tulevikunägemused on avaldanud suurt mõju hilisemale ingiskeelsele luulele. Ta unistas intellekti püsivast ja süvenevast liidust ilu ja armastusega, mis pidi tema arvates juhatama inimkonna maisest hädaorust täiuslikuma tuleviku poole. Koos Byron'i ja Keats'iga viis Shelley inglise lüürika kõrgusteni, milleni see polnud küündinud Shakespeare'i ajast saadik. Tolle luuletaja lüürilised luuletused paistsid silma oma musikaalsusega kõlarikkuse -ja peensusega. Võrreldes Byroniga, Shelley looming küündib ühiskonnakriitika teravuse ja optimismi poolest kaugemale. Sündinud 04. augustil 1792 Horshami lähedal Sussexis ühes aadliperes esiklapsena. Nende pere oli rikas ja kuulus aadliperekond. 1804 aastal, olles 12 aastane, pandi S õppima aristrokraatlikusse Etoni kolledzisse. Juba seal avaldus tema mässu-ja revolutsioonimeelsus. Sageli väljendus ta vastumeelsus tohutus vastuhakus sealsele korrale.
Shelley Marysse ja põgenes koos · ,,Luuletus lõokesele" · armastuslüürika üks 19. sajandi temaga · ,,Vabastatud Prometheus" · poliitiline sisu suurimaid lüürikuid. · ülistas loodust · ,,Cenci" väljakutse vägivallale Mulle meeldis ,,Ood · sõprus Byroniga · ,,Inglise meestele on läänetuulele". · heideti perekonnast ülestõus" välja · ,,Hümn intellektuaalile" · võitles vägivalla vastu · ta laev uppus · võttis osa rahvuslikust ülestõusust Iirimaal Walter Scott · õnnelikult armunud · ,,Rob Roy" · keerukate süzeesõlmede Scotti loomingut
Kuninganna Mab", milles lõi fantaasiapildi rõhumise alt vabanenud ühiskonnas ja ülistas inimmõistust. Shelley varajane abielu purunes. Ta tutvus Mary Godwiniga, publitsisti ja utopisti W.Godwini tütrega, ning tekkinud armuvahekord, Shelley abikaasa enesetapp ja laste võõrandumine viisid selleni, et Shelley otsustas kodumaalt lahkuda. Ta abiellus Maryga ning edaspidi elasid nad sveitsis ja Itaalias. Nende üleelatud kannatused ja kaotused, viibimine Sveitsis Alpides ja luulevendlus Byroniga inspireerisid ka Mary Shelleyt kirjutama. Tema ulmeromaanil" Frankenstein" oli suur menu. 1822.aastal uppus P.Shelley jahisõidul Itaalias Livorno lähedal. Ta on maetud Rooma protestantlikule kalmistule, kus puhkab ka J.Kaets. Itaalia perioodil lõi Shelley oma parimad teosed- poeeme, värssdraamasid jm. Tema Ida- ainelisi poeemi ,, Islami ülestõus" kangelased ei põe nii ränka maailmavalu kui Byroni tegelased. Nad on julged , protesti täis romantikud, kel puuduvad taandumismeeleolud.
Alates 17s. arenevad kaks “saatanliku” teed: Saatana kummardamine ja eksplitsiitne satanism. Saatana kummardamine on keskaja ristiusu produkt. Nii Jumal kui ka Saatan kuuluvad sakraalsesse maailma. 19s. on saatanlik fenomen Euroopa kirjanduses. Missad olid teoreetiliselt olemas, praktiliselt aga töestamatu ja ilmselt ei mõjutanud satanismi. Esimest korda tuli kasutusele sõna “satanism” seoses Lord Byroniga. Ta enesekaitseks luuletas kokku, et kuulub Shelleyga “Intsesti Liigasse” ja asutas “Saatanliku Luulekooli”. Samas Byronile ei meeldi saatanliku ohvri rolli mängida. Ta teeb endast ise, oma elust ühe kunstiteose ja ületab kõik tabud. Ajal kui hea ja halva piirid uduseks muutuvad, kujuneb välja satanism, mis pole ilmtingimata reaktsioon seltskonnale, maailma korrale. See on indiviidi hoiak kollektiivi ja tema normide suhtes
Nende suhted aina süvenesid, kuigi leedi oli abielus. Byronile meeldis ka ämm, kelle seltsis end hästi tundis. Leedi Caroline oli naiivne, hellitatud, rikas ja impulsiivne. Byron muutus talle suureks iidoliks, kelle sõna vastuvaidlematult kuulas. Kui Caroline`i taheti Byronist 4 lahutada (oli ta ju ikkagi abielus daam), korraldas ta tohutu skandaali. Lõpuks viidi Caroline Iirimaale ning ta jäi Byroniga kirjavahetusse. Sellest alates oli Byronil väga palju armusuhteid. Kui Byroni poolõde Augusta teatas, et tuleb perekonnaga Londonisse, rõõmustas Byron väga. Augusta oli malbe ja vaga, Byronil oli temaga hea kontakt ta nägi Augustas ennast naise kujul. Augusta mees oli kolonel, neil oli 3 last. Byronil olid Augustaga ka armusuhted neil olid erinevad emad ja nad polnud koos kasvanud. Byron suutis lummata kõiki naisi, keda oma teel kohtas. Neil oli isegi ühine tütar Medora
"Järvekoolkond" (William Wordsworth, Samuel Coleridge ja Robert Southey) ning saksa romantikute Jena ja Heidelbergi ringi võib pidada romantismi põhivoolu kõige vahetumateks kujundajateks. Üks romantismi eredamaid luuletajaid oli George Gordon Byron (1788-1824), kelle kogu elu ja looming oli jäägitu andumus vabaduse ideaalile. Samasuguseks geeniuseks olid Percy Bysshe Shelley (1792-1822) ja John Keats (1795-1821). Koos Byroniga viisid nad inglise lüürika kõrgusteni, milleni see polnud küündinud Shakespeare´i-ajastust saadik. Euroopa romantismi haripunkti oli XIX sajandialgusveerandis, kuhu langeb ka saksa geeniuse Johann Wolfang Goethe (1749-1832) hilisluule. Goethe säilitas loomejõu kõrge vanaduseni ning just sel ajal jõudis ta filosoofilise küpsuse järku, mis lubas tal lõpuni viia tema kõige tuntuma teose "Fausti" ning täiendada oma loomingut sügavuti ka teistes zanrites.
vorm. Väga kuulus on teos ,,Ruslan ja Ludmilla", millega Puskin ka kuulsaks sai. Ta hakkas realistlikult kirjutama Mihailovskojes. Ta on kirjutanud ka värssmuinasjutte. 1822-,,Vang"; 1825-,,Talveõhtu"; 1826- ,,Prohvet"; 1827-,,Poeet" Järeldus: George Gordon Byron (1788-1824) TAUST: isa põlvnes vanast aadliperekonnast ning oli soti kuningas James I pojapoeg, ema oli sotlanna. Isa suri varakult, ema pöördus Byroniga tagasi Sotimaale. Käis suviti mägedes olevas talus (jala pärast) kasvas lihtrahva hulgas looduse-ja vabadusearmastus. Kümneaastasen päris lorditiitli asusid emaga Newstead Abbey'sse. Reisis palju. 1812. aastal sai üleöö kuulsaks (,,Childe Haroldi palveränd"). Ta abiellus rikka, ilusa ja haritud aadlidaamiga, kuid kooselu ei olnud õnnelik nad läksid peagi lahku ja Byron lahkus Inglismaalt jäädavalt. Reisis Sveitsi, kus kohtus Shelley'ga. Viimane teos, mida kirjutas oli
Tema büst pandi püsti Cambridge'i. Teda tuleks käsitleda romantilise autorina. See valgustuslik osa annab talle mastaapi juurde. Värsiehituse kaudu sobiks Byron rohkem kokku 19. sajandiga. Kirjanduses loob paha poeedi imago, see püsib tänapäevani. Tuleb vaadata, milles seisneb mäss. Tegelikult on Byroni puhul tegu sotsiaalse mässuga. Byroni mastaapne individualism, üksiklus - see viib välja Nietze üliinimeseni. P. Bysshe Schelley - mõlemad on siniverelised koos Byroniga. Oleks pärinud paruni tiitli, kui poleks varem surnud. Ema oli tal haritud ja kirjandushuviline - sealt sai Schelley oma eelduse, tema isa oli karm maa- aadlik. Schelley ise oli õrn ja tundlik, teda huvitasid loodusteadused ja teda kutsuti koolis hulluks- Schelleyks, sest teda huvitas ka elekter. Schelley kirjutas algus erakordselt halvasti, andis luulekogu välja koos oma õega - "Victor Cazire'i..." - publitseeritud Schelley nooruses ja ka hiljem kõigele vaatamata. 1810
1 osa tema imagost, see oli nagu tema firmamärk. Kõikides oma teostes üritas ta seda maski agaralt immiteerida. See oli väga moodne terve Euroopa nautis Byroni masendust. Puskin oli byronismist väga haaratud, hiljem ta teeb sellega lõpparve, võrdleb kui vaene on Byron Shakespeare'i kõrval. Puskin ütleb, et Byron jagab oma karakterite vahel laiali oma enda isiklikud omadused/tunded ühe tervikliku karakteri asemel sai mitu vaest ja pooliklikku karakterit. Onegin ongi õiendus Byroniga. Onegin on Byronlikust poosist haaratud tegelane. Elu on rikkam kui Byron seda näitab Puskin. Byroni põhiteoseks oli tema enda kuju, tema ise. Ta ise oli omaenda looming. Kultiveeris sellist poosi elus, hakati nimetama byronlikuks poosiks või byronismiks. See sulas ühte Napoleoni kujuga Euroopa teadvuses inimene, kes on kõrvale heitnud kõik moraalinormid, kelle jaoks ei ole tõkkeid ega piire. Byron ise töötas väsimatult selle kuju kallal. Luuletas iseenda
annaabi.ee 
