Sisu on ülistus elule, elutervele jõule ja armastusele. Zanriliselt jaguneb eleegiaks, jambograafiaks ja meelikaks. Eleegia Eleegia kaebelaul, hiljem mõtisklev luuletus sõjasündmustest, poliitikast, armastusest. Eleegia viljelejad spartalane Tyrtaios, riigimees Solon, palgasõdur Archilochos. Jambograafia Jambograafia hõlmab poleemilisi, pilkelisi ja pahesid piitsutavaid luuletusi. Esimene silp lühike, teine pikk. Rajajaks peetakse Archilochost. MEELIKA Meelika jaguneb monoodiliseks ja koorimeelikaks. Monoodiline meelika poliitilised, sõja,armastus ja veinilaulud. Esindajaks Alkaios. Koorimeelika arenes SpartasHümnid, epiniikion, ood. Nimekaim esindaja Pindaros. SOLon Solon Atika poeet, kaupmees, rändur, poliitik. Tema eleegiad ja jambid seostusid seadusandlusega, põhiteemadeks poliitika, moraal. On ka luuletusi, kus ülistatakse muusasid, veini ja armastust. Tuntud lendsõna "Mis liig, see liig!" RIIGIMEES SOLON
Vennaskond "Eleegia") ja kujutava kunsti teoste (Oskar Kallis "Eleegia" (1915, pastell, Tartu Kunstimuuseum)) kohta. Jambograafia ehk jamb hõlmab poleemilisi, pilkelisi ja pahesid piitsutavaid luuletusi, mis pärinevad antiikkirjanduse varasalvedest, kuuludes zanriliselt antiiklüürika alla. Nimetus on tulnud kahesilbilise värsijala jambi kasutamisest, kus esimene silp on lühike ja teine pikk. Jambograafia rajajaks peetakse Archilochost. Jambograafiast arenes hiljem välja epigramm ehk teatud tüüpi pilkeluuletus. Epigrammiks nimetati algselt värsivormis pealkirja hauakivil või mälestussambal, hiljem hakati epigrammiks pidama iga eleegilise distihhoni vormis koostatud lühikest lüürilist luuletust. Epitaaf on lahkunu mälestuseks kirjutatud lühike tekst, tavaliselt hauasambal. Epitaaf on hauakiri või hauakirjaga mälestussammas, ka surnu vappepitaaf või mälestustahvel kiriku seinal.
4. Jamb. Millest välja kasvas? Mida jambidega väljendati? Millega sarnaneb? Keda peetakse loojaks? Jamb kasvas välja folkloorse sõnavahetuse käigus pilkelauludest. Jambiga väljendati algselt pilkamist ja pahede piitsutamist, aga hiljem muutus sisu vabamaks ning hakati väljendama isklikke tundeid ja meeleolusid. Sarnaneb räpiga: on sageli agressiivne, pilkav, tavaväärtusi mõnitav, vahel ka eluraskuste üle kurtev luule. Loojaks peetakse Archilochost. a) Archilochos. Millest räägivad tema värsid? Mis žanre viljeles? Tema paljud värsid räägivad sõjameheelust: sõjaseiklusist, suhtumisest sõpradesse ja vaenlastesse. Viljeles jambi ja eleegiat. „Archilochose nool“ – salvav märkus. b) Hipponax. Millest kirjutas? Mille võttis kasutusele? (kuidas see jambist erineb?) Kirjutas vaesusest, näljast ning põhjakihtide elust. Võttis kasutusele kolijambi ehk lonkava
jumalatest, muinaskangelastest jt. Eleegia - Eleegia on itk ehk nutulaul, ka ülekantud tähenduses kurb lugu, jutt. Eleegia on üks antiiklüürika kolmest põhivormist. Eleegiat viljelesid näiteks Tyrtaios, Archilochos ja Solon. Jambograafia - hõlmab poleemilisi, pilkelisi ja pahesid piitsutavaid luuletusi, mis pärinevad antiikkirjanduse varasalvedest, kuuludes zanriliselt antiiklüürika alla. Jambograafia rajajaks peetakse Archilochost. Meelika - üks antiikkirjanduse esimesi tähtsamaid vorme. See on tuletatud kreekakeelsest sõnast "melos", mis tähendab laulu. Üldisemalt võib meelika jaotada kaheks: monoodiline meelika ja koorimeelika. Need laulud olid mõeldud esitamiseks kindlale keskkonnale, olid temaatiliselt väga mitmekesised. Nende hulgas leidub poliitilisi, sõja-, armastus- ja veinilaule. Selle zanri nimekaimad esindajad oli Sappho ja Alkaios
Eesti luules esineb puhast jambi harva, sest eesti keeles on pearõhk traditsiooniliselt esisilbil. Eesti luules saadakse jamb tavaliselt eeltakti ehk anakruusi abil trohhelisest värsist. Näiteks: Mil tuled sa +/+ Sind ootan ma, mu päikene, mu kevade. (Anna Haava.) jambograafia antiikkirjanduses poleemilised, pilkelised, pahesid piitsutavad luuletused, mille nimetus on tulnud nendes kasutatavast värsimõõdust jambist. Jambograafia kui zanri rajajaks peetakse Archilochost (umbes 700645 e.Kr). Näiteks: Ei veetle kuld mind, mis on rikkal Gygesel, ning iialgi kahju teiste heast ei tunne ma. Ei taeva töödki lummatult ma silmitse, ei ihka võimu suurt. Mul mõtteist kaugel see. (Archilochos.) kantaat lüürika zanr, pidulik luuletus, milles ülistatakse mõnd sündmust või sellest osavõtjaid. Sageli on kantaat samanimelise piduliku helitöö tekstiks. Näiteks Hando Runneli (1938) laulupeo kantaat "Laulu algus".
Neid lauldi pidudel. Eriline on tema värsiehitus heksameeter vaheldub pentameetriga. Eleegiline distihhon e salm e eleegiline kaksikvärss. Eleegiline värsivorm (heksameeter ja sellega sarnanev pentameeter) lähendas eleegiat eeposele. Jambograafia - hõlmab poleemilisi, pilkelisi ja pahesid piitsutavaid luuletusi, kuuludes zanriliselt antiiklüürika alla. Nimetus on tulnud kahesilbilise värsijala jambi kasutamisest, kus esimene silp on lühike ja teine pikk. Rajajaks peetakse Archilochost. Hiljem arenes sellest välja epigramm ehk teatud tüüpi pilkeluuletus. Monoodiline meelika soolohäälne laul v luuletus. Temaatika mitmekesine, sh poliitilised, sõja-, armu- ja veinilaulud. Viljeleti Lesbose saarel. Peam viljelejad: Alkaios, Anakreon, Sappho. Sarnaneb tänapäeva lüürikale. Koorimeelika kultusliku ja rituaalse iseloomuga, mistõttu on esitlusviisilt arhailisem kui monoodiline meelika v eleegia. Traditsiooniline rituaalne koor laulab ja ka tantsib
Lüürika peamiseks tunnuseks on riim. Lüürika zanrid: Eleegia - Eleegia on itk ehk nutulaul, ka ülekantud tähenduses kurb lugu, jutt. Eleegia on üks antiiklüürika kolmest põhivormist. Eleegiat viljelesid näiteks Tyrtaios, Archilochos ja Solon. Jambograafia - hõlmab poleemilisi, pilkelisi ja pahesid piitsutavaid luuletusi, mis pärinevad antiikkirjanduse varasalvedest, kuuludes zanriliselt antiiklüürika alla. Jambograafia rajajaks peetakse Archilochost. Meelika - üks antiikkirjanduse esimesi tähtsamaid vorme. See on tuletatud kreekakeelsest sõnast "melos", mis tähendab laulu. Üldisemalt võib meelika jaotada kaheks: monoodiline meelika ja koorimeelika. Need laulud olid mõeldud esitamiseks kindlale keskkonnale, olid temaatiliselt väga mitmekesised. Nende hulgas leidub poliitilisi, sõja-, armastus- ja veinilaule. Selle zanri nimekaimad esindajad oli Sappho ja Alkaios. Kuulsamad autorid ja nende teosed:
Eesti luules esineb puhast jambi harva, sest eesti keeles on pearõhk traditsiooniliselt esisilbil. Eesti luules saadakse jamb tavaliselt eeltakti ehk anakruusi abil trohhelisest värsist. Näiteks: Mil tuled sa +/+ Sind ootan ma, mu päikene, mu kevade. (Anna Haava.) jambograafia antiikkirjanduses poleemilised, pilkelised, pahesid piitsutavad luuletused, mille nimetus on tulnud nendes kasutatavast värsimõõdust jambist. Jambograafia kui zanri rajajaks peetakse Archilochost (umbes 700645 e.Kr). Näiteks: Ei veetle kuld mind, mis on rikkal Gygesel, ning iialgi kahju teiste heast ei tunne ma. Ei taeva töödki lummatult ma silmitse, ei ihka võimu suurt. Mul mõtteist kaugel see. (Archilochos.) jant vt komöödia. juhtmotiiv teost läbiv keskne mõte, mis etendab sündmustiku arengus olulist osa. jutustus novelli ja romaani vahepealne zanr, mis on sündmustiku haardelt novellist ulatuslikum ja romaanist tagasihoidlikum. Jutustuse kolm
zanriliselt ehk teisisõnu antiiklüürika oli hüdral varemrajajaks alla. Jambograafia juba 8 korda peetaksepea Archilochost. maha löödud. Pole ka välistatud, et ta sündis Herakles tapab Hüdra : Hüdra iga maharaiutud pea asemele kasvas kaks uut. Kui mitu pead tal oli, selles suhtes üksmeel puudub. Kõige levinuma seisukoha järgi mitmepäisena. Hüdrat leida oli väga lihtne. Selleks, et mürgiaurud vähem segaksid, mässis Herakles riide ümber pea ja hingas läbi riide
annaabi.ee 
