nime all, viitamata tegelikule autorile. Näide: Elus on oluline teha tööd ja näha vaeva, küll siis tuleb ka armastus. ÜLESANNE 1 KOOSTA REFEREERING (2 LAUSET) “Traditsiooniline romaan on jutustava kirjanduse suurvorm, milles jutustaja (autor) vahendab teose sündmustikku, tehes seda neutraalselt ja kõiketeadjalikult. Vahel on autor oma tegelastesse kiindunud ja siis muutub tema tekst (autoritekst) tegelase vaatekohast nähtuks. Sellist autoriteksti nimetatakse siirdkõneks. On ka minavormis kirjutatud romaane ja raamjutustusi, milles autor laseb jutustajal sündmusi edasi anda.”(Lunter, A., 2003:39) VÕIMALIK REFEREERING Traditsioonilises romaanis on autor sündmuste vahendaja ja kõiketeadja. Osades romaanides antakse tegevus edasi tegelase vaatekohast (autoritekst) või minajutustusena. ÜLESANNE 2
saame ta on võtnud eesti müüdid ja need omal moel ümber jutustanud. Mida muud need Põhja Konn ja ussisõnad on? Koolilapsed peaksid seda raamatut lugema. Mitte küll nooremate klasside õpilased, vaid natuke suuremad, kelle jaoks raamatu tipphetk ei ole see, kui karu iseendal riista küljest hammustab. Ja kes muretseb ropendamise pärast, ärgu kartku: see paar "perset" ei tohiks küll kellegi ilumeelt riivata. Kivirähk on varjamatu iroonik, tema autoritekst on alati väga otsekohene. Ussisõnade sümbolism keele hääbumisest ja globaliseerumisest on üpris ilmne. Meeleheitlik juurtest kinni hoidmine ja kõik need kohanemisraskused on tõenäoliselt esitatud meelega niimoodi marurahvuslikus toonis - skeptiliselt ja ironiseerivalt, veidi üle dramatiseeritult. Pean ütlema, et Kivirähk suutis üllatada. Raamat on lummav ja lõpuni hästi välja peetud. Teist säärast ulmelist uusmütoloogiat Eesti kirjandusel kõrvale panna ei ole
ja seeläbi teksti mõttestamine. 4. Autor kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis Autor on läänekultuuris mõjuvõimas (,,Kas sa Tammsaaret oled lugenud?"). Antiigis ja keskajal autorlus anonüümne üldise arusaama kohaselt kasutas autor jumalikku inspiratsiooni, st teose tegelik autor on mõni jumal või muusa. Autorlus hakkas tähtsamaks muutuma alles renessansiperioodil ning alus tänapäeva ideele autorist pandi romantismiperioodil. Autor individuaalsete annetega geenius, autoritekst on isiku elamuste ja kogemuste väljendus, kirjandustekst on kirjutaja üleelamiste peegeldus (vahel metafoorilises vormis). Kirjanik peegeldab oma ajastu ideid ja üldist atmosfääri. 5. Tekst kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis Kunsti olemuse väljendamiseks kasutatakse erinevaid jäljendusvahendeid, kusjuures jäljendatakse tegevust, iseloomu, emotsioone ja muud sellist. Seda käsitlust iseloomustab usk, et tekst ja tegelikkus on loomupäraselt seotud. Hilisemates
Vimm võõrasisa vastu. Võõrasisa sobing vale info Karl Suurele. Rüütliromaan, rüütlimaailm. Au, väärikus. Hispaania- "Laul minu Ciddist" 18. saj keskpaik. Isiklik. Võitleva kangelase elu, tema hingeline suurus. Ciddi tüli kuningaga, pagulus. Võitlus kui töö. Poeetilist ülevust nagu prantsuse eepostes, ei ole. Lõpus leppimine. Kangelane moraalselt üle kõigest. Saksa -"Nibelungide laul" 13. saj algus. Nibelungide soo hukk. Rahvasterändeaegne. Hõimkonna moraalne allakäik. Autoritekst, kirja pandud elukutselise poeedi, spiilmanni poolt.Värss voolab võrreldes Edda-lauludega vabalt ja jutustavalt. 39 peatükki e avantüüri. Vene -"Lugu Igori sõjaretkest" 12.saj. Vürst Igori võitlus/sõjaretk polovetside vastu. Kaotus, 4 vürsti vangistatud, polovetside sissetung Venemaale. Igori põgenemine lõunasse. Liit erinevate kultuuride vahel. Elus aset leidnud sündmus. Ajaloo roll suur, Ühine: kangelaseetika. Kurtuaasne kirjandus Kurtuaasne kultuur- kindlus, loss.
Tekstivälised tasandid: Autori individuaalsus Autori biograafia Autori maailmavaade Mõjud Suund, vool, žanrilisus, koolmkond, rühmitus Koht ajatus, rühmituses, traditsioonis, rahvuskirjanduses Ideaalne vastuvõtja (mudellugeja) – R. Barthes Konkreetne vastuvõtja (reaalne lugeja) – R.Barthes Temaatiline analüüs: Teema analüüs Teksti kui infoallikas (ajastu, eluolu jm) Tekst kui autoritekst (autobiograafia, omaeluloolisus) Abstraheeritud tegelikkus tekstis (akrooniad, arhetüübid, müütilisus). Narratiivne analüüs: Süžee ja faabula Süžee ja arhisüžee Motiivistik (nt aia harimise motiiv Mats Traadil) Aeg ja ruum (kronotoop) Jutustaja, jutustamisviisid Tegelassuhted ja –tüübid Poeetika analüüs: Immanentne tasandianalüüs (nii sisu kui ka vormitasandil) – analüüsitakse
Tuleks kasutada palju tsitaate, vähe parafraase ja autoriteksti. Aitab lugu dramatiseerida, iseloomustab tegelasi, toob neid lugejale lähemale ja tõstab loo ustavust. 3. Kasutada üksikasjalust, konkreetseid detaile. Peab märkama suurusi, kaalu, asjade arvu, värvi, lõhnu jne. Sõna ja lause 1. Kasutada konkreetseid sõnu ja vältida üldise tähendusega sõnu 2. Vältida tuleks kordusi. 3. Igal juhul vältida klišeesid. 4. Autoritekst tuleb kirjutada kirjakeelses sõnavaras ja vältida argikeelt-slängi. 5. Lausetele annavad elavuse verbid, mis panevad lause liikuma. Verbe tuleks kasutada öeldisena. 6. Palju tuleks kasutada isikulist tegumoodi. 7. Elavust tõstab see, kui tekst liigub kiirelt ja elavalt – nõuab lühikesi lauseid ja lühikesi lõike. 8. Elavust ei saa saavutada omadussõnade kuhjamise abil. Vältida sõnu nagu dramaatiline, kohutav, põnev jne.
sõnad. Sellisel juhul on vaja kasutada parafraasi. • Tsitaati ei tohi oma keelelise maitse järgi ümber kirjutada. • Tsitaati ei tohi oma poolt täiendada. Poolikuid laused saab kasutada parafraasina. • Tsitaat ei tohi jutumärkides muutuda kaudseks kõneks. Tuleks kasutada terviklikku tsitaati, sest kõik, mis jääb jutumärkide sisse, peab olema ütleja täpses sõnastuses. • Tsitaati ei tohi kontekstist välja rebida. Autoritekst peab andma piisavalt infot, et tsitaati mõista nii, nagu allikas seda ütles, ja näitama, mis tingimustel, mis olukorras on tsitaat öeldud. • Toimetaja ei või kunagi muuta reporteri tehtud parafraasi tsitaadiks. • Mitte kunagi ei tohi ise luua tsitaate. Saatelause vormistamine Tsitaadilause teine pool annab teada, kes vastava lause ütles ja kuidas ta seda tegi. Siin tuleb kõnelda saatelause verbist ja saatelause asukohast. Saatelause verb
täpsustada dialoogi ja helitausta: tegelaste intonatsiooni, pause, muusikat; kommenteerida tegelaste käitumist, siseelu, autori suhtumist. Dialoogi ja remarkteksti suhestumine remark dubleerib dialoogis öeldut, st laval tehakse seda, millest hetkel räägitakse. Komplementaarne remarkides antud mitteverbaalne info täiendab dialoogi: siia lisanduvad kostüümi, miimika jm kirjeldus. Diskrepants sõnad ja tegevused lähevad lahku, st dialoog ja remargid räägivad üksteisele vastu. Autoritekst autori nimi, pealkiri, zanrimääratlus, osutused tegevusajale ja kohale, eessõna ja järelsõna. Kõne postdramaatilises teatris: · Kõne desemantiseerub. · Kõne ja dialoog dekonstrueeritakse. · Polüloogilisus ja mitmehäälsus tõusevad esile. · Stiilid segunevad. · Loogiline tervik laguneb. · Subjektipositsioon pihustub. Ajatasandid teatris: · Etenduse aeg etenduse algusest lõpuni. Tegelikult pole etenduse aeg ühene. Inimesed istuvad, etenduse
annaabi.ee 
