Rabades elab kalu, madalsoodes mitte. Madalsoo vesi on hapnikurikkam kui raba vesi. Madalsoo turvas rohkem lagunenud kui raba turvas. Rabades laukad. Sarnasused: Lindude ja putukate liike palju, tekivad niisketes kohtades, vajavad palju vett, turba tekkimine. 2) Lamminiidu ja looniidu sarnasused ja erinevused Erinevused: Lamminiite leidub järvede, jõgede ja ojade üleujutatavatel madalatel kallastel, looniitu asub ordoviitsiumi ja siluri paekivi avamusaladel. Lamminiidud on kujunenud lammimetsadest. Looniidu reljeef on tasane või veidi lainjas, lamedate nõgudega, kohati on maapind karstunud. Sarnasused: Mullad viljakad. Loomastik sama. 3) Järjestada valguse, niiskuse, liigirikkuse ja mullastiku viljakuse järgi Valguse järgi: 1) Raba, Lamminiit, Looniit 2) Madalsoo 3) Palumets 4) Laanemets Niiskuse järgi: 1) Raba 2) Madalsoo 3) Lamminiit 4) Looniit 5) Laanemets 6) Palumets
Enamasti on Põhja-Euroopa järved kujunenud liustikutekkelistesse nõgudesse. Soome järved moodustavad riigi pindalast 10%, suuremaks siseveekoguks on Saimaa järvistu. Lauskmaa järved on enamasti koondunud mandrijäätekkelistele kõrgustikele järvestikena Kesk-euroopa mäestikes on rohkelt järvi, suuremad asuvad liustikuorgudes Lääne-euroopa tasandlik ja vanades madalmäestikes on kunagiste vulkaanide kraatrites maarijärvi Lubjakivide avamusaladel on arvukalt karstijärvi Lõuna-Ukrainas ja Musta mere rannikul on mitmeid suuri järvi, mis on kunagistesse jõesuudmetesse tekkinud. Vetevõrk on väga tihedalt seotud paikkonna reljeefi, kliima, inimtegevuse ja geoloogilise ehitusega. Väga tihe on vetevõrk Islandil ja Fennoskandias. Fennoskandia jõed voolavad läbi järvede, on ühtlase äravooluga ning pole kevadisi üleujutusi. Ida-Euroopa lauskmaal voolab arvukalt pikki ja aeglase vooluga transiitjõgesid
(Sajab rohkem ja seega satub jõgedesse rohkem vett) b) Lubjakivid soodustavad karstumist ning takistavad vooluveekogude teket. 4) Põhjavesi. 2. Kuidas on tekkinud järvenõod? 1) Enamik Eesti järvi on mandrijäätekkelised. 2) Rannikualadel on maatõusu tagajärjel endistest merelahtedest tekkinud rannajärvi. 3) Inimtegevus. 4) Rabades on arvukalt rabajärvi. 5) Lubjakivide avamusaladel esineb karstijärvi. 6) Meteoriidijärved. 7) Tehisjärved. 8) Vanajõed ehk soodid. Lämmijärved. 3. Millistele jõgedele saab teha hüdroelektrijaamu? 1) Suur ja ühtlane vooluhulk. 4. Reostusvõimalused. 1) Põllumajanduses kasutatavad ohtlikud ained satuvad vette. 2) Tehaste jäätmed satuvad vette.
15. Mis on juga/kosk/kärestik/kaskaad? Too näited. Astang, kust vesi vabalt alla kukub (Keila juga)/ suurema languga jõelõik, kus vesi kiiresti alla voolab (Narva kosk)/kitsaim koht jõesängis, kust vesi suure kiirusega läbi voolab (Salajõe kärestik)/mitmes joast koosnev mitmeastmeline juga (Treppoja kaskaad). 16. Iseloomusta kõigi 3 vesikonna jõgesid. Too näide. Soome laht koosneb Põhja-Eesti jõgedest, omane on see, et jõgedel on joad. Nad voolavad lubjakivide avamusaladel. Tekib karstumine (Keila jõgi) Väinamere ja liivi lahe vesikonda kuuluvad Lääne-Eesti jõed. Nad on viirsavisse uuristunud madalad jõeorud (Pärnu jõgi). Peipsi järve vesikonda kuuluvad Lõuna-Eesti jõed. Saavad alguse kõrgustikelt, see pärast ka suure languga. Need jõed on Devoni liivakividesse uuristatud sügavad ürgorud (Emajõgi). 17. Iseloomusta järvede paiknemist Eestis. Ebaühtlane, enam on neid liigestatud pinnamoega aladel. Paiguti on neid Lääne-Eesti rannikul
veelgi sügavamale. Pealiskord koosneb eri ajastutest pärit settekivimitest. Pealiskorra moodustavad Vendi, Kambriumi, Ordoviitsiumi, Siluri, Devoni settekivimid. Pealiskorra kivimid on tavaliselt kaetud jääaegsete ja jääajajärgsete setetega, mida nimetatakse pinnakatteks. Pealiskord paljandub jõeorgudes, Põhja Eesti paekaldal, karjäärides. Peamised settekivimid, mis on jälgitavad erinevate ajastute kiivimite avamusaladel. Kambrium sinisavi, liivakivid Ordoviitsium liivakivid, lubjakivid Silur lubjakivid Devon liivakivid
Lääne-Euroopa: Verevõrk on märksa hõredam, talvel on jõed veerikkad, kuid suvel jäävad peaaegu kuivaks. Jõevett kasutatakse palju põldude ja istanduste niisutamiseks. Lubjakivide avamusalades on väga palju karstijärvi. Maarijärved: Tekivad kunagises vulkaanikraatrites, on kaitse all. Limaanid: Tekivad siis, kui merevesi ujutab üle kunagised jõesuudmed, mis on hiljem settevallidega merest eraldunud. Karstijärved: Tekivad Lõuna-Euroopas, lubjakivide avamusaladel. Jäävöönd: Mullad puuduvad, vetikad, kooriksamblad, soontaimed, jääkaru, polaarrebane. Tundra: gleimullad, kanarbik, vaevakask, mustikas, põhjapõder, hülged. Metsatundra: jändrikud ja madalakasvulised tundrakased. Metsavöönd: Okasmets: Näivleetunud ja gleistunud mullad. Nulu- ja seedermännimetsad. Orav, lendorav, kobras, valgejänes, põder, pruunkaru, hunt. Sega- ja lehtmets: Liivased leede- ja leetunud mullad. Laialehelised pöögi- ja tammemetsad. Kaelushiir, siil, hirv,
Mäestikujõed on suure languga, kärestikulised, kiirevoolulised, toituvad sulamisveest, suvise suurveega, arvukalt H-elektrijaamu. Kesk-Euroopa mäestikes rohkelt järvi, suuremad liustikuorgudes, paisutatud moreenivallide taha (Garda, Como, Genfi). Lõuna-Euroopa lähistroopikavöötmes on vetevõrk märksa hõredam, peamiselt vihma- või põhjaveelise toitumisega jõed, talvel veerikkad, suvel jäävad peaaegu kuivaks (kastmiseks, aurumine). Lubjakivide avamusaladel on arvukalt karstijärvi. Peamised jäätumiskeskused asuvad arktika- ja lähisarktika vöötmes ning kõrgmäestikes. Tähtsamad mägijäätumise alad on Skandinaavia mäestik (5000 km² jää ja igilume all) ning Alpid (400 km²). Suuremal osal Euroopal kujunes mullastik ja taimestik pärast viimast jääaega (taimestik liigivaesem ja mullastik noorem kui mujal). Nii muld- kui taimkattes on jälgitav laius- (Ida-Euroopa lauskmaal) ja kõrgvöödilisus. Põhjast lõunasse eristatakse
Mäestikujõed on suure languga, kärestikulised, kiirevoolulised, toituvad sulamisveest, suvise suurveega, arvukalt H-elektrijaamu. Kesk-Euroopa mäestikes rohkelt järvi, suuremad liustikuorgudes, paisutatud moreenivallide taha (Garda, Como, Genfi). Lõuna-Euroopa lähistroopikavöötmes on vetevõrk märksa hõredam, peamiselt vihma- või põhjaveelise toitumisega jõed, talvel veerikkad, suvel jäävad peaaegu kuivaks (kastmiseks, aurumine). Lubjakivide avamusaladel on arvukalt karstijärvi. Peamised jäätumiskeskused asuvad arktika- ja lähisarktika vöötmes ning kõrgmäestikes. Tähtsamad mägijäätumise alad on Skandinaavia mäestik (5000 km² jää ja igilume all) ning Alpid (400 km²). Suuremal osal Euroopal kujunes mullastik ja taimestik pärast viimast jääaega (taimestik liigivaesem ja mullastik noorem kui mujal). Nii muld- kui taimkattes on jälgitav laius- (Ida-Euroopa lauskmaal) ja kõrgvöödilisus
Tihedal on järvi ka Kagu- Eesti kõrgustikel, Kõrvemaa põhjaosas ning Saaremaa loodeosas. Enamik Eesti järvi on mandrijäätekkelised. Rannikualadel on maatõusu tagajärjel endistest merelahtedest tekkinud rannajärvi, mida sageli nimetatakse meredeks või lahtedeks (Harku järv, Mullutu-Suurlaht, Sutlepa meri). Rabades on arvukalt rabajärvi (Loosalu, Tudu, Melva), jõelookeist on kujunenud pisikesed lammijärved (soodid ehk vanajõed). lubjakivide avamusaladel esineb karstijärvi (Võhmetu-Lemküla), on ka tehisjärved (Soodla, Narva veehoidla) ja meteoriidijärv (Kaali). SUURIMAD JÄRVED Euroopa suuruselt viies järv Peipsi. Koosneb Peipsi järvest, Pihkva järvest ning Lämmijärvest. Luiteline põhjarannik, Kallastel asjub samanimeline liivakivipank. Peipsi-Pihvka järve suubub üle 200 jõe ja oja. Maakoore vajumise tõttu Kagu-Eestis valgub Peipsi vesi pikkamisi lõunasse, uputades jõesuudmeid nind moodustades kitsaid ja pikki orglahtesid
jõuavad maapinnale mitmesugused langatused, kust maapinnal liikuv vesi saab juba lihtsalt neelduda. Protsessi ennast nimetatakse karstumiseks. Kõige levinum on karst karbonaatsetes kivimites, kuna need lasuvad maapinna lähedal ja paljanduvad suurtel aladel. 28. Mis on alvar? Loopealsed ehk alvarid on õhukese lubjarikka mullaga poollooduslikud rohumaad. Peamiselt on nad levinud Ordoviitsiumi või Siluri paekivi avamusaladel. Mullakihi paksus on üldjuhul vähem kui 20 cm, paepragudes ja -lohkudes laiguti ka rohkem.Sellest hoolimata on loopealsed mullad siiski väga viljakad ning sellest tulenevalt on seal liigirikkus väga kõrge. Loodude reljeef on tasane või veidi lainjas, lamedate nõgudega, kohati on maapind karstunud. Laiemas mõttes on loopealne igasugune paepealne ala, sõltumata sellel olevast taimekooslusest näiteks loopealsed kadastikud või loopealsed metsad (loometsad). 29
Platvorm- suur maakoore osa, mis koosneb aluskorrast, pealiskorrast ja pinnakattest. Eesti asub Ida- Euroopa platvormi loodeosas Fennoskandia kilbi lõunaseval. Platvormi geoloogilises ehituses eristatakse alus- ja pealiskorda. Sügavamal asuv pealiskord koosneb kurrutatud tard- ja moondekivimitest. E aladel aluskord maapinnale ei avane, jäädes P-Es 100-130 m sügavusele ning L-Es veelgi sügavamae. Pealiskord koosn eri ajastute kivimite avamusaladel. 5. Iseloomusta lühidalt Eesti aluskorda, aluspõhja ja pinnakatet. E aluskord koosn moonde- ja tardkivimitest ning tema pealispind sügavneb väga laugelt lõuna suunas, ulatudes 100 m P-Es kuni 600 m'ni L-Es, meil ei paljandu. E aluspõhi jaotub alus- ja pealiskorraks. Koosneb Proterosoikumi tard- ja moondekivimeist ning Ediacara, Kambriumi, Ordoviitsiumi, Siluri ja Devoni ajastu settekivimeist. Pinnakate- aluspõhja katvad kobedad setted,
annaabi.ee 
