Artiklianalüüs Kus on kunsti kodu? (0)

Kus on kunsti kodu?
Lugesin 17.jaanuaril 2012 Postimehes avaldatud artiklit „Kus on kunsti kodu?“, mis keskendus Eesti Kunstiakadeemia tähelepanu probleemidele. Kunstnik Kirke Kangro seletas kunsti tähtsust ühiskonna tervikus, mis on ka minu arvates mainimist väärt, kui tahetakse riiki kaunimaks teha ja kultuurilembelisust rõhutada.
Kaire Kangro mõtles õppeasutuse geograafilise asukoha üle hoolikalt järele, sest Tallinna Vanalinn muutuks tõesti palju ilusamaks, kui Kunstiakadeemia südamikus õitseks. Ärimeeste plaanid talle ei meeldinud: „/---/ Kas Tallinna kesklinn peaks olema ilmetu tondilinn, kus turist jalutab hoonete vahel, mis on üksnes ärikeskused ja hotellid. /---/“ Pahameel on õigustatud, sest Eesti peamine kultuuriväärtus on ikkagi Vanalinn – ajaloo kõnelev jälg, mida tuleks hoida ja arendada kunstiliselt veelgi kaunimaks. Nii suureneb turistide külastuskäikude arv ja vahest tõuseb majanduski rahast, mida nad endaga kaasa toovad.
Veidi solvunul toonil käsitleb Kangro maaküsimust. Nimelt on Kunstiakadeemiale Viimsi lähistel lahkelt krunti pakutud , kuid inspiratsioonirohkete ideede asemel tunnevad noored ja vanad kunstiinimesed end ühiskonnast eemale tõugatutena. Värske õhk ja vaikus on nende arvates vaid ettevõtjate ettekäänded, et nõudlikest kultuuriarmastajatest kaugeneda. Minu arvates on nad veidi liialdanud. Loomulikult Tallinna Vanalinnast on kauge tee Viimsisse, kuid seal oleks neil rohkem ruumi, et pühenduda oma tööle. Neil oleks linna kiire argielu asemel tasane rutiin, mida igaüks saaks omal tahtel mugavdada. See oleks kuldne kesktee , mida nad aga nähtavasti ei otsi.
Probleemiks on ka naabrid , kes ei soovi, et uus õppehoone nende päikese ära varjaks. Kirke Kangro leiab, et need vastupanud on tegelikkuses vaid sügavama probleemi pealispind. „Kas insolatsiooniminutid üüritavas majas ja „süvendamise ohtlikkus“ /---/ ongi see, mille pärast kunstiakadeemia endale uut hoonet ei saa, või on tegu mingisuguste huvide ristumisega?“ kirjutab ta julgelt. Sellele küsimusele vastust pole, sest see on kõigest hüpotees. Ent ma usun, et sellelgi mõttel on tõetera all.
Eesti Kunstiakadeemial on üllad tulevikuplaanid, mis võiksid mõjutada Eesti edukust. Kuigi praegu on päevakorral alles uue hoone ehitamine, olen ma veendunud, et kui see on kord valmis meisterdatud, võtab Kirke Kangro taas sõna ja põimib ühiskonna kultuurielu andekate kunstnikega, kes võivad Eesti maailmas veel kaugele viia.