Arvamus teemal gümnaasiumi lõpueksam 2012 (0)

Arvamus teemal gümnaasiumi lõpueksam 2012. aastal
Emakeele riigieksami üle on vaieldud juba mitu aastat. Tänavu gümnaasiumi astunud noored, sealhulgas ka mina ja minu sõbrad 10. klassidest saame lähtuda vaid mitteametlikest teadetest eksami muutumise suhtes. Väike võimalus on, et meie oleme need esimesed, kes teevad 2012. aastal abiturientidena uut moodi eksami.
Kirjandi allesjäämise eest seisjate vastupanu on vähenenud osaoskuste eksami pooldajate poolt ning keeruline on olnud leppida kokku ka uue eksami sisus. Siit-sealt kuuldud juttude järgi otsustades on kogu aeg surutud tugevalt selles suunas, et koolilõpetajatelt ei nõutaks üldse mingeid teadmisi grammatikast ning piirdutaks vaid teksti­analüüsi eri komponentidega . Minu arvamus on aga selline et eksam peab olema mitmekülgne, see peab sisaldama nii grammatikat, õigekirja kui kirjandit . Õigekiri on väga oluline ja oskus oma mõtteid selgelt, argumenteeritult ja ladusas-korrektses keeles väljendada ei ole tänapäeval kindlasti vähem oluline kui 10, 20 või 50 aastat tagasi. Sellepärast polegi õige öelda, et kirjand on oma aja ära elanud. Mure on aga selles, et meil traditsiooniliselt viljeldud kirjandi headust ei saa ühelgi formaalsel skaalal täpselt mõõta ning see­tõttu ei sobi kirjand kuidagi riigieksamiks. Püütakse saavutada saavutamatut ehk välistada hindamise subjektiivsus on viinud absurdini: kirjandid on kujundatud standardi järgi konstrueeritud tekstideks, mis pahatihti õpitakse teema­valdkondi ette aimates pähe juba enne eksamit. Ja see on tõesti haledalt mõttetu.
Kui prioriteediks on riigieksam ning soorituse täpne mõõdetavus, peab kirjand kaduma. Iseasi mida teistmoodi eksam sisaldada võiks. Kahtlemata on vajalik tekstide analüüsimine, kuid sedalaadi suutlikkust punkti täpsusega vaagida on veel võimatum kui praeguseid omanäotuid kirjandeid. Probleemideta saaks hinnata normikeele valdamist ja teadmisi grammatikast nagu eespool mainisin, kuid seda teha ei taheta. Õigekirjaoskust ei maksa muidugi üle tähtsus­tada, kuid keelereeglid on sõnastatud grammatikaterminites ning põhimõisteid tundmata ei saa kirjakeelt üldse õppida ega õpetada. Pole ju normikeelgi mingi asi iseeneses, vaid kutsutud ja hoitud ikka selleks, et me üksteisest hõlpsalt ning täpselt aru saaksime.
Autor kirjutab, et tema oma kauaaegse toimetaja ja keeletoimetaja kogemusega on kokku puutunud ka emakeeleõpetajatega, kelle suhted kirjaliku eneseväljenduse ja isegi õigekeelsusega on piinlikult nigelad. Ja need juhused pole olnud erandlikult harvad , vaid piisavalt sagedased, et kahelda keeloskustehuvides või kaitseb mõni pigem alateadlikult üldist keeleoskamatust.
Üksnes tekstianalüüsi ja lühikirjandeid nõudev eksami­vorm tõrjub tülikat vajadust õppida ja tunda pisut ka õige­keelsusreegleid. Samas üritab uus keeleseadus kehtestada normikeelt isegi valdkondades, kus see on igatpidi mõttetu, kohatu ja võimatu. Seega ei tea riigi vasak käsi jälle, mis parem teeb. Arukas ning senisest tegevusest kasulikum oleks kulutada aeg, raha ja töötunnid emakeele õppimisele ning õpetamisele, kuna eesti keel on ja jääb meie emakeeleks.