- sulghäälikud (K, P, T, G, B, D) - suluta kaashäälikud (H, J, L, M, N, R, V, S, C, F, S, Z, Z, X, Y) Helilisuse järgi jagatakse häälikud: - helilised häälikud (A, E, I, O, U, Õ, Ä, Ö, Ü, L, M, N, R, V, J) - helitud häälikud (K, P, T, G, B, D, F, H, S, S, Z, Z) Vokaalid on häälikud, mis moodustatakse häälekurdude osalusel ja nii, et õhuvool pääseb suust pidevalt ning takistuseta välja. Vokaalid erinevad üksteisest artikulatoorselt moodustuskoha poolest. Vokaalide akustilistest omadustest on olulisim nende formantkoostis ehk see, missugustesse häälelaine sagedusribadesse on koondunud kõige rohkem akustilist energiat. Konsonandid on häälikud, mille moodustamisel tekitatakse suuõõnes või huultel mingi osaline või täielik takistus. Konsonandid erinevad üksteisest artikulatoorselt nii moodustuskoha kui moodustusviisi poolest. Akustilises mõttes iseloomustab konsonante nende helilisuse määr. Vokaalid
Võimalikud probleemid: - h. puudumine, - h. asendamine e substitutsioon (üldlevinud ja individuaalsed substituudid) [Sandril t s-i asemel näit tuvila], - h.-te segistamine, - h. moonutamine [r]. Suht vähe on eesti keeles häälikute segistamist, sest meil puuduvad rasked kontrastid (näit susisevate häälikute või helilise- helitu kontrast). Segistatakse r-l, t-k ja mõningaid teisi [v-r Sandril vävar, st metatees]. Substituudid on normaalse arengu korral akustiliselt erinevad, artikulatoorselt lähedased. Väärarengut osutavad sellised substituudid, mis on akustiliselt lähedased. EE keele põhjal eelnevale lisaks (E. Lepik) - häälik ei tule kasutusele kõigis positsioonides (näit kaashäälikuühendites hiljem) - hääliku artikuleerimise tugevus ei pruugi olla küllaldane - esineb totaalset palatalisatsiooni (põhjuseks lihaste nõrkus) - võõrsõnades võivad ära jääda sõnaalguse rõhutud silbid, aga ka oma sõnadel võib alguskonsonant ära jääda [Katril
eluaastaks! Kui teie olete nt 22-aastane, siis teil käib/jookseb juba 23.eluaasta! MÕISTED(eripedagoogidele): Kõnetegevus- on üks inimtegevuse like. Selle vahendiks on keel, viisiks kõne, seda teenindab(juhib/reguleerib) psühhofüsioloogiline mehhanism(kõne funktsionaalsüsteem). Keel- on vahend mida kasutatakse kõnelemisel ja verbaalses tunnetustegevuses. Tänapäeval määratletakse keelt kui akustilist-artikulatoorsete märkide süsteemi(produtseeritakse artikulatoorselt,tajutakse akustiliselt). Häälikanalüüs- kirjutamistoimingu osatoiming eermärgiga eristada/ära tunda sõnas häälikuid ja määrata nende järjekord. Kõne- on kõnevõime realiseerimine,keele kui vahendi kasutamine. Kõne eelduseks on kõneleja ja kuulaja(lugeja ja kirjutaja) kõnevõime ja mingi keele süsteem. Võgotski järgi on kõne mõtte formeerimine ja formuleerimine, s.t. juhundamine ja sõnastamine keele abil.
pöörata erilist tähelepanu väikestele või isikupärastele erinevustele. Täpse transkriptsiooni puhul kasutatakse rohkesti lisamärke. Kuid ka väga täpne transkriptsioon ei pruugi olla usaldusväärne. 8. Häälikute liigitus kõneloome seisukohast. Vokaalid on häälikud, mis moodustatakse häälekurdude osalusel ja nii, et õhuvool pääseb suust pidevalt ning takistusteta välja. Vokaalid erinevad üksteisest artikulatoorselt moodustuskoha poolest. Vokaalide akustilisest omadusest on olulisim see, missugustesse häälelaineribadesse on koondunud kõige rohkem akustilist energiat. Konsonandid on häälikud, mille moodustamisel tekitatakse suuuõõnes või huultel mingi osaline või täielik taksitus. Konsonandid erinevad üksteisest artikulatoorselt nii moodustuskoha kui moodustusviisi poolest. Akustilises mõttes isloomustab konsonante nende helilisuse määr. Hääldusviisi alusel liigitatakse konsonante
TO tertsiaarsed väljad (21 ja 37 alaosad, 20). Vajalik, et luua seos kuuldavate ja nähtavate asjade vahel. a. Tihti nime asemel funktsioon b. Säilib tegevuste nimetamine 4. Aferentne-motoorne: kõnesüsteemi kinesteesia häire. TP tertsiaarsed väljad (40). Kaasatakse kogemus rääkimisest. a. Literaalsed parafaasiad (vt eelnevalt) b. Artikulatoorselt lähedaste häälikute eristamine (eriti kui artikulatoorne aparaat fikseeritud) c. Kirjutamise häire 5. Semantiline afaasia: ruumilise ja kvasiruumilise kõne mõistmine. TP tertsiaarsed väljad (37, 39). a. Tee ring risti alla; transitiivsed järeldused; Kolja lõi Petjat, kes sai haiget? b. Tihti akalkuulia (arvus väljendatud ruumisuhe) Eferentsed afaasiad:
Kõne ilmneb toimingutena (kõneaktidena) suhtlemisel või operatsioonidena mingi teise tegevuse (tunnetustegevuse) koosseisus. Keel, kõne ja kõnevõime (keelekasutusvõime, keelepädevus) moodustavadki kõnetegevuse põhikategooriad. Keel on vahend, mida kasutatakse kõnelemisel ja verbaalses tunnetustegevuses. Tänapäeval määratletakse keelt kui akustilis-artikulatoorsete märkide süsteemi (produtseeritakse artikulatoorselt, tajutakse akustiliselt). Kõnevõimet on õige käsitada selle bioloogilises ja sotsiaalses ühtsuses. Bioloogiliselt (geneetiliselt) ei ole inimese kõnevõime päritav, küll on aga inimesel bioloogilised eeldused kõnelema õppida. Need eeldused on järgmised: normaalselt arenenud kesknärvisüsteem, kahjustamata meeleorganid ja perifeersed kõneorganid. Kõnevõime sotsiaalne aspekt seisneb selles, et bioloogilised eeldused realiseeritakse ainult kollektiivis. Lapsele on vajalik
2.3. Kõne kompleksse hindamise tulemused: Hääle omadused on lapsel normikohased (vt lisa 7, ül 1.1) Foneemikuulmine ja hääldamine. Antud valdkonnas suuri probleeme ei ilmne. Üksikud vead ilmnevad silbiridade hääldamisel. Laurale osutus raskemaks konsonandi muutusega silbirea hääldamine, kus laps ei suutnud järele korrata 3-silbilisi ridu (lisa 7, ül Tekstiloomeoskuse õpetamine 18 1.3). Laps asendab ja segistab artikulatoorselt lähedasi häälikuid (mii-vii->nii-vii), lisab häälikuid (maa-paa-maa-> mnaa-paa-taa). Silbirea hääldamisel 5 sekundi jooksul ilmnes, et 3 rea kordust hakkab Laura vahetama silpide asukohta, muutma esimese hääliku hääldamise intensiivsust (pa-ta-ka->pa-ga-da) (lisa 7, ül 1.2). Laural avaldusid raskused kõnetaktivariantide võrdleval hääldamisel (lisa 7, ül 1.4). Kõigis ülesannetes ilmnesid kerged hääldusraskused. Pikemates, lapse jaoks võõrastes sõnades esineb
annaabi.ee 
