Pipi Pikksukk (rootsi keeles Pippi Lngstrump) on Astrid Lindgreni raamatute tegelane. Tema tielik nimi on Pipilota Viktuaalia Rullkardiine Piparmnta Eefraimittar Pikksukk (rootsi keeles Pippilotta Viktualia Rullgardina Krusmynta Efraimsdotter Lngstrump). Esimene raamat Pipist ilmus 1945. Selle pealkiri oli "Pipi Pikksukk" ja selle oli illustreerinud Ingrid Vang Nyman. Eesti keeles ilmus see raamat 1968 Vladimir Beekmani tlkes kirjastuses Eesti Raamat originaalillustratsioonidega ja 2008 ilmus sellest raamatust juba 4. trkk. Pipi elab tavalises Rootsi vikelinnas Segasumma suvilas. Ta elab ksinda, ilma hegi tisksvanuta. Tema isa on Eefraim Pikksukk, neegrite kuningas Kurrunurruvutisaarel. Pipi ema on surnud. Ise tleb Pipi selle kohta: "Minu isa on neegrikuningas ja ema on ingel taevas, mitte igal lapsel ei ole niisugusi vanemaid". Pipi on silmatorkava vlimusega. Tema juuksed on seotud kahte patsi nii
nõukogude võimu perioodil. Ideoloogiline surve oli tantsupidude puhul võrreldes laulupidudega oluliselt nõrgem. Esiteks polnud deklaratiivseid Leninit ja parteid ülistavaid tantse, mida saanuks kavasse suruda, teiseks olid korraldajad piisavalt nutikad. Kuna üldtantsupidu on terviklik lavastus ning staadioni väikese mahutavuse tõttu antakse publikule 3-5 etendust oli võimalik loobuda avakõnest. Kõne asendati selleks puhuks loodud luuletekstiga. Eredaimaks näiteks on Vladimir Beekmani tekst: "Eesti, mu südame kodu, visade isade maa. Teist nii armast ei ole ja iialgi olla ei saa.". Kohustuslikus korras pidid kavas olema nn vennasrahvaste tantsud. Tantsiti läti, leedu, vene, valgevene, moldaavia, aga ka ungari, saksa jt rahvatantse, küll süitidena, küll eraldi. Nende esitamine oli pigem kasuks kui kahjuks. Tantsupeod on ammutanud oma sisu rahvakunstist ning läbi aegade toitnud rahvustunnet. Alates 1962
1 võrreldes laulupidudega oluliselt nõrgem. Esiteks polnud deklaratiivseid Leninit ja parteid ülistavaid tantse, mida saanuks kavasse suruda, teiseks olid korraldajad piisavalt nutikad. Kuna üldtantsupidu on terviklik lavastus ning staadioni väikese mahutavuse tõttu antakse publikule 3-5 etendust oli võimalik loobuda avakõnest. Kõne asendati selleks puhuks loodud luuletekstiga. Eredaimaks näiteks on Vladimir Beekmani tekst: “Eesti, mu südame kodu, visade isade maa. Teist nii armast ei ole ja iialgi olla ei saa.”. Kohustuslikus korras pidid kavas olema nn vennasrahvaste tantsud. Tantsiti läti, leedu, vene, valgevene, moldaavia, aga ka ungari, saksa jt rahvatantse, küll süitidena, küll eraldi. Nende esitamine oli pigem kasuks kui kahjuks. Tantsupeod on ammutanud oma sisu rahvakunstist ning läbi aegade toitnud rahvustunnet. Alates 1962. aastast korraldatakse üldlaulupidude vahelistel aastatel
LK adaptsioon kui tekstide lastepärasemaks ja lastele vastuvõetavamaks muutmine palju kasutusel. Fantaasiakirjanduse arengust Eestis (fukit) 1920-30 Juhan Jaik - suurem osa loomingust seotud fantastiliste 50. aastatel tekkis eesti lastekirjanduses ulmekirjandus. Iko Maran & Jaak Sarapuu viljelenud teaduslik-fantastilist seiklusjuttu. Fantastiline suund sai võimalikuks alles nn sula aastatel. Uue kvaliteedini jõudis kunstmuinasjutt 60. aastate alguses. 1959. ilmus Vladimir Beekmani teaduslik-fantastiline jutustus "Aatomik. 1962. ilmus Eno Raua "Sipsik", eeskujuks paljudele elusaks muutunud mänguasjadest tegelaskujudele. Heljo Mänd "Koer taskus" 1967, Henno Käo "Oliüks" 1989. Dagmar Normet "Lõvi ja lohe" (1994), tegevus keskaegses Tallinnas. 1994. Edgar Valter "Pokuraamat".
"kirjas" treening, organismi karastamine järgmisteks katsumusteks. Kui aga stressi põhjust kõrvaldada ei saa, kui endast antud hetkel midagi ei sõltu (kuigi alati on kasulik selles kahelda), tuleb leida parim isiklik tee stressi füüsilise aluse lahendamiseks, sest pika-ajaline pingeseisund kurnab organismi, eriti aga kulutab kesknärvisüsteemi ja südant. Stressi lahendada aitavad kõik hobid, sõbrad, kunst ja loodus. Usklikel on muidugi lihtsam, saab jagada nii mure kui vastutuse. A. Beekmani "Valgete vareste parves" ütleb üks neiu: "Kui minu emal on paha tuju, siis ta läheb ja ostab endale rohelise kleidi". Igaüks peab leidma oma "rohelise kleidi", ainult et madala intelligentsi puhul võidakse selleks pidada ka sigaretti või klaasikest Veel parem on emotsionaalne lahendus koos füüsilisega. See ei pea sugugi taldrikute lõhkumist või ümber maja jooksmist tähendama. Peapesemine ja aeroobika sobivad hoopis paremini. Igatahes, kui stressi tegelik põhjus on selgeks
väärt. Tõmbasin eksamil pileti, milles olid küsimused: 1) Lastekirjanduse mõiste, defineerimise probleemid, suhe täiskasvanute kirjandusega 2) Realism Eesti lastekirjanduses (arengujooned, temaatika, autorid, teosed, tunnused jne) 3) Ernst Enno või Karl Eduard Sööda luule 4) Kahe teose võrdlemine, oli kaks valikut. Ise valisin Carrolli „Alice Imedemaal“ ja Truupõllu „Rohelise Päikese maa“, teine valik oli vist Kaburi „Rops“ ja Beekmani „Aatomiku juhtumused“. Kuna ma kummalgi seminaril ei osalenud, pidin vastama ka lisaküsimusele, milleks oli mul kahe teose võrdlus erinevatel tasanditel (Parijõe „Teraspoiss“ ja Karu „Nullpunkt“). Tuletan meelde, et see oli vaid üks pilet mitmest! Samuti oli eksamil kõigile viis faktilist küsimust, mida ma täpselt enam ei mäleta. Üks oli kindlasti Ansomardi kohta – mis on tema päris nimi ning mida ta tõi eesti lastekirjandusse. Teine
Laias tähenduses kogu see kirjandus, mis ei tegele otseselt ja eelkõige harjumusliku, igapäevaelulise elu reaalse kujutamisega (siia alla kuulub nii ulmekirjandus, absurd, aga ka kunstmuinasjutud). Tihedalt seotud folkloori, muinasjuttudega. Esimene laste fantaasiakirjanduslik teos Carrolli „Alice Imedemaal”; eesti autoritest nt Lutsu „Nukitsamees”, Truupõllu „Rohelise Päikese Maa”, Beekmani „Aatomik” jpt. mütoloogia- ühe rahva müütide, muistendite, usundite kogum; aga ka müüditeadus, mis uurib müüte ja teeb neist järeldusi kultuuri olemuse ja mõttemallide kujunemise kohta. Iga rahva müüdilooming peegeldab selle kultuuri maailmatunnetamise taset ja -mõistmise viisi. Eri rahvaste mütoloogiatel on palju ühisjooni. müüt- põlvest põlve edasiantav usulise tähendusega fantastiline lugu, mis seletab maailma
hunt julm. Iseloomulik moraal/ elutarkus valmis alguses või lõpus eraldi välja tooduna. Nt: J. Tamm, M. Raud. õhtujutt ehk unejutt- traditsioonilises vormis lugu, mis esitatakse lapsele enne magaminekut rituaali osana ning selle eesmärk on toetada lapse keelelist ja sotsiaalset arengut. On rahustav, lühike ja toetab arengut. Eesti aimekirjanduse areng ja teemad 20. sajandi II poolel ja 21. sajandi alguses Murrang toimus 1960- ndatel aastatel, kui ilmusid Beekmani, Puki, Kiige jt. Raamatud paberi valmistamisest, lugemishügieenist, aia- ja põllutaimedest. Kümnendi tähelepanuväärsemaid teoseid oli M. Mägeri ,,Linnud rahva keeles ja meeles”. 1970- 80-ndad aastatel mitmekesistus laste tarbeks kirjutatud aimekirjanduse sisu. Rohkelt käsitleti loodusteemat (Rein Saluri ,,Mudilaste loomaraamat”, Fred Jüssi,,Rebasetund”). Ilmusid tervishoidu, geneetikat ja seksuaalkasvatust käsitlevad teosed (M. Johanson ,,Kuidas ma maailma tulin”
situatsioonides ilmnevad tegelaste visadus, jonnakus, praktilisus, kavalus jne. Sellega aidati kaasa eesti rahvusliku ja kultuurilise identiteedi kasvatamisele. Dokumentaalne alge oli tugev, tegelasteks on tihti ajaloolised isikud, kirjanikud uurisid arhiivides ürikuid ja dokumente ning eksponeerisid teoses kasutatud allikaid. Kirjutati ka sotsioloogilisi ja sotsiaalpoliitilisi teoseid, milles analüüsiti sotsialistlikku ühiskonda. Sotsiaalkriitilise kirjanduse alla kuuluvad eelkõige Aimée Beekmani romaanid, eriti "Valikuvõimalus" (1978), peategelane on emantsipeerunud naine, kes abiellub pehmeloomulise joodikuga, aga lapsed soetab teadlikult kolme n-ö täisväärtusliku mehega. Paul Kuusbergi "Vihmapiisad" näitab Nõukogude ühiskonda kui haiget ühiskonda. Võimatus takistamatult ühiskonnast kõneleda suunas prosaiste psühholoogilistesse vaatlustesse, need teosed on enamasti modernistlikud (Unt, Saluri, Vahing jt). 1980
19. REILI ARGUS. Eesti keele muutemorfoloogia omandamine. Tallinn: TLÜ kirjastus, 2007. 242 lk. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid, 19. ISSN 1736-3624. ISBN 978-9985-58-543-6. 20. ÕNNE KEPP. Identiteedi suundumusi Eesti luules. Tallinn: TLÜ kirjastus, 2008. 222 lk. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid, 20. ISSN 1736-3624. ISBN 978-9985-58-574-0. 21. ANNELI KÕVAMEES. Itaalia eesti reisikirjades: Karl Ristikivi „Itaalia capriccio” ja Amée Beekmani „Plastmassist südamega madonna” . Tallinn: TLÜ kirjastus, 2008. 141 lk. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid, 21. ISSN 1736-3624. ISBN 978-9985-58-543-6. ILMUNUD VEEBIVÄLJAANDENA ɂɇɇȺ ȺȾȺɆɋɈɇ. Ɇɨɞɚɥɶɧɵɣ ɫɦɵɫɥ ɞɟɡɢɞɟɪɚɬɢɜɧɨɫɬɢ: ɨɬ ɫɟɦɚɧɬɢɱɟɫɤɨɣ ɡɨɧɵ ɤ ɫɟɦɚɧɬɢɱɟɫɤɨɣ ɬɢɩɨ- ɥɨɝɢɢ ɜɵɫɤɚɡɵɜɚɧɢɣ (ɧɚ ɦɚɬɟɪɢɚɥɟ ɪɭɫɫɤɨɝɨ ɹɡɵɤɚ)
annaabi.ee 
