sajandi keskel Siberis. Vaatamata suhteliselt lühikesele ajaloole, on tume aroonia Eestis marjakultuurina elanud üle nii tõuse kui mõõnu. Venemaal pööras aroonia perekonnale, kui puuviljandustaimele esimesena tähelepanu I.Mitsurin.Ta tellis 1900.a saksamaalt tumeda aroonia istikuid ning kasutas neid ristamisel pihlakaga. Taim levis kiiresti. Ja eks ta sealtkaudu Eestisse mingil hetkel jõudiski. Olid ajad, mil kohalikud veinitööstused ja loodusravientusiastid arooniat vägagi austasid. Ja tulid ajad, mil nii ühismajandites kui ka koduaedades põõsaid halastamatult välja juuriti.Aroonia tootmiskatseid Eestis alustas Kalju Kask 1958.a.TA Eksperimentaalbioloogia Instituudis Harkus.Hiljem rajati mitmehektarilisi tootmisistandusi aiandussovhoosides. Meil on seda taime võrdselt hinnatud nii ilu- kui viljakultuurina, vähem teatakse ehk punast arooniat (A. arbutifolia), mis on samuti kasvatatav heki- ja ilupõõsana.Rikkalik saagikus, saagi ühtlane
Praegu tuleks aga hoiduda liigsest naeruvääristamisest, sest kohalik veinitööstus ajab ennast jõuliselt püsti. On terve hulk tootjaid, kelle tase on kõrgem koduveini lihtsast koest. Samas on tootjate hulgas neidki, kes on löönud oma pudeli kinni märklaua täispunktide alasse. Enamasti tuleb Eestis toodetud veinide puhul arvestada kohaliku maitsespektriga ja möönda, et musta sõstart, arooniat või õuna kasutades on saavutatud (veini) maksimum, sest Bordeaux' või Moseli taset ikka muu kui viinamarjaga ei püüa. On aga üks vili paljud nimetaksid seda isegi umbrohuks, teised aga kelmikalt punaseks sampanjaks , mis on andnud veinikääritusel tulemusi, millega saab ukse jõuliselt lahti lüüa ükskõik millisel maailma veinimajal ja olla võrdne võrdsete seas, või lasta võistlusel endale kohe kullad kaela riputada. See vili on rabarber.
Talude juures oli üksikuid poolmetsikuid õunapuid, Lääne-Eestis ka kreeke-ploome ja pirne, Kagu-Eestis kirsse. Laiemalt hakkasid taluaiad levima alates 19. sajandi lõpust, mil levisid laiemalt ka karusmarjad (=tikrid), aedmaasikad (uus hübriidne Ameerikast pärit vanematega liik, enne teda kasvatati kõrget maasikat) ning kodumaiste metsataimede sõstarde ja vaarikade sissetoodud sorte. Alles 20 sajandi teisest poolest kasvatatakse laiemalt arooniat, ebaküdooniat, astelpaju ja aktiniidiat, samuti viltkirssi, haraline ploomipuud (alõtsa, müraploom) ja pihlaka sorte. Paljud kultuurtaimed tunnevad end Eesti kliimas koduselt. Nende seemned valmivad hästi ja taimed on sobilikes kooslustes konkurentsivõimelised looduslike liikidega. Linnud kannavad seemneid metsa ja niitudele, inimene poetab teede äärde ja prahipaikadesse. Sageli võib teede servadel kasvamas näha teravilju, teede ääres metsikuid aedõunapuid ja pirne, metsas
maitses on tunda värskeid punaseid marju: vaarikat, jõhvikat, pohla ja punast sõstart Grenache levinud Prantsusmaal Rhone`i piirkonnas ja Hispaanias, kus see on üks enimkasvatatav sort; veinides on tunda vürtsikust, must pipart ja küpseid tumedaid marju: põldmarja, mustikat ja veini musta sõstart; kasutatakse palju segudes Malbec Argentina tähtsaim sort; veinid on värvilt mustjad, tihedad, võimsalt ürdised, täis arooniat, lagritsat ja tuliseid vürtse, järelmaitses röstitud kohv, suitsuploom Merlot populaarsuselt teine marjasort maailmas; on pehmem ja marjasem ja madalama tanniinsusega kui Cabernet Sauvignion, seetõttu joodavama ka nooremalt; maitselt on meeldivat marjane, sisaldab sinist ploomi ja musta kirssi, mustikase ja põldmarjase alatooniga Montepulciano Itaalias kasvatatav; veinid on tavaliselt talupogelikult sirgjoonelised, veidi
Arooniamarjade korjamisega ei maksa kiirustada. Tuleks oodata nende täisküpsuseni. Aeg parandab märgatavalt marjade maitset. Korjamisel soovitatakse lõigata kääridega käbi kännase raag. Vajalik siis, kui marju soovitakse säilitada pikemat aega värskena või kuivatada. Kohesel kasutamisel on otstarbekam ja aegasäästvam korjata neid kobarate kaupa, ilma marjaraagudeta. Istandikus koristatakse arooniat marjakombainiga. Arooniamarju peetakse hästi säilivaks. Hoides värskeid marju õhukese kihina pimedas ja jahedas paigas temperatuuril 35 °C, säilivad nad kasutuskõlblikuna kuni paar kuud. Pikema säilitamise viisina on levima hakanud kuivatamine. Õhu käes närvutatud marju kuivatatakse temperatuuril 4050 °C, säilitatakse õhukindlalt suletud nõus. Püsivad kasutuskõlblikuna kuni 2 aastat.
Arooniamarjade korjamisega ei maksa kiirustada. Tuleks oodata nende täisküpsuseni. Aeg parandab märgatavalt marjade maitset. Korjamisel soovitatakse lõigata kääridega käbi kännase raag. Vajalik, kui marju soovitakse: - säilitada pikemat aega värskena või - kuivatada. Kohesel kasutamisel on otstarbekam ja aegasäästvam korjata marju: - kobarate kaupa, - ilma marjaraagudeta. Istandikus koristatakse arooniat marjakombainiga. Arooniamarju peetakse hästi säilivaks. Värskeid marju hoida: - õhukese kihina, - pimedas ja jahedas paigas, - temperatuuril 35°C. Säilivad nii kasutuskõlblikuna kuni paar kuud. Pikema säilitamise viisina on levinud kuivatamine. Õhu käes närvutatud marju: - kuivatatakse temperatuuril 4050°C, - säilitatakse õhukindlalt suletud nõus. Püsivad kasutuskõlblikuna kuni 2 aastat.
Suve lõpul ja sügisel lehtede ilusa punase värvuse ning silmapaistvate roosakaspunaste kuparde tõttu kasvatatakse mitmeid k-d. ilupõõsastena haljastuses. Taluvad hästi pügamist 39. Must aroonia (Aronia melanocarpa var. grandifolia) ja harilik viirpuu (Crataegus rhipidophylla) Aronia melanocarpa var. grandifolia - Kodumaa Põhja-Ameerika idaosa. Kõrgus 2...3 m. Meil on haljastuses musta arooniat kasutatud seni vabakujuliste hekkidena, üksikpõõsastena või grupiti, samuti on istutatud marjatoodanguks istandikke. Kuivust ja linnatingimusi taluv, päikesepaistet armastav kiirekasvuline ja ilus liik. · Lehed on laielliptilised või äraspidimunajad, peensaagja servaga, pealt läikivad, alt karvased, sügisvärv punane, 5...8 cm pikad ja 3...5 cm laiad. NB! lehe pealküljel on pearool tumepruunid näärmed.
annaabi.ee 
