Egiptlastel oli detailne ettekujutus elust pärast surma. Nad uskusid, et peale inimese surma lendab hing ära. Inimesel oli aga ka teisik, kes sündis siia ilma koos temaga, avaldades täielikult ennast alles pärast inimese surma. Surmajärgne elu ootas vaid neid, kes olid ära saadetud kohaste matuserituaalidega. Egiptlased uskusid, et teisik peab elada saama hästi nagu inimene elas oma maises elus. Seepärast pandi talle hauda kaasa kõik eluks vajalik. Surnukeha säilitati balsameerimise teel, pärast mida asetati surnu inimkehakujulisse kirstu, mida kaunistasid peened ja rõõmsavärvilised maalingud sümbolitest ja jumalatest. Ka hauakambri seinad kaunistati maalidega, et luua hingele meeldiv elukeskkond. Matusetseremoonia oli suursugune ja uhke. Surm oli kujunenud omamoodi rituaaliks. Egiptlased elasid, et surra. Vastupidiselt egiptlastele, kartsid mesopotaamlased surma. Seepärast pöörasid nad eeskätt
jumalaid (paljude müütide tegelene) Isis · Osirise õde ja abikaasa, Horose ema · Armastuse ja viljakuse jumalanna Hilisemad paralleelid neitsi Maarjaga ning Kristusega Horos · Taevajumal · Osirise ja Isisse poeg, vahel samastati ka Ra'ga või peeti tema pojaks Seth · Kõrbete jumal · Osirise vend ja põhivaenlane · Müüdi järgi tappis Osirise, et saada ise valitsevaks jumalaks Anubis · Matusetalituste ja balsameerimise jumal · Aitas ka Isist ja Horost Osirise palsameerimisel, mumifiseerimisel ja elluäratamisel Thot · Kuujumal · Hieroglüüfide leiutaja · Kirja kaitsja Jumalate elukohad · Jumalad võisid elada ükskõik kus, aga nendele oli püstitatud ka templeid · Templites korraldasid elu preestrid · Lihtrahvas sai templites toimuvast vähe osa, usupidustuste ajal toodi jumalakujud välja Surmajärgne elu
inimpeaga lind, lendas pärast inimese surma ära. Surnul aga oli teisik ka, kes sündis ilma koos temaga. Ka oli osa kõiksuse elujõust, inimese kaitsevaim, kes saatis inimest tema maises elus, avaldades end täielikult pärast isiku surma. Egiptlastele oli maine elu vaid ettevalmistus igavikuks: egiptlased uskusid, et ka peab elama samades tingimustes, mis inimene elas maises elus. Seepärast pandi talle hauda kaasa kõik eluks vajalik ja muudki, surnu keha säilitati balsameerimise teel, et ka saaks soovi korral surnukehasse asuda. Balsameerimine oli usuline rituaal, mille kaitsepühakuks peeti Anubist, musta saakali peaga jumalust. Surnukeha asetati inimkehakujulisse kirstu, mida kaunistasid peened ja rõõmsavärvilised pildikesed jumalustest, amulettidest ja erinevatest sümbolitest. Kirstukaanele oli nikerdatud lahkunu nägu surnumask. Muumiaga koos asetati hauda ka portreeskulptuurid, mis sobisid samuti hinge elupaigaks
Usk surmajärgsesse ellu: surnukeha ei tohtinud hävitada. Balsameerimine-säilitamine--muumia asetati suurde kirstu- sarkofaagi. Nägu kaeti surnumaskiga. Vaesed lihtsalt maa-alustesse haudadesse. Uhked hauakambrid, mida vajas eluajal, vajab pärast. Jumalad: palju jumalaid, tähtsaim päikesejumal- Amon Ra (oinas), vaaraode võimu kaitses kullipeaga Horos. Hauatagune elu ainult headel inimestel. Pühad loomad olid sõnnikumardikad ja must valge laiguga härg Apis. Aritmeetika ja geomeetria. Balsameerimise järel tekkis arstiteadus. Tehti operatsioone, parandati hambaid. Kirjutati hümne ehk ülistuslaule jumalatele. Vaaraode vallutused. Aasia päritolu vallutajatelt õpiti kasutama hobuseid ja sõjavankreid. Relvi valmistati pronksist. Vaaraod suundusid vallutusretkele. Kõige suurem vallutaja oli vaarao Thutmosis III (1450.- ndad) Alistas Nuubia Egiptusele. Tema valitsemisajal oli riik võimsaim Idamaades. Pärast
alles pärast surma. Maine elu on egiptlastele vaid ajutine ja tähendab ettevamistust igavikuks. Usuti, et ka peab elama pärast kehast lahkumist samades tingimustes, mis kehaski, seetõttu ehitati matusepaigad kindlad ja tugevad. Tolleaegsed egiptlased ja vaaraod ei hoolinud eluhoonetest. Põhirõhk oli suurejoonelistel haudehitistel, mistõttu vaaraode haudehitised on ehituskunsti uhkeimad mälestised. Surnukeha kaitsti kõdunemise eest balsameerimise abil. Keha säilitati, et vajadusel saaks ka kehasse tagasi pöörduda. Et aga laip siiski kõduneb, oli soovitatav ta asetada kuhugi kindlasse kohta, et säilitada ka`le vähemalt need individuaalsed jooned, milles ta oli eluajal kehastatud sellest ajast alates hakkas arenema egiptuse skulptuur. Tänapäeval on need hauad lõpmata uhked allikad Egiptuse kultuuri uurimisel, sest lisaks arhitektuurilisele väärtusele, leidub sealt maise elu maja- ja tarberiistu
Esimesel, parempoolsel stseenil on Tutanhamoni järeltulija Eje, seljas preestri pantrinahk ja peas sinine kroon, talitamas vaarao seisva Osirise-kujulise muumiaga suuavamisriitust. See maaling on kuninglike hauakaunistuste seas ainulaadne. Järgmisel tervitab Tutanhamonit jumalanna Nut. Põhjaseina viimasel pildil on Tutanhamon oma ka saatel ning Osiris embab teda teispoolsusse vastu võttes. Kogu hauakambri kaunistamiseks oli olnud aega alla 70 päeva, sest just nii kaua läks aega balsameerimise ja matuste korraldamisega. 4.3 Muumia paljastamine Tutanhamoni lahkamisel tuli nähtavale kakskümmend üks amuletti. Kuid veel ei olnud keegi näinud vaarao nägu. Dr. Derry alustas laiba vabastamist kätest ja jalgadest ning harutas siis lahti keha ümber olnud sidemed. Käsivartele, jalgadele ja kehale oli mähiste vahele asetatud veelgi ehteid, käevõrusid ja sõrmuseid. Tutanhamoni vasakul käsivarrel oli kuus ja paremal seitse käevõru. Need olid ehted, mida vaarao oli kandnud eluajal
inimpeaga lind, lendas pärast inimese surma ära. Surnul aga oli teisik ka, kes sündis ilma koos temaga. Ka oli osa kõiksuse elujõust, inimese kaitsevaim, kes saatis inimest tema maises elus, avaldades end täielikult pärast isiku surma. Egiptlastele oli maine elu vaid ettevalmistus igavikuks: egiptlased uskusid, et ka peab elama samades tingimustes, mis inimene elas maises elus. Seepärast pandi talle hauda kaasa kõik eluks vajalik ja muudki, surnu keha säilitati balsameerimise teel, et ka saaks soovi korral surnukehasse asuda. (Spence 2000) Balsameerimine oli usuline rituaal, mille kaitsepühakuks peeti Anubist, musta saakali peaga jumalust (Kangilaski 2003). Surnukeha asetati inimkehakujulisse kirstu, mida kaunistasid peened ja rõõmsavärvilised 2 pildikesed jumalustest, amulettidest ja erinevatest sümbolitest
Bastet Kass jumalanna kes hiljem seostus kuuga. Sekhmet Lõvi jumalanna kelle hingamine tekitas kuuma kõrbetuult. Sobek Krokodill jumal kelle higist tekkis Niilus Thoth Iibisepeaga või paavian jumal, õppimise ja kirjatarkuse kaitsja. Mut Raisakotkas jumalanna valitseva vaarao jumaliku ema kujul. Osiris Surnute, allilma ja ülestõusmise jumal. Horos - Pistrikupeaga jumal keda kehastas vaarao Anubis - Saakalipäine surma ja balsameerimise jumal. Nephthys Isise õde kes kaitses surnuid. Isis Emaduse jumalanna, Horose ema ja Osirise naine KOHALIKUD JUMALAD Külades ja linnades asusid ka kohalikud jumalad. Kui mingis piirkonnas sai mingi isik jõukaks jäi ta oma jumalale truuks ja tegi oma jumala võimsamaks. Tähtsamatel kohalikel jumalatel, nagu näiteks Bubastise Bastetil, olid oma templid. Oma jumal oli ka kõigil 42 provintsil ehk nomosel. SÕDA
Kui see tehtud, panevad nad keha seitsmekümneks päevaks soodasse, nii et see oleks üleni kaetud. Seitsmekümne päeva möödudes pesevad nad surnukeha, mähivad selle tervenisti linasesse riideribasse ja määrivad kummivaiguga, mida egiptlased liimina kasutavad. Sellisel kujul antakse surnukeha tagasi omastele. Omaksed panevad ta puust inimesekujulisse sarkofaagi, sulgevad selle ning viivad hauakambrisse, kus paigutavad otse vastu seina. Selline on kõige täiuslikum balsameerimise viis. Egiptuse matusepaigad asusid reeglina Niiluse läänekaldal ja matusekommete hulka kuulus surnu toimetamine paadig üle jõe idast läände. Järgnes nutulaulust saadetud matuserongkäik hauakambri juurde, kus ohverdarti loomi, asetati muumia sarkofaagi, suleti see hauakambrisse ja asuti siis peiesid pidama. Hauakamber pidi tagama lahkunu häireteta elu surnute riigis. Et muumiat kaitsta, suleti ta väiksemasse puust kirstu ja see omakorda massiivesse kivist sarkofaagi
levikut, kui olulist markerit arstiteaduslikku mõtte arengus, armastavad muistse Egiptuse puhul eriti peatuda balsameerimisel. Balsameerimine, mis kujutas endast keha säilitamist hauataguse elu vajadusteks, oli töö, millega tegelesid siiski eeskätt spetsiaalsed isikud, mitte arstid. (Sama tendents jätkub kuni 19. sajandini kirurgid, haavatohtrid, olid hoopis teine ja põrmugi mitte nii auväärne seltskond kui õppinud arstid...) Niisiis unustame siinkohal balsameerimise, et arstikunsti arengule keskenduda. Algne, bioloogiline (empiiriline) arusaam tervisest ning haigusest võis egiptlastele saada lähedaseks selle tugeva sümboli, mida kujutas Niiluse jõgi, kaudu. Egiptuse 3 meditsiin pidas nimelt väga oluliseks ainevahetusprotsesse haiguste põhjusteks peeti riknenud toitu. Viimase väljutamine omakorda muutus eesmärgiks ning Niilus oma
annaabi.ee 
