Inimese käitumine koos oma üksikasjade ja keerukusega moodustab biheivioristi uurimisprogrammist ainult ühe osa."[2] See tähendab, et loomkatsetes jõutud tulemusi saab üldistada ka inimesetele. Tegemis on küll väga suure üldistusega, aga üldjoontes leitud psüühika seaduspärasused kehtivad. [3] Biheivoristid ei püüdnud mõõta mõõdetamatuid suuruseid, vaid hakkasid kasutama selle asemel mõõtetavaid suurused: stiimulid ja reaktsioonid. Biheivoristliku ehk käitumusliku psühholoogia koolkonna tähelepanuväärseimad esindajad olid Ivan Pavlov, John B. Watson, Edward L. Thorndike ja B.F. Skinner. Kõik nad on tuntud erinevate loomkatsete läbi viimisega. B. F. Skinner (1904 - 1990) Burrhus Frederic Skinner sündis 1904. aastal Pennsylvainia lähedal juristi pojana. Tema mälestuste järgi valitses ta
Biheivoristlikud uurimused rõhutavad õpilaste sagedase tasustamise ja kiitmise olulisust (Üksikute laste või terve grupi kroonilise väärkäitumise ohjeldamiseks annab häid tulemusi biheivoristlik käitumise modifitseerimise metoodika (KMM), mille rakendamise edukus oleneb õpetaja oskusest jälgida muutusi lapse käitumises. Õpilaste distsiplineerimise metoodika rajaneb biheivoristliku tasustamise põhimõttel, s. t. õpilase käitumise kontrollimine väliselt. Lapse sisemine huvi jääb tahaplaanile, mistõttu peaks neid meetodeid kasutama kui ajutisi abivahendeid ülekäte läinud õpilaste distsiplineerimiseks. Rudolf Dreikursi metoodika on seisukohal, et probleemne käitumine on tingitud perekondlikust kasvatusstiilist ja tuleneb konkreetsemalt vanemate liigsetest ootustest laste
2002). Antropoloogid Malinowski, Mauss, Schneider ja Levi-Strauss on kaasa aidanud selle teoreetilise perspektiivi tekkimisele sotsiaalteadustes, kuigi antropoloogiline töö keskendus laiemale vahetuse süsteemide ulatusele nagu näiteks sugulussüsteemid, kinkide vahetus ja üldistatud vahetuse susteemidele (Turner 2002). 2. TEOREETIKUD 2.1 George C. Homans George C. Homans oli Ameerika sotsioloog, keda peetakse biheivoristliku sotsioloogia ning vahetusteooria alusepanijaks. Teda peetakse üheks peamiseks sotsioloogia teoreetikuks 1950. - 1970. aastatel. (Dillon 2009) Ta sündis 1910. aastal soliidses Bostoni kõrgklassi perekonnas. 1928. aastal asus ta Harvardi Ülikooli inglise ja ameerika kirjandust õppima, kuid hiljem hakkas huvi tundma hoopis sotsioloogia vastu. Ajal, kui Homansil polnud tööd, ega midagi teha, otsustas ta osaleda Lawrence Joseph
● Sotsiaalne kohanemine (suhete kindlustamine oluliste teistega (significant others)) ● Ego kaitsmine Tsentraalne ja perifeerne tee. Tsentraalne – loogilised argumendid, hindamine, tõlgendamine. Oluline on teate sisu. ● Individuaalsed erinevused mõtlemisharjumistes. ● Võimalus keskendumiseks, analüüsimiseks. Perifeerne tee – sõnumi meeldivus, sõnumine afektiivne (emotsionaalne) komponent. Biheivoristliku käitumise vormimine. Käitumise sagedus kasvab: ● Positiivne kinnistamine – olukord, milles käitumine toimub sagedamini, sest järgnevad positiivsed tagajärjed. ● Negatiivne kinnitamine – olukord, milles käitumise sagedu tõuseb, sest sellele järgneb oodatava ebameeldivuse ärajäämine. Käitumise sagedus väheneb: ● Karistus – olukord, kus käitumise sagedus väheneb, sest sellele järgneb ebameeldiv sündmus.
Peab välist käitumist reaalseks, konkreetseks ja tõeliseks. Õppimist nähakse põhinevana indiviidi füüsilistel kogemustel. Kognitiivsetele tegevustele ei pääse objektiivsete uurimismeetoditega ligi. Tugineb andmete vaadeldavuse ja ,,objektiivsuse" nõuetele. Biheiviorism sai alguse Vene füsioloogi ja psühholoogi Ivan Pavlovi (1849-1936) töödega. Keerukam käitumine on komplitseeritud tingitusprotsesside ahel, kus inimese reaktsioonid on üha keerukama tingimuse tulemus. Biheivoristliku traditsiooni teise revulutsiooni teostas Ameerika psühholoog B.F. Skinner (1904- 1990). Skinner koges vaatlusel, et indiviididel on kalduvus korrata käitumist, mille tulemus on olnud positiivne (tasutstatud või kinnitatud). Sellest tingitud vorm - operatiivne tingitus - on hoopis teistsugune vorm, kui Pavlovi variant ning see kujuneb, kinnitades reaktsiooni, mida elusolend aktiivselt ilmutab. Ka Skinneri biherviorism lõi hariduskontekstis läbi õppimise mudelina
staatuselt kõrgemaks ja kellega soovivad sarnaneda. 3. Õpetaja ja õpilased mudelina. Õpetajad on õpilastele eeskujuks vähemalt kolmel viisil. Nad edastavad õpilastele ühiseid hoiakuid ja käitumismudeleid, kuidas suhtuda ümbritsevatesse inimestesse ja ühiskonda, kujundavad õpilastel üldise suhtumise õppeainetesse ja üldised lähenemisstrateegiad probleemidele ning demonstreerivad konkreetseid toiminguid ja ülesannete lahendamise viise. 4. Biheivoristliku ja kognitiivse käitumise modifitseerimise metoodikate(KKMM) olemus, rakendusnäited ja erinevus. Tegevust ja selle kommenterimist lastakse õpilasel harjutada seni, kuni nad õpivad suunama oma tegevust sisekõneliselt. KKMM-i eesmärgiks pole niivõrd kindlate reageeringute kujundamine konkretsetele märguannetele kui kontrollivõime arendamine oma käitumise üle. KKMM aitab muuta õpilase käitumist eesmärgipärasemaks.
(Kostrueerime küll ise, aga kes on meile andnud nii targa oskuse ja vastuvõtmisvõime kostrueerimiseks? – Maili). Biheivioristide järgi kujundavad inimese käitumise füüsilise meeldivuse ja ebameeldivuse kogemused. Piaget’ puhul peitub aktiivsuse allikas inimeses endas, biheiviorismi puhul temast väljas. Miks ja kuidas õpib laps RATTAGA SÕITMA – erinevus kognitiivse ja biheivoristliku suuna esindajatel. BIHEIVORISTLIK seletus: laps õpib reageerima rattale kui väliskekkonna märguandele, saades uue käitumisviisi kasutamisest meeldivaid elamusi. PIAGET’ arusaamade kohaselt õpib laps, mida rattaga teha ja omandab sõiduoskuse enda uudishimu rahuldamise kaudu. Piaget’ tunnetusprotsessi mudel. Teadmiste konstruktiivne iseloom; Skeemid – sensomotoorsed, tunnetuslikud skeemid, verbaalsed skeemid;
annaabi.ee 
