ehituselt suurem Isasloomad valged ühtlaselt Labidataolised kui valgejänes kannavad suurema hallikas, kuid eeskäpad. osa aastast sarvi. saba on pealt Emased on tumedam ja alt väiksemad heledam. Looma Avamaastikud, Põldudevahelised Elab kodus põllud ning Lehtmetsade, elupaik mille servas metsatukad ja igasugused heinamaade ja tihedama metsaservad kuivemad karjamaade alusmetsaga avamaastikud - maa-alustes
rebane Koostas: Kristiina Rebane on kõigile tuntud metsaelanik. Kuigi tema karva värvus on väga varieeruv, on see enamasti seljapoolt punakaspruun ja kõhupoolt valge või hall. Kehapikkus on tal 50...90 cm, saba pikkus 40...60 cm ja kaal 4...10 kg Rebane on levinud kogu Euraasias ja Põhja Ameerikas. Eestis on rebane arvukas liik, kes on levinud nii mandril kui ka saartel ning isegi väikesematel laidudel. Kõige sobivamaks elupaigaks on talle avamaastikud, mis vahelduvad metsatukkadega. Lisaks sellele võib teda leida ka soodes ja rabades, kuid mitte kunagi suurtest metsamassiividest. Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Jahti peab rebane peamiselt videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol
Ta on elegantne, sale, pikkade jalgadega kaslane. Karvkate on kuldne, mustade laikudega. Gepardi pea on kehaga võrreldes väike. Gepardi kehapikkus on 150cm, sellele lisandub saba, pikkusega 70 cm. Kaal umbes 70 kg. 4. Eluviis ja elupaik Gepardid elavad Aafrikas ja Lõuna- Aasias. Viimasel ajal ka Euroopas. Tänapäeval on gepard levinud Aafrikas peamiselst Savannast lõuna pool. Indias, Pakistanis on gepard välja surnud. Parem elukoht gepardi jaoks on savannid, poolkõrbed, võsastunud avamaastikud. Gepard väldib metsa. Gepard on maailma kiirem imetaja. Lühikesel vahemaal võib ta arendada kiirust 115 km tunnis. Gepardi suur kiirus võimaldab tal kinni püüda väga väledaid saakloomi, nagu gasellid või noored gnuud. Kihvade puudumise tõttu ei suuda ta saaki kohapeal surmata, vaid haarab ohvrilt kõrist kinni püüdes seda läbi närida. Kui see tal ei õnnestu, ei lase ta lahti enne, kui ohver on lämbunud. Gepard ei varitse saaki,
4 REBANE Rebane on kõigile tuntud metsaelanik. Kuigi tema karva värvus on väga varieeruv, on see enamasti seljapoolt punakaspruun ja kõhupoolt valge või hall. Kehapikkus on tal 50...90 cm, saba pikkus 40- 60 cm ja kaal 4-10 kg. Rebane on levinud kogu Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Eestis on rebane arvukas liik, kes on levinud nii mandril kui ka saartel ning isegi väikesematel laidudel. Kõige sobivamaks elupaigaks on talle avamaastikud, mis vahelduvad metsatukkadega. Lisaks sellele võib teda leida ka soodes ja rabades, kuid mitte kunagi suurtest metsamassiividest. Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Jahti peab rebane peamiselt videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes.
rueppelli), kapi rebane (Vulpes chama) ja kääbusrebane (Vulpes macrotis), hõberebane, fennekrebane (Vulpes zerdus). Petta koeri, hoida huntide ja ilveste teele sattumast ning vaadata, et kaljukotkas küüsi turja ei lööks, pidada jahti, käia kosjas, kakelda, kasvatada lapsi- see on vaba rebase mõned aastad vältav, aga selle eest tõeline elu, millele tavaliselt haavlilaeng, haigused, karmid talved ja nälg joone alla tõmbavad. ELUPAIK JA VIIS Kõige sobivamaks elupaigaks on talle avamaastikud, mis vahelduvad metsatukkadega. Lisaks sellele võib teda leida ka soodes ja rabades, kuid mitte kunagi suurtest metsamassiividest. Uru kraabib ise või võtab teistelt (näiteks mägralt või ümisejalt). Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Uruga on seotud vaid pesakonnaperioodil. Jahti peab rebane videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt
punakaspruun ja kõhupoolt valge või hall. Kehapikkus on tal 50...90 cm, saba pikkus 40...60 cm ja kaal 4...10 kg. Rebane on levinud kogu Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Eestis on rebane arvukas liik, kes on levinud nii mandril kui ka saartel ning isegi väikesematel laidudel. Kõige sobivamaks elupaigaks on talle avamaastikud, mis vahelduvad metsatukkadega. Lisaks sellele võib teda leida ka soodes ja rabades, kuid mitte kunagi suurtest metsamassiividest. Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Jahti peab rebane peamiselt videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes
Poegib pärast 9…10 kuulist tiinust veebruari lõpus või märtsis. Tavaliselt on korraga üks poeg, haruharva rohkem. Looduslikke vaenlasi tal Läänemeres ei ole. Noori poegi võivad ohustada kotkad. Peamiseks vaenlaseks on neile läbi aastasadade olnud inimene, kes küttis neid nii liha kui naha pärast. Kaasajal on viigerhüljes looduskaitse all ja mingit jahti talle ei toimu. Rebane - Vulpes Enamasti seljapoolt punakaspruun ja kõhupoolt valge või hall. Sobivaks elupaigaks on avamaastikud, mis vahelduvad metsatukkadega. Lisaks ka soodes ja rabades. Üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Jahti peab peamiselt videvikus. Rebane toitub väiksematest selgroogsetest: konnadest, roomajatest, hiirtest, jänestest, lindudest, ning linnumunadest. Vähesel määral sööb putukaid, raibet ja taimi. Jooksuaeg on rebasel veebruaris. Pojad sünnivad enamasti aprillis ja neid on 3...10. Pisinäriliste ja kahjurputukate arvukuse reguleerija. Ohtlik on ta mitmesuguste haiguste, nagu
Rebane jääb ühele territooriumile eluks ajaks. Rebase häälitsuste hulka kuuluvad klähviv haukumine (hoiatus) ja läbilõikav ulgumine ning kiunumine. Paaritumise ajal emasloom klähvib. Rebane on uudishimulik. Mõnda ebatavalist objekti, näiteks maas kükitavat inimest nähes võib rebane seda kergesti uurima tulla. Sobiva tuule korral võib rebane üsna lähedale tulla, enne kui ta inimese ära tunneb.[1] Elupaik ja viis Kõige sobivamaks elupaigaks on talle avamaastikud, mis vahelduvad metsatukkadega. Näiteks mets, tundra, taiga, stepp ja kultuurmaastik. Uru kraabib ise või võtab teistelt (näiteks mägralt või ümisejalt). Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Uruga on seotud vaid pesakonnaperioodil. Jahti peab rebane videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on
Imetajaid võime leida kõikjalt: metsast, avamaastikult, siseveekogudest, merest ja inimasulatest. Eesti territooriumist on üle 40% kaetud metsadega. See loob küllaldaselt häid võimalusi suurimetajate (põder, pruunkaru, ilves, metskits jt.) elupaikadeks. Rohukamara ja puhmaste vahel leiavad omale elupaiga mitmed pisiimetajad. Osa neist kaevub maapinnasesse meisterdades endale väiksemaid või suuremaid urgusid (mutt, vesirott). Urus elavad ka mäger ja rebane. Inimtekkelised avamaastikud on soodustanud põld-uruhiire, pisihiire, juttselg- hiire ja kivinugise levikut. Inimasustusega kaasneb otseselt koduhiire ja koduroti levik. Peamiselt koobastes ja puuõõnsustes on omale varjupaiga leidnud mitmed käsitiivaliste liigid (habelendlane, suurkõrv, suur-nahkhiir jt.). Eesti arvukates siseveekogudes kohtame saarmast, ondatrat ja kobrast. Läänemeres elavad hallhüljes ning viigerhüljes. Talvise külmaperioodil talvitub enamik Eesti imetajaid siin. Üksikud liigid -
4.LOOMAD PÕLDUDEL 4.1.Imetajad 4.1.1.Põld-uruhiir Põld-uruhiir on keskmist kasvu, tömbi nina, lühikese saba ja lühikeste kõrvadega hiir. Ta värvus on ühtlaselt hallikas, kuid saba on pealt tumedam ja alt heledam. Põld-uruhiir on rahva seas tuntud ka lihtsalt põldhiire nime all, tulenevalt sellest, et tema lemmikelupaikadeks ongi enamasti põllud ning igasugused kuivemad avamaastikud - niidud ja heinamaad. Vähesel määral asustab ta ka metsaservi ja põõsastikke. Põld-uruhiir on osav uuristaja, kes ehitab hargnevaid, suure hulga umbkäikude ja avadega urge, kuid mille käigud kulgevad enamasti maapinna lähedal. Urud on omavahel liitunud ja moodustavad ühtse süsteemi. Käike rajab põldhiir peamiselt toidu - juurikate ja mugulate - otsinguil. Lisaks
kuldnokki pesitseb inimese poolt pandud pesakastides, ning puuõõnsustes. Pesa asetseb maapinnast kuni 15 m kõrgusel. Kurn on täis aprilli lõpuks või mai alguseks ja selles on 4...7 muna. 26Metsvint Fringilla coelebs Metsvint on väljaspool pesitsusaega seltsiv linnuke. Tegutseb peamiselt puu otsas, aga ka maas, kus liigub kiirete kergete hüpetega või kõndides. Tõenäoliselt on metsvint meie kõige rohkearvulisem laululind. Elupaik ja -viis Elupaigaks on igasugused puistud ja avamaastikud, sageli kultuurmaastikulgi. Pesitsusajal elutseb paaridena. Väljaspool pesitsusaega moodustab mõnikord hiigelparvi. Päevase eluviisiga. Ränne Metsvint on Eestis rändlind, kes saabub meile märtsi lõpul või aprilli algul. Isaslinnud saabuvad varem kui emaslinnud. Sügisena lahkumine algab augustis. Ränne toimub põhiliselt päeval suurte parvedena.Talvitusalad asuvad peamiselt Lõuna- ja atlantilises Euroopas. Toitumine Toit on peamiselt taimne, eriti seemned, taimepungad ja marjad
(Loodusõpe, 2007) Rebane (Vulpes vulpes) Rebane on kõigile tuntud metsaelanik. Kuigi tema karva värvus on väga varieeruv, on see enamasti seljapoolt punakaspruun ja kõhupoolt valge või hall. Kehapikkus on tal 50...90 cm, saba pikkus 40...60 cm ja kaal 4...10 kg. Rebane on levinud kogu Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Eestis on rebane arvukas liik, kes on levinud nii mandril kui ka saartel ning isegi väikesematel laidudel. Kõige sobivamaks elupaigaks on talle avamaastikud, mis vahelduvad metsatukkadega. Lisaks sellele võib teda leida ka soodes ja rabades, kuid mitte kunagi suurtest metsamassiividest. Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Jahti peab rebane peamiselt videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes.
Perekond: Rebane (Vulpes) Liik: Rebane Rebane on kõigile tuntud metsaelanik. Kuigi tema karva värvus on väga varieeruv, on see enamasti seljapoolt punakaspruun ja kõhupoolt valge või hall. Kehapikkus on tal 50...90 cm, saba pikkus 40...60 cm ja kaal 4...10 kg. Rebane on levinud kogu Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Eestis on rebane arvukas liik, kes on levinud nii mandril kui ka saartel ning isegi väikesematel laidudel. Kõige sobivamaks elupaigaks on talle avamaastikud, mis vahelduvad metsatukkadega. Lisaks sellele võib teda leida ka soodes ja rabades, kuid mitte kunagi suurtest metsamassiividest. Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Jahti peab rebane peamiselt videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes.
annaabi.ee 
