Blues (1)

Kõigist Ameerika olustikus levinud afro-ameerika muusikalistest vormidest on bluus
jazzile kõige lähemal. Kui töölaulud ja spirituaalid olid põllul ja kirikus kõlavad
ühislaulud, siis bluus on eranditult soololaul ja väljendab sageli kohapeal improviseerituna
üksikisiku tundeid. Kuna sõna blue tähendus inglise keeles on ka "rusutud, nukker, sünge",
siis on enamik bluuse nukra alatooniga.
Bluus tekkis juba pärast Ameerika kodusõda (1861- 1865), mille tulemusena kaotati
orjapidamine. Orjuse kaotamine polnud ilmselt mitte see suur vabanemine, mida põlvkonnad
allasurutud orje olid oodanud ja paljudes spirituaalides palavalt palunud. Tekkisid vabade
palgatööliste perekonnad, kellel keegi enam toitu ega peavarju ei garanteerinud. Vabastatud
orjal puudus sotsiaalne ja õiguslik kaitse, tal oli raskusi töö leidmisega ning tasu kattis vaevu
elatise ja eluaseme kulud.
Bluusi loojateks võib pidada Mississippi suudme äärsetel aladel töötanud mustanahalisi orjasid,
kes töö ajal laulsid stiilis, millesse oli kokku segatud töölaule, lastelaule, inglise ja šoti ballaade ning niisama ulgumist.
On täiesti seaduspärane, et töölauludes ja spirituaalides väljendunud kollektiivne töö ja lootus
asendus isikliku pettumuse ja murega.
Bluus on eeskätt kaebelaulu, milles kurdetakse igapäevaelu raskusi, ebaõnne armastuses
ja paljusid muid muresid, millest vaesel inimesel iialgi puudu ei tule. Siiski on bluusides ka
sarkasmi, huumorit, lüürikat.
Oluline on teksti osatähtsus. Tavaliselt on tekst napisõnaline, rahvalikult lihtne ja otsekohene.
Intiimsemate laulude puhul on olnud põhjust pidada bluusi patuseks lauluks. Tekstis on
tavaliseks nähtuseks esimese rea kordumine, mõnikord väikese varieerimisega.
Aja jooksul on välja kujunenud bluesi vormid- tavaliselt 12 - taktiline korduv harmooniaskeem.
See jaguneb kolmeks nelja takti pikkuseks lõiguks. Kaks esimest lõiku on enamasti korduva
meloodia ja tekstiga. Bluusi meloodiale on omane III ja VII astme madaldamine, kusjuures
saate harmoonias säilib mažoor.
Bluusi üks vanemaid alaliike oli maabluus, mida algul bandžo, hiljem kitarri saatel esitasid
tööks võimetud, vigased ja pimedad (peamiselt mehed, kes olid rändlaulikud). Tavaliselt esitasid omaloomingut, milles
nii teksti kui viisi võidi varieerida. Nimetati ka “Talking blues ”, kus laulmise asemel pigem
jutustatakse kogu lugu. Tekstid võisid olla väga pikad, kuna seda improviseeriti. Maabluusis
polnud bluusi vormiskeem veel selgelt välja kujunenud, seda võidi esitada võrdlemisi vabalt
improviseerides. Laulu esitati nasaalse, viimistlemata tämbriga. Maabluusi esitajatest said
kuulsaks Blind Lemon Jefferson, Huddie Ledbetter.
19. sajandi viimastel aastakümnetel kandus bluus üha enam linnadesse, kuna peale orjuse
kaotamist siirdus suur osa vabanenud orje maalt linna, et leida tööd tööstustes. Linnaolustikus
kujunes linnabluus (klassikaline bluus). Seda esitasid mitmesugustes lõbustusasutustes juba
kutselised lauljad (peamiselt naised). Ettevalmistuselt jäid nad siiski asjaarmastajate tasemele .
Saateks oli klaver (kitarri kõla jäi lärmakas lõbustusasutuses nõrgaks) või instrumentaalgrupp.
Kuulsaimaks klassikalise bluesi lauljaks on jäänud autoõnnetusel hukkunud Bessie Smith
(1894- 1937), hüüdnimega Empress of the Blues (bluusi valitsejanna).
Linnades arenesid ka bluusi instrumentaalsed vormid, eeskätt kitarril ja klaveril, hiljem juba
orkestrimuusikana. Klaveribluusi eriliigina on tuntud boogie- woogie (levis ka samanimeline
tants), mida iseloomustab pidev kaheksandiknootides liikumine vasakus käes (tihti
punkteeritult). Hiljem levis see võte instrumentaalsesse jazzi .
Tänapäeva bluusis on põhiliseks soolopilliks elektri- või poolakustiline kitarr . Enne kasutati suupilli, saksofoni, flööti ja akustilist kitarri. Mõned mustanahalistest mängisid ka banjot või viiulit.
Tuntumatest bluusi muusikutest võiks mainida BB Kingi (Riley B. King), kes mängis oma kuulsat kitarri Lucille ja ka laulis. Tuntumad laulud on “Blues Man”, “Let the Good Times Roll”, “Lucille” jt.
Veel üks tuntud tegelane oli Jimi Hendrix. Tema tuntud laulud on näiteks “All Around the Watchtower ” ja “ Purple Haze ”.
Teised bluusi muusikud on veel näiteks Eric Johnson, Steve Vai, Gary Moore jne.
Üldiselt, mida bluusi kohta võiks öelda on see, et seda on igal pool. Seda on laulnud sellised hard rocki bändid nagu Led Zeppelin ja Deep Purple, sellest tekkis tänapäeva üks pop- muusika stiil, nimelt Rhythm & Blues. Bluus oli ka üks 1950. aastatel tekkinud rock’n’rolli eelkäija.