Barbizoni koolkond (0)

Barbizoni koolkond
Barbisoni koolkond, rühm Prantsuse maastikumaalijaid, kes töötasid 19. Sajandi keskpaiku Fontainebleau lähedal Barbizonis
Millise uuenduse tõi maalikunsti Barbizoni koolkond? Vahetu side loodusega ja talurahva eluviisiga suunas neid looma uutmoodi kunsti, mida varsti hakati realismiks nimetama.
Keskse tähtsusega meister oli nende hulgas Théodore Rousseau  ( 1812 -1867), kes asus Barbizoni alaliselt elama 1836. aastal. Rousseau oli realist. Ta armastas looduses tabada kindlaid , jõulisi vorme ja maalis neid võltsimatu asjalikkuse ning täpsusega, minnes paiguti kuivakski. Ka tema pintslitehnika on selge ja kindel, osalt peaaegu raskepärane, värvid tugevad. Rousseau`d huvitas see, mis on püsiv, selgejooneline ja plastiline. Tema töödes valitseb eepiline ja tõsine, tihti kurvameelne põhitoon. Ikka näeb neis suuri, jämeda tüve ja jändrike okstega puid.
Barbizoni meistrite hulka kuulus Jules Dupré (1811-1889). Ta töötas algul Fontainebleau metsas, hiljem Oise`i jõe orus. Ta on saanud tõuget Rousseau`lt, kuid erineb viimasest kõigepealt oma maalimisviisilt, mis on värskem, vabam ja mahlakam. Ka ei toonita ta nii palju detaile, vaid näeb suuri masse ja taotleb ühtset üldmuljet. Romantiline joon on tema töödes tugevam, kui Rousseau maalides . Hõõguvad päikeseloojangud, viirastuslikud kuupaistevaated, torm ja äike, idüllilised karjamaad rahulikult voolavate jõgede ääres-kõike seda maalib Dupré võrdse hingestatuse ja tundeküllasusega. Eriti armastas ta kujutada loodust läheneva äikese ootel, mil kõikjal valitseb sünge, salapärane rahu. Suurt tähelepanu pöörab Dupré taevale ja pilvedele.
Charles Francois Daubigny (1817-1878). Ehkki mõjustatud Corot `st ja vanematest barbizoonlastest, samuti Constable`ist, kujundas Daubigny välja hoopis isikupärase stiili. Ta maalis peamiselt Seine `i ja Oise`i rahulikke kaldaid maaliliste põõsastike, õitsvate viljapuude ja koomel joovate karjadega. Ikka eelistas ta kujutada kevadist loodust. Ta maalimisviis on lihtne ja delikaatne ning muutus meitri vananedes aina lihtsamaks ja terviklikumaks. Ka püüdis ta pildi masse alati suureks tervikuks ühendada. Daubigny oli esimene meister, kes suured maastikupildid otse looduses valmis maalis, ühtlasi üks esimesi, kes järjekindlalt hakkas maastikumaalis rakendama külmi toone.
François Millet  (1814-1875) astus Barbizoni koolkonda 1849. aastal, kuid kujutas enamasti talupoegi, mitte maastikke. Inimese kujutamisel ametlikus kunstis olid kindlad ideaaliskeemid, mis pärinesid klassitsismi kaudu antiikkunstist, kuid Millet` tegelased olid nende skeemidega teravas vastuolus . Kahtlustati, et Millet suhtus oma tegelastesse-kartulivõtjatesse, viljapeade korjajatesse, külvajatesse või karjastesse tõepoolest lugupidamisega, kuid pigem nende saatusega leppides. Tal oli raskusi oma tööde eksponeerimise ja müümisega. 19. saj. lõpupoole, pärast kunstniku surma, hakati tema loomingus nägema eelkõige mälestust kaduvast külaelust ning temast hakati eeskuju võtma nii Prantsusmaal kui ka mujal Euroopas.
Puhtavereline romantik oli hispaania päritolu Narcisse Diaz de la Pena (1808-1876), keda mõjutas Delacroix . Diazi maalides on sedasama pidulikku kõla, mis on iseloomulik romantismi juhi töödele. Diaz armastas säravaid, sillerdavaid värviefekte ja taotles valguse ja varju huvitavat, kontrastirikast mängu. Ta maalis väikeste, kuid väga värskete ja pastoossete pintslilöökidega. Vastandina kevadepoeetidele Corot`le ja Daubigny`le eelistas Diaz kujutada suve, veel rohkem aga sügist oma dekoratiivse värviküllusega. Tema eelistatumad motiivid on metsatihnikud , mille sumedat hämarust läbistavad heledad päikesekiired. Neid maastikke elustavad kirjudes rõivastes figuurid , mis mõnikord pildi üleni täidavad. Diazile läheneb oma laadilt Adolphe Monticelli (1824- 1886 ).
Silmapaistavamaid Barbizoni koolkonna maalijaid on veel Constant Troyon (1810-1865), kes sptsialiseerus loomade maalimisele. Tema piltidel näeb lehmi ja härgi toonirikkalt ja värskelt maalitud maastike foonil . Troyon arendab moodsamas vaimus edasi hollandi meistrite Potteri ja Adriaen van de Velde laadi . Tema maalid on formaadilt tihti kaunis suured. Võrdlemisi lähedal seisab TroyonileCharles Jacques  (1813-1894), kelle armsaimaks motiiviks olid lambakarjad.