Troofsuse kaks mõistet - troofsus kui toiteainete sisaldus - oligotroofne, eutroofne, hüpertroofne tüüp; kõrvale on jäetud mujal maailmas kasutatav mesotroofne tüüp*troofsus kui akumulatsioonitüüp, aluseks põhilise keskkonda kujundava aine päritolu halotroofne, düstroofne, miksotroofne jne Tähtsamad järvetüübid (vähemalt 8), nende lühike iseloomustus - Oligotroofne e. vähetoiteline sisaldab vähe nii mineraal- kui orgaanilisi aineid, vähe biogeene, vesi hele ja läbipaistev, hapnikurikas, elustik haruldane ja seetõttu väärtuslik. Puhverdusvõime väike, tundlik välismõjude suhtes. Eutroofne e. rohketoiteline looduslikult, enamasti aga inimtekkeliselt toitesooladega rikastunud, rikastumise astmest sõltuvalt mitu astet: mesotroofne, mõõdukalt eutroofne, tugevalt eutroofne, hüpertroofne eristatav eraldi tüübina. Düstroofne e. huumustoiteline pruuni veega, kõrge orgaaniliste ainete sisaldusega, hea puhverdusvõimega. Väike
Arktika vetikad · Oligohaliinne 3-0,5% kasvavad ainult sublitoraalis, jää · Vett, mille soolsus on alla 18 purustav tegevus takistab nende elu promilli, nim. Riimveeks. supra- või eulitoraalis (pinnal ei LÄÄNEMERI ole). Kasvavad aeglaselt- valgust · Miks Läänemeri on nii mage? vähe, biogeene on vähe võtta (sest · 1. Põhjamerega ühendatud kitsaste kui on polaarpäev, siis hakavad ja madalate väinadega kõik õitsema ja osad taimed · 2. Läänemerre suubub 250 jõge, võtavad kõik kiiresti ära) ja mis kannavad aastas merre 440 temperatuur on madal. Kuigi seal km3 vett, mis on 2% Läänemere on lopsakad, aga see on vanusest.
Kõige suurem osa veest aurustub ookeanide pindadelt ning seetõttu langeb see ka sinna tagasi, see on väike veeringe. Suureks veeringeks nimetatakse seda, kui ookeanidelt aurustub vesi ning see jõuab mandritele. Veekogudes muutuvad reoained ajaga kahjutuks või hävivad organismide elutegevuse ning füüsikaliste ja keemiliste protsesside mõjul. Bakterid ja seened lagundavad orgaanilisi aineid, bakterid redutseerivad nitraadid gaasiliseks lämmastikuks (denitrifikatsioon), taimed omastavad biogeene veest, selgrootud (ja osa kalu) toituvad vetikatest, selgrootuid tarbivad toiduks kalad. Osa reoaineid kaob veekogust edasikandumise ja põhjasetteisse ladestumise tagajärjel. Heitveega saastunud veekogude põhjas võib esineda reoveeseen- paljudest liikidest koosnev mikroobikooslus (bakterid: Sphaerotilus natas, Zooglea spp., Beggiatoa alba, Flavobacterium spp., seened: Geotrichum candidum, Leptomitus lacteus; algloomad, vetikad).Looduslikud veed.
ühtlasi järve reostuse eest kaitsvaks vööndiks. Ujulehtedega taimed (parasvöötmes tüüpiliselt vesiroos, vesikupp, troopikas suurte ujulehtedega Victoria liigid) kinnituvad samuti juurte abil põhjale, enamasti piirduvad 2-3 m sügavusega. Victoria hiiglasuurte lehtede alumine pind on kaetud teravate ogadega kaitseks ärasöömise eest. Ujutaimede liike on suhteliselt vähe, kuid sobivates tingimustes (vaikne vesi, rohkesti biogeene) võivad vähesed liigid katta üleni suuri troopika- ja subtroopika järvi (näit. õistaim vesihüatsint Eichornia crassipes, sõnajalgtaimedest Salvinia). Ujutaimede juured ei ulatu põhjale, nad on veepinnal paiknevatele taimedele tasakaaluorganiks. Parasvöötmes võivad lemle Lemna liigid katta tiike, niisutuskanaleid, paisjärvi. Ujulehtedega ja ujutaimede peamine probleem on järvedes lainetus ja vooluvetes voolu kiirus, seepärast eelistavad nad vaikse veega kasvukohti.
kui seda on tema valgaladele ehitatavatel ehitistel. OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus on hinnanud Harku järve valgalasehitustegevusest tulenevat lisakoormust järvele. Praegu tuleb viimase aja ehituste kõvakatetelt 0,1-1,4% järve valgala lämmastikust ja 0,7-16% fosforist. Kui lõpetatakse praegu pooleli olevad planeeringud, siis ulatub kõvakatete lämmastiku osa 0,2-2,7 protsendini ja fosfori osa 1,3-30 protsendini. Lisaks sellele tuleb biogeene valgalasse juurde uute eramute dreeniveega. Fosfori sisaldused võivad uued arendusalad muutuda Harku järve tähtsateks toiteallikateks. 3.5 Taimestik ja rohevõrgustik Linna tingimustes omab mõiste roheala laiendatud tähendust. Sealne algne looduslik taimkate on sajandite jooksul tugevasti inimese poolt mõjutatud. Rohevõrgustiku koosseisu kuuluvad teatud mööndustega ka pargid ja tänavahaljastus. Looduslikku taimkatet on säilinud ainult hoonestamata aladel.
keskkonnakaitselisi probleeme. Nende abinõude eesmärk on lokaliseerida ja reguleerida toitainete väljakannet, säilitada ökoloogilist stabiilsust, suurendada looduslikku mitmekesisust ja veejuhtmete isepuhastumisvõimet ning kaitsta PMlikult kasutatavaid maid tootmise negatiivsete tagajärgede eest. Kõiki neid abinõusid on vaja rakendada mitte üksnes kuivendatud maadel, vaid osaliselt ka parasniisketel põllumaadel. Kuivendus vees on aga nii orgaanilist ainet kui biogeene rohkesti. Kuivendatud põllu- ja metsamaad kasut intensiivsemalt, aineringe mullas kiire. Täiendavate meetmete rakendamise eesmärk on vähendada hajureostusena väljakantavat biogeenide koormust. Talu tasandil on seda võimalik muuta vähendades äravooluga väljakantavat biogeenide kogust ja parendades toitainete kasutamisest taimede poolt. Biogeenid (lämmastik fosfor) kantakse haritavalt maalt välja pindmise- ja drenaaziäravoolu kaudu. Reguleerides seda on võimalik mõjutada
7. Suurem pinnase kandevõime - võimalus kasutada suurema jõudlusega masinaid 8. Tööjõu kokkuhoid 9. Veetaseme kontroll (N ja P väljakande reguleerimine) Kuivendus mõjutab parandatud ala veevarusid. Äravoolu maksimumid suurenevad, reguleeritud veejuhtmetes setted ei jää enam lammile. Intensiivne detailkuivendusvõrk suurendab lämmastiku väljakannet. Remondi ja süvendustööd kraavidel vabastavad vooluvete ja eesvooludesse heljumit, orgaanilist ainet ning biogeene. 28)Millised on kuivendusviisid ja millistes tingimustes on nad kasutatavad? Tehakse põhimõttelist vahet kuivendusmeetodite ja -viiside vahel. Kuivendusmeetodi all mõistetakse liigniiskuse kõrvaldamise põhimõtet, kuivendusviisi all aga selle põhimõtte tehnilist lahendust ehk selle põhimõtte rakendusviisi. Kuivendusviisid jaotatakse kahte gruppi vastavalt nende iseloomule ja mõju ulatusele: Alaliselt ja pikemaaegselt liigniiskete alade kuivendamiseks kasutatakse hüdromelioratiivseid
sotsiaalministri 31. juuli 2001. a mrus nr 82 Keskkonnamikrobioloogia konspekt 2005; Tri Kolledz 2.3. HEITVESI JA SELLE PUHASTAMINE 2.3.1. Heitvee koostis ja puhastamise eesmrk Isepuhastumine veekogudes. Veekogudes muutuvad reoained jrk-jrgult kahjutuks vi kaovad organismide elutegevuse ning fsikaliste ja keemiliste protsesside mjul. Bakterid ja seened lagundavad orgaanilisi aineid, bakterid redutseerivad nitraadid gaasiliseks lmmastikuks (denitrifikatsioon), taimed omastavad biogeene veest, selgrootud (ja osa kalu) toituvad vetikatest, selgrootuid tarbivad toiduks kalad. Osa reoaineid kaob veekogust edasikandumise ja phjasetteisse ladestumise tagajrjel. Eeldused selleks, et isepuhastumine bioloogilisel teel toimuks: 1) mitmekesine ja tasakaalus kooslus 2) reoainete juurdevool ei tohi letada kossteemi taluvust Veekogude peamiseks saasteainete allikaks on olmeheitveed. Juhul, kui olmeheitveed ei sisalda veeorganismidele toksilisi hendeid, toimub isepuhastumine kiiremini
pindala suhe väljendatuna protsentides. Dumping heitmete kaadamine merre. Merre on uputatud ka radioaktiivseid jäätmeid, tööstusmürke, veekogu süvendamisel tekkinud jääke. Düstroofne huumustoiteline (veekogu). D-d veekogud paiknevad rabades (rabajärved, laukad) ja toituvad pms. sademeteveest, nende põhja katab düü (turbamuda), vesi on pruun või kollane, happeline, sisaldab rohkesti huumus- ja vähe mineraalaineid (s. h. biogeene); elustik on liigi- ja isendivaene, puuduvad limused, paljudel juhtudel ka kalad. Edaafiline mullastikuline, mulla-. Edasfäär biosfääri osa, mis hõlmab muldkatte, st. maakoore pindmise kihi, milles mikroobid, seened ja taimed tekitavad ja muundavad orgaanilist ainet. Sinna kuuluvad ka metsakõdu ja turvas; e. paksus ulatub mõnest cm-st mitme meetrini. Edifikaator taimekoosluse peamise rinde dominant. E-st olenevad oluliselt nii taimekoosluse liikide suhted
kiirte nurk veepinna suhtes), aastaajast, vee läbipaistvusest (hõljuvate ja heljuvate organismide ja osakeste hulgast). Soolsus: maailmameres 34...35 ‰. Üsnagi stabiilne, sisemeredes kõigub seoses jõevete sisenemisega. Hapnikusisaldus: pinnakiht hästi aereeritud, taimede fotosünteetiline aktiivsus oluline. Põhjakihtides hapnikudefitsiit või anaeroobsed tingimused. Apvelling (upwelling) – süvavee kerge, mere külma, rohkesti biogeene sisaldava süvavee kerkimine pinnale. Apvellingut põhjustavad : 1. kestev samasuunaline tuul, mis puhub pinnakihi vett rannikust eemale; 2. rannikust eemale voolavad pinnahoovused; 3. pinnahoovuste lahknemine või erisuguste omadustega veemasside segunemine. Mõned apvellingute bioomile iseloomulikud küljed: 1. Biogeenide ja organismide suur kontsentratsioon. 2. Kolossaalsed kalade (ja ka lindude) populatsioonid iseloomustavad mitte ainult suurt
annaabi.ee 
