hoiak, palju kirjeldusi
Ta oli valmis inimesi petma, isegi röövima ja tegeles ka salakaubandusega. Ta suutis oma hea väljanägemisega saavutada kõike, mida vaid soovis. Nii nagu kõik teisedki, armus temasse ka don Jose. Jose soovis nii väga Carmeniga ühist õnne saavutada, et oli valmis selle nimel isegi röövima ja tapma. Kuid ta ei saanud Carmenit endale ning see kaotus viis ta Carmeni mõrvale. Ta sattus vanglasse, kuhu tuli teda külastama Merimee ning jutustas talle oma loo saatanast Carmenist. ,,Carmenis" anti ka ülevaade Hispaania mustlaste kommetest, iseloomust ja keelest. Mulle meeldis raamatu sisu, see andis mulle väga palju uusi teadmisi mustlaste kohta. Kui ma enne arvasin, et nad tõesti ongi ainult vargad ja petturid, siis nüüd sain teada, et tegelikult võivad nad väga hoolivad olla oma lähedaste vastu. Näiteks siis, kui don Jose sai raskelt haavata ja Carmen ravis teda mitu nädalat ja oli kogu aeg tema juures.
Armastus ja traagika ,,Carmenis" Mustlasneiu Carmen ning kuulus röövel don Jose on justkui sattunud lõpmatule takistuste rajale. Neid on haaranud keeruline armastus ning metsikud kired, kuid nad on tegelevad liiga erinevate asjadega, et olla koos õnnelikud. Vastanduvad hea ja kuri ning kõike seob ebausk ning silmakirjalikkus. Carmen on metsiku iseloomuga ning don Jose ei suuda teda ohjata, kuna nende vahel on palju pettusi ja valelikkust. Mustlanna Carmen oli noor, ilusa kehaehitusega, suurte silmadega väheldane neiu. Ta nägi välja palju kenam kui teised tema rahvusest naised. Tal oli täiesti sile vasekarva nahk, veidi viltused silmad. Pisut täidlased, ilusa kujuga huuled ning valged hambad. Tema veidi karedad pikad juuksed olid ronkmustad ja läikivad. Ükski mees ei suudaks sellise naise suhtes ükskõikseks jääda ja nii ei suutnud ka don Jose. Ta armus tüdrukusse ning tundis, et just tema on see õige. Ei saa südant sundida armastama ning...
võrgutamisega. Teoses on romantikutele tähtis erandlikkus. ,,Carmeni" tegelastel polnud kellegagi tihedaid sidemeid. Jose ja Carmen olid küll paar, kuid palju aega teinetesisest lahus: mustlanna organiseeris ja otsis erinevates linnades kaupmehi ja asjaajajaid, kellest said järgmise röövi ohvrid, või ajas mustlasasju. Jose redutas kaaslastega metsades ja väikelinnades, oodates Carmenilt märguannet kuritegude toimepanekuks. Samasugune suhe oli neiul oma endise kaasa Ükssilmaga. ,,Carmenis" on esiplaanil Merimee ideaalid. Kirjanik on ise üheks tegelaseks, kellele Jose oma õnnetu loo jutustas, kui nad autori rännakul kohtusid. Merimee laseb peategelasel lugu jutustada, samas annab oma hinnangu sündmuste käigule, tegelaste olemusele ning nende käitumisele. Romantism kujutab maailmavalu: teos kõnelebki don Jose Lizarrabengoa kurvast elust. Jose oli algselt aus baski, kes pandi suurkooli, kus temast pidi saama vaimulik. Mõne aja pärast aga selgus, et see pole tema kutsumus
" Ja tal oli õigus, sest ,,Carmenist" õhkub tõelise elu hingust, kirge, vabadust ja dünaamikat.Bizet suri vaid kolm kuud pärast esietendust ega võinud aimatagi, et ,,Carmenist" saab lühikese aja jooksul ooperiliteratuuri populaarsemaid teoseid, mida mängitakse kogu maailma ooperiteatrites ja et toreadoori laulust ning peategelase habaneerast saavad mitmetele põlvkondadele ooperimuusika sümbolid. Ooperis laulis ka Jassi Zahharon. Tal on hästi võimas ja hea hääl ning ,,Carmenis" oli tal ka ilus osa laulda. Oli ka koorilaulu, milles laulsid poisid. Ooperis olid ka flamenkotantsijad, kes tantsisid ikka väga hästi. Flamenkotantsijatel olid väga värvikirevad riided ka, mis jäid silma. Eriliseks tegi selle ooperi kogu ooper ise. Lavaline liikumine oli lihtsalt hämmastav ning kõik need dekoratsioonid olid igaüks omal õigel kohal. Neid ei olnud palju ega ka vähe, vaid kõik sobis suurepäraselt
jooksul etendanud väga palju tähtsaid rolle. Rollidest tõstab lauljatar-näitlejatar ise esile oma esimest osa teatri koosseisulise artistina - Pepit "Viini veres", Aldonzat muusikalis "Mees La Manchast", kui oma näitlejabiograafia üht olulist etappi. See roll "kulutas" teda palju, kuid talle oli lausa eluliselt tähtis koostöö Georg Otsaga; Irina Nikitina/ Veera Satrova kaksikrolli "Kahes kevadpäevas", kus oli väga huvitav ja nõudlik lavastajatöö Georgi Ansimovilt; Frasquitat "Carmenis", mis pakkus muusikaliselt enam kui eelnenud osad. Algul loomusele ja senisele ampluaale võõrad Madeleine'i "Savoy ballis" ja Ilonat "Krahv Luxemburgis". Nende kahe viimase rolliga astus Helgi Sallo välja subretimainega artisti staatusest ja tõestas end elegantse operetiprimadonnana. Eriksoni järgi on loov tegutsemine meile eluliselt vajalik, hoides meid noorusliku, värske ning tervena. Selle puudusest tekib vaimse vaesumise, varase vananemise ja igavuse oht.
" Joze otsustab Carmeni tappa. enne surma ütleb Carmen: "Sa tahad mind tappa, ma ju näen, nii on saatusest määratud, aga sa ei saa mind alistuma sundida." Teos lôpeb sellega, et Joze jutustab minategelasele oma loo ja annab talle Carmeni varastatud kella tagasi. Kirjuta kolm lauset süüdistuseks ja kaitseks, poisid carmenist, süüdistuseks, tûdrukud kaitseks Merimee looming kannab nii romantismi ka realismi tunnusjooni: 1.romantiline "Carmenis" eksootika, tugevad karakterid, metsikud kired, röövlid, salakaubavedajad, mustlased, nôidus ja ebausk 2. realistlik "Carmenis" asjalik ja rahulik esitus, kommentaarid ajalukku, mustlaste päritolu andmed, autori erapooletu hoiak, palju kirjeldusi NÄITA HÄRJAVÔITLUSE PILTI LOE GARCIA LORCA ROMANSSI CARMENIST Romantiline luule ûlesanne: Loe Byroni, Shelley, Petöfi luuletusi, vali välja igast kaks luuletust, mis avaldavad môju, ava peamôte ja leia paar romantismile omast joont.
Gounod "Faust" 1859. Põhiautor on Jules Massenet (1842-1912): "Manon" 1884, eriti "Werther" 1892 (Goethe romaani "Noore Wertheri kannatused" järgi), "Thaïs" 1894. Drame lyrique'i iseloomustab: psühholoogilisus ja intiimsus (vastukaaluks grand opéra'le), vähe koore, ülesehituses numbrite koondumine stseenideks, juhtmotiivid (aga mitte nii ohtralt kui Wagneril), Wagneri muusikadraama, eriti ta harmoonia mõju. Opéra comique ja drame lyrique mõjutavad teineteist, näit. Bizet "Carmenis" (1875) on jooni mõlemast (lokaalkoloriit, mustlased, tänavapoisid jt. koomilisest ooperist, Carmeni vastandkuju õrn Micaela on iseloomulik pr. Muusikadraamale). Sama iseloomustab Offenbachi viimast teost "Hoffmanni lood" (ametlik zanrimääratlus on ka opéra comique). Opéra comique'ist kasvas 1850. aastatel välja operett, näit. Jacques Offenbachi "Orpheus allilmas" (1858). Teema 15. Itaalia ooper 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi esimesel poolel Kordamiseks:
annaabi.ee 
