Armeenlased ja Eesti (0)

Tavapäraselt peetakse Hatšhatur Abovjani meheks, kes rajas armeenlastele tee Tartusse . 3. septembril 1830 saabus ta ülikooli rektori F. Parroti kutsel Tartusse ning tudeeris siin eri teadusi, keeli ja kunste jaanuarini 1836. Tatust sai Abovjani vaimse taassünni linn. Siin kujunes tal oma sõpruskond, siin abiellus ta eestlanna Emilia Loosega. Kodumaale naasis H. Abovjan kirjaniku ja pedagoogina. Tema eeskujul saabusid Tartu ülikooli haridust omandama veel paljud armeenia noormehed, 19. sajandi keskel oli neid juba 25. Tartus moodustunud armeenlaste ringist kasvas välja armeenia kaasmaalaskond Eestis, Sergei Issakovi andmeil 1848. aastal. Sinna kuulus andekaid kirjanikke, teaduse-, kultuuri- ja ühiskonnategelasi kes on andnud oma osa armeenia kultuuri varasalve. Eestis on sündinud näiteks sellised laulud nagu „Teile, Arami pojad”, „Tsitsernak”, „Armeenia vein”, „Armeenia neiud ” ja „Tõstkem klaase, sõbrad”, mis said hiljem üldrahvalikuks. Õpingud lõpetanud üliõpilased siirdusid koju tagasi ning tollane kaasmaalaskond lagunes .
Hatšhatur Abovjan
Armeenlaste järgmine Eestisse saabumine 1870. aastatel oli taas seotud rahvusvaheliste suhete teravnemisega. Vene-Türgi sõja järel toimus nn Türgi-Armeenia uus jagamine, mis sai kinnituse Berliini kongressil 1. juunil 1878. Armneenia delegatsiooni kongressile ei lastud . Türgis algasid sultan Abdülhamiti käsul armeenlastevastased pogrommid, Vene riigile kuuluvail aladel aga hoogne venestamine. Selles olukorras propageerisid Tartu ülikooli lõpetanud vennad Kherovbe ja Raphajel Patkajan, Levon Tigranjan, Mikhajel mirimanjan, Samson Majsurjan ja teised haritlased seisukohta, et Armeeniaga seotud küsimused tuleb lahendada Armeenias.
19. saj. lõpul ja 20. saj. algul kasvas Tartus õppivate armeenlaste arv järsult seoses sellega, et ülikool viidi üle vene keelele. Sergei Issakovi andmeil õppis sel ajal siinses ülikoolis ja eri koolides umbes 200 armeenlast, lisaks M. Rostovtsevi eraülikoolis ligi 30 ja veterinaaria instituudis kümmekond. Armeenia üliõpilased osalesid rahvusliku võrdsuse, rahvaste enesemääramisõiguse ja isikuvabaduse eest peetavas võitluses. Arhiivides on säilinud dokumente, mis tõestavad näiteks V. Vartanjani, A. Grigorjani, V. Avakhjani ja K. Mamuljani osavõttu revolutsioonilisest liikumisest Tartus. 1909. aastal loodi Tartu Ülikoolis Taga-Kaukaasia armeenia kaasmaalaskond, kelle üks eesmärke oli „koostada ja lugeda kirjandusteoseid ning ettekandeid armeenlastele huvipakkuvatel teemadel”.
Armeenlasi tuli Tartusse väga paljudest kohtadest : Jerevanist, Tbilisist, Bakuust, šušist, Karsist, Erzerumist, Aleksandropoolist, Etšmiadzinist, šamahist ja mujalt.
1912. aastal ühinesid armeenia tudengid korporatsiooniks Armenia. Nii kaasmaalaskond kui ka korporatsioon korraldas koosviibimisi ning loenguid kodumaa ajaloost ja kultuurist, levitas armeeniakeelseid ajalehti ja kirjandust. Veebruaris 1916 lõpetasid mõlemad organisatsioonid tegevuse.
Ajavahemikus 1802-1917 viibis Eestis pikemalt või lühemalt kokku üle 300 armeenlase. Eesti Vabariigi ajal 1918-1940 puudusid Eesti ja Armeenia vahel toimivad suhted.