Pala ise on väga väljendusrikas, kõlav, meloodiline, üpriski tempokas, tunda oli selles tohutut emotsiooni. Meeldis selle juures väike osa, kus kõlasid koos flööt ja klaver. Samuti meenutas klaverikontsert mulle vahepeal filmi „Kariibi mere piraadid“. Esimese osa lõppedes sai Mihkel Poll tohutu suure aplausi publiku poolt. Samuti oli tal üks suur fänn, kes plaksutas nagu segane rõdult, ning hüüdis „Braavo, braavo!“. Pianist ei saanudki lahkuda saalist, kuna aplaus ei lõppenud, ning kõigi üllatuseks pani ta lilled klaveri kõrvale maha ja istus uuesti klaveri taha. Istudes maha, jäi saal vaikseks, ning ta ütles: „Tšaikovski „Mõtisklus“ ,“ ja hakkas mängima. Mängis üksi, ilma orkestrita ja terve saal oli lummatud. Peale seda lugu, sai ta uuesti tohutu aplausi ja paljud trampisid ka jalgu vastu maad ja see sama härrasmees rõdult hüüdis kohe peale viimast nooti „Priima!“, ning
Sisukord 1. Sisukord.....................................................................................3 2. Elulugu.......................................................................................4 3. Looming.....................................................................................5 4. Lisa.............................................................................................6 5. Kasutatud kirjandus....................................................................7 3 Elulugu Andrea Bocelli on sündinud 1958. aastal, 22. septembril Lajaticos. Ta on Itaalia pop- ja ooperilaulja. Itaalia tenor, multi- instrumentalist. Ta sündis poolpimedana. Kaheteistaastaselt jäi ta päris pimedaks, pärast jalgpallimängus toimunud õn...
väljendus lootusest, kannatusest ja võidust, mille Rahvusooper ,,Estonia" sümfooniaorkester suutis külmavärinaid tekitavalt võimsalt publikule tuua. Ooperi külastajate seast oli silmatorkavalt rohkelt välismaalasi. Nende kommentaare oli huvitav kuulata. Arvati enamasti positiivselt. Mulle jäi kõrvu, kui vanem proua kiitis ning väitis, et ,,Luikede järv" olevat üks õnnestunumaid ballette, mida ta oma elujooksul näinud. Samuti hüüdis rahva seast keegi braavo. Seda oli südamlik kuulata, et väliskülastajad arvavad nii positiivselt eestlaste poolt esitatud balletile. Külastasin ise teist korda balletti, mis jättis mulle taas väga hea mulje. ,,Luikede järv" andis pikaks ajaks mõtteainet ning soovitan teistelegi seda vaatama minna, sest iga haritud inimene peaks nägema ballettide ühte esiteost. Mulje oli väga hea. Seda oli näha ka publiku seas, sest ovatsioonid ei lõppenud enne, kui esinejad olid korduvalt rahva ees
heliloojaga, jätkus kogu kontserdi ajal. Muusikute lavaletuleku ajal tekkinud akadeemilisem atmosfäär sumbus naeruturtsatustes kui dirigent kõigi üllatuseks lavalt põgenes ning noodid kaenlas, muhedal ilmel naasis. Publik, keda oli keskeltläbi 200 ringis, elas muusikale kaasa ning unustas traditsioonilised kontserdikülastamise reeglid. Nii näiteks kõlas aplaus peaaegu iga osa järel, lärmakalt avaldati heameelt peale "braavo" ka näiteks "jee" hüüdes. Jämmimine, primitiivsete aktsentidega soolod ja plastiline orkestratsioonidramaatika oli meelelahutuslik. Meelelahutuslik oli Turnage`i sõnul ka teose loomine- nimelt kirjutas ta seda vabadel hetkedel, et lõõgastuda ooperi kirjutamise raskest tööst. Loomisest rääkides mainis helilooja ära, et inspiratsiooni saab ta depressioonist. Vastavate emotsionaalsete laengute koosmõju võib tagantjärele tarkuse abil ka
Volmeriga, kes ääri-veeri uuris võimalus, et kas ma äkki ei tahaks lavale tuua "Minu veetelevat leedit" . Miks ka mitte, arvasin ma, sest enesekindla-edeva lavastajana ei leinud ma järekordselt endasjõudu austavas ning ahvatlevast ettepanekust keelduda. Seda enam, et nägin (tahtsin näha?) selles midagi sümboolset, kus teatriaastate ring täis saab, korduma hakkab. 14 Meedia Braavo, Janne Sevtsenko! Estonia teatris pole aastakümneid olnud operetiprimadonnat ja muusikali esimest leedit. Pärast Milvi Laidi, Gerda Murret, Silvia Urbi ja Meta Kodaniporki tulid Margarita Voites, Katrin Karisma ja Helgi Sallo. Oli teisigi. Ja siis saabus vaikus. Lavale jõudsid uued operetid ja muusikalid, kuid primadonna mõõtu ei andnud neis lavastustes keegi välja. Janne Sevtsenko Elizana on tõeline leid. Kaunis, särav, elegantne, üdini naiselik,
Milliseid emotsioone tekitas? Olen erinevaid ballette korduvalt vaatamas käinud. ,,Luikede järv" andis mulle pikaks ajaks mõtlemisainet ning soovitan ka teistel seda klassikalist balleti vaata minna, sest minu arvates lausa peab iga haritud ja endast lugupidav inimene vaatama ühte ballettide esiteost. Mulje oli väga hea. Külastajate seas oli silmatorkavalt palju välismaalasi. Teater oli rahvast tulvil. Istuti isegi klapptoolidel, trepiastmetel. Samuti hüüdis keegi rahva seast braavo ja etenduse lõppedes kutsuti esinejad korduvalt rahvale kummardama, kuna ovatsioonid kestsid ja kestsid. Kuidas jäid külastusega rahule ? Mis meeldis/ei meeldinud? P'hjenda. Mulle meeldib väga teatris käia. Eriti huvitab mind lavakujundusega seotud lahendused. Mind huvitab ka laval toimuvad valgusefektid. Olen vahel mõelnud, et tulevikus võiks ka minu töö olla seotud teatriga. Mulle meeldib terve see salapära, mida tunnetad juba teatri uksest sisenedes
"Solera libreto, hämmastav! Grandioosne! Täiesti ebatavaline! Pingelisus ja suursugused dramaatilised situatsioonid, imeilusad värsid!... Ent see tõrges saksa maestro ei taha seda taibata ning peab libretot võimatuks... Ma ei tea, kus on mu pea ja millisel moel ma uue libreto nii kiirelt hankida saan!" "Kuid ma võin sind aidata," lohutasin ma teda. "Kas sa "Pagulast" mitte minu jaoks ei tellinud? Ma pole selle tekstile ühtki nooti kirjutanud. Libreto on sinu käsutuses." "Braavo!... Seda nimetan ma kordaminekuks!"" Teatrini jõudnud, keelitas Merelli Verdit endaga kaasa tulema ning ulatas talle kõne all oleva libreto. ""Milleks mulle see? Ei, ei, ei! Mul pole tuju ooperilibretode lugemiseks." "Kuid ega libreto sulle kurja tee. Loe läbi! Tuleb juhus, annad selle mulle tagasi." Ja ta määris mulle käsikirja kaela. See oli tollal moes olnud suurte tähtedega täiskirjutatud paks vihik. Keerasin selle rulli, surusin Merelli kätt ja lahkusin
teatasite meile sellest meie kõigi suureks rahulduseks ja kui me nüüd kõik oleme veel täiesti jahmunud uudisest, ütlete te meile täna: ei maksa sellest enam rääkida!» «Räägime siis pealegi, kui te seda soovite,» lausus Aramis kannatlikult. «Oleksin mina vaese Chaláis' tallmeister, tuleks sel Rochefort'il minuga raske silmapilk üle elada!» hüüdis Porthos. «Ja teil tuleks veeta raske veerandtund koos Punase Hertsogiga,» sõnas Aramis. «Oh! Punane Hertsog! Braavo, braavo! Punane Hert-' sog!» hüüdis Porthos käsi plaksutades ja pead noogutades. «Punane Hertsog -- milline vaimustav nimi! Olge mureta, küll mina juba selle sõna lendu lasen. On Aramis aga vaimukas! Kui kahju, et te ei ole järgnenud oma kutsumusele, mu kallis! Kui suurepärane abt teist oleks saanud!» «See on ainult hetkeline viivitus,» vastas Aramis. «Ühel päeval saan ma selleks. Te teate, Porthos, et just sel eesmärgil ma jätkangi teoloogia õppimist.» 32
läbitungivalt terav sisin. See kostis, nagu oleks kihulane kiununud. «Ohoi, kurat võtku!» «Vaadake ometi seda nägu!» «Too ei kõlba kuhugi!» «Järgmine!» «Guillemette Maugerepuis, vaata ometi seda härja koonu, sarved ainult puuduvad. Tähendab, sinu mees ta pole!» «Järgmine!» «Tuhat ja tuline, on sel aga molu!» «Hei, see on sulitemp. Tohib ainult nägu näidata!» «Ah see neetud Perrette Callebotte! Ta on ka kõigeks valmis!» 45 «Braavo, braavo!» «Ma lämbun!» «Vaata, vaata, selle kõrvad ei tule läbi!» Ja nii edasi, ja nii edasi. Poleks õiglane ära unustada meie sõpra Jehani. Selle nõiasabati keerus võis teda ikka veel näha üleval samba otsas nagu laevapoissi mastikorvis. Ta viskles pööraselt siia-sinna. Ta suu oli pärani lahti ja kõrist ajas ta välja kisa, mida aga ükski ei kuulnud, mitte sellepärast, et see oleks mattunud üldisse mürasse, vaid et ta terav hääl oma kõrgusega tõusis üle
annaabi.ee 
