Betti Elisabet Alver (0)

Betti  Alver
1906-1989
Elisabet Alver sündis 23. novembril  1906. aastal Jõgeval. 
1914 – 1917 õppis ta Tartu Puškini tütarlaste gümnaasiumis ja Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi
tütarlaste gümnaasiumis, mille lõpetas 1924. 1924 – 1927 õppis ta Tartu Ülikooli 
filosoofiateaduskonnas eesti keelt ja kirjandust. 
Alveri esimene olulisem teos oli romaan“Tuulearmuke” (1927), mille ta kirjutas gümnaasiumi
lõpuklassis. Sellest sai tõeline bestseller, edu ajendas noort tütarlast kirjanikuks pürgima.
Betti Alver debüteeris 1927- aastal novelliga "Liivi Deevidiivi", teosega  "Tuulearmuke" sai ta 
II auhinna  ’’Looduse’’ romaanivõistlusel. Samuti kirjutas ta teosed "Invaliid", " Viletsuse  
komöödia" ja "Kõmpa", mis  toetub  tema lapsepõlve mälestustele.
Alveri tõeline anne avaldub aga luules, millele ta pühendus 1930. aastate algusest, avaldades 
kirjanduslikes ajakirjades mitu poeemi ning 1936. aastal varasemat lüürikat koondava kogu 
“Tolm ja tuli”. See  paistis  silma kunstilise küpsusega ja on tervikuna  vaadates ülemlaul ilule 
ja tõearmastusele.
Värsse hakkas Alver avaldama 1931. aastast ning kujunes kiiresti silmapaistvaks luuletajaks.
Aastast 1934 oli ta Eesti Kirjanikkude Liidu liige. Ta kuulus luulerühmitisse Arbujad. Betti 
Alver oli Eesti Naisüliõpilaste Seltsi auvilistlane.
1940ndate teisel poolel ja 1950ndatel tõlkis ta saksa ja vene kirjandust. Tema tähtsaimaks 
tõlkeks on Aleksandr Puškini " Jevgeni   Onegin ". Ta on tõlkinud eesti keelde ka  Kristjan Jaak 
Petersoni saksa keeles kirjutatud värsid. 
Ta oli abielus luuletaja Heiti Talvikuga. 1956. aastal abiellus ta kirjandusteadlase Mart 
Lepikuga.
Betti Alveri luule on klassikaliselt  vormirange , sõnastuselt loomulik, tehniliselt  virtuoosne . 
See on viljakalt mõjutanud kogu eesti lüürika arengut. 
Betti Alver suri kõrges vanuses 1989. aastal Tartus ja on maetud   Raadi  kalmistule.