teostaja fantaasiarikkust kui ka tehnilist virtuoossust. Vitruvius Pollio,,Kümme arhitektuuriraamatut"-,,Templi vormikõne rajaneb sümmeetrial , millest arhitektid peavad piinliku täpsusega kinni pidama. See aga omakorda toetub proportsioonidele, mida kreeklased nimetavad analogia`ks. Proportsiooni saab määrata , kui kõikidel hoone liikmetel ja ehitisel tervikuna on üks arvutatud liige(modulus) kui ühtne põhimõõt." Portaal- hoone arhitektooniliselt kujundatud sissepääs Voluut -.spiraalselt rulluva otsa v. otstega arhitektooniline ehismotiiv v. ornament joonia kapiteeli iseloomulik ornament. Credenza sakramendikapp, puhvetikapp, serveerimiskapp. Kartuss- rull ääristus, pooleldi lahtikeeratud paberirulli meenutava dekooriga ehisraam, mis ümbritseb kirja, vappi, embleemi. Teemantkvaader- ristkülik , mille pind on viimistletud püramiidina või tüvipüramiidina.
kujundamise võimalused. Ränga põua ajal on vaja alpiaeda kord nädalas põhjalikult kasta, et vesi tungiks sügavale mulda. Kivid Alpiaia ilme määravadki kivid ning nende paigutus. Kivide hulka näiteks ühe ruutmeetri kohta ei ole võimalik ette anda, sest see sõltub kasutatavatest kividest, nende suurusest ja kujust, kasutatavast taimmaterjalist ja aia või kiviktaimla põhiplaanist, et siis kas vabakujuline või arhitektooniliselt lahendusest. 4 Soovitav on kasutada omast ning ühesugusest materjalist ja ühesuguse välisilmega kivi. Ei ole soovitav kasutada ümmargusi, teravaservalisi ning väga heledatoonilisi kive, mis taimede vahel mõjuvad võõralt. Eelistatud on suured kivid, kus oleks hea säilitada nendel sambla ja lõhede samasuunalisus, et mõju oleks loomulikum.
iseloomu poolest. Kui kõikjal mujal on ruum vööndkaarte abil selgelt eraldatud löövideks, traveedeks ja võlvikuiks jagatud, siis Kuressaare esindusruumides on piirdutud võlviroiete kasutamisega. Piiskopilinnuse tähtsaim ruum pidurefektoorium on ühendatud ristikäiguga rikkalikult profileeritud, ilma talumita portaali kaudu. Peakorrus - Kapiitlisaal Pidurefektoorium: hõlmab lõunatiiva kogu keskmise osa ja on arhitektooniliselt kõige suurejoonelisemalt kujundatud ruum linnuses. See on kahelööviline saal, algul planeeritud nelja välvikuga, hiljem lisandus läänepoolses osas juurde veel ühe võlviku pikkune ruum. Ruumi kaunistavad tugevate roietega ristvõlvid, milledest osa on varustatud sõõrümarate kaunistusteta päiskividega. Võlve kannavad neli massiivset kaheksatahulist piilarit, kusjuurest teistest erinev on ruumi läänepoolne piklik ebaühtlaste kapiteeliga piilar. Oma praeguse ilme sai see ruum 1976
CORREGGIO (1494-1534) Ülem-Itaalia kuulsaim maalikunstnik 16. sajandil on Parma meister Correggio, üks geniaalsematest renessanssmeistritest. Seadis esiplaanile koloroodi- ja valguseprobleemid, sellele on rajatud kogu tema looming. Correggiot peetakse renessansiajastu suurimaks heleda-tumeda meistriks. Hindab ilu värvilistes valgusnähtustes, mitte vormis. Üksikkuju kaotab Correggio kompositsioonides iseseisva tähtsuse, olles ainult osaks suures maalilises tervikus. Arhitektooniliselt tervikliku kompositsiooni asemel on maalilisus, tasukaalu asemel hoogne liikumine. Sellega ta valmistab teed barokile, mõjutab 17. ja 18. saj. kunstnikke. Maalib mitmeid suurejoonelisi freskosid Parma kirikutesse. Tema usulistes piltides puudub sügav ja tõsine usklikkus, neis valitseb ilutsev, elurõõmus heatahtlikkus. Hilisemas loomingus ka mütoloogilisi stseene. ,,Päev", ,,ÖÖ", ,,Püha Katariina müstiline abielu", ,,Madonna Püha Jüriga". VENEETSIA MAALIKUNST 16. SAJANDIL
● CORREGGIO (1494-1534) ● Ülem-Itaalia kuulsaim maalikunstnik 16. sajandil on Parma meister Correggio, üks geniaalsematest renessanssmeistritest. ● Seadis esiplaanile koloroodi- ja valguseprobleemid, sellele on rajatud kogu tema looming. Correggiot peetakse renessansiajastu suurimaks heleda-tumeda meistriks. Hindab ilu värvilistes valgusnähtustes, mitte vormis. ● Üksikkuju kaotab Correggio kompositsioonides iseseisva tähtsuse, olles ainult osaks suures maalilises tervikus. ● Arhitektooniliselt tervikliku kompositsiooni asemel on maalilisus, tasukaalu asemel hoogne liikumine. Sellega ta valmistab teed barokile, mõjutab 17. ja 18. saj. kunstnikke. ● Maalib mitmeid suurejoonelisi freskosid Parma kirikutesse. ● Tema usulistes piltides puudub sügav ja tõsine usklikkus, neis valitseb ilutsev, elurõõmus heatahtlikkus. Hilisemas loomingus ka mütoloogilisi stseene. ● „Päev“, „ÖÖ“, „Püha Katariina müstiline abielu“, „Madonna Püha Jüriga“.
Paljud arhitektid said õigesti aru uue ehitusmaterjali – raua (ja malmi) kasutamisvõimalustest, mis õigustas ennast eriti suure sildeavaga ruumide (turud, raudteejaamad) katmisel. Raudkonstruktsioonide kasutamine võimaldas arhitektidel projekteerida hooneid lähtudes nende otstarbest. Tihti püüti raudkonstruktsioone osavalt siduda ka klassikalise orderi elementidega. Kuigi metallkonstruktsioonide kasutamine puhtakujuliste teenindushoonete ehitamisel ei andnud küll arhitektooniliselt eriti väljendusrikkaid tulemusi, etendas see tähtsat osa uue ehituslaadi kujunemisel, mida iseloomustab kergus, läbipaistvus ja mahukus. Sisekujundus. Interjööris väljendusid historitsismile omased perioodid - romantilisest dogmaatilise suunani ja sealt edasi eklektikani kõige reljeefsemal kujul. Romantiline suund keskendas peatähelepanu keskaegsetele stiilidele, jäljendati aga ka kõiki teisi stiile. Nii historitsismi romantilise
18. sajandil kujunes Berliini juhtivaks arhitektiks W. von Knobelsdorff ( 1699-1753 ), keda on juhtinud põhiliselt Prantsusmaalt saadud impulsid - lihtsa, klassitsistliku põhikoega välisarhitektuurile vastandub elegantne rokokoolik sisekujundus. Knobelsdorffi projekteeritud Sanssouci loss ( 1745-47 ) Potsdamis Berliini külje all on Saksa 18. sajandi lossiehituse suurepärane näide. Pikaks venitatud ühekordne lossikorpus on tema ees asuvate terrassidega arhitektooniliselt hästi seotud, nii et suhteliselt madal fassaad avaneb järkjärgult treppe mööda üles astudes. Fassaaditagasihoidliku liigenduse peamiseks elemendiks on paljudeks väikesteks ruutudeks jaotatud ülalt kaarjad aknad. Siseruumid on suhteliselt väikesed, madalad ja soojalt õdusad, nende kujunduse lähtekohaks on olnud rokokoo, mis on kohati väga peen ja maitsekas, kohati aga ( ilmselt puht saksapäraselt ) magusavõitu.