või selle vastavust objektile näidata in concreto, s.t. näidata selle tegelikkust, kust seejärel võib juba analüütilise meetodiga üle minna selle võimalikkuse aluse juurde. See teeb asja palju kergemaks, sest nüüd üldarutlusi mitte ainult ei rakendata faktidele, vaid nad ka lähtuvad faktidest, samal ajal kui sünteetilise meetodi puhul tuleb neid täielikult in abstracto tuletada mõistetest. Et aga nendest tegelikest ja ühtlasi põhjendatud puhastest aprioorsetest tunnetustest üle minna võimaliku metafüüsika kui teaduse juurde, peab peaküsimusse lülitama ka loomusunni selliseks teadmiseks, selle mis seda esile kutsub ja üksnes kui looduse poolt antud, kuigi oma tõesuses mitte just usaldusväärne aprioorne tunnetus talle aluseks on, ning mille käsitlemist ilma tema võimalikkuse kriitilise uurimiseta juba tavaliselt nimetataksegi metafüüsikaks; sellega aga jaguneb transtsendentaalne põhiküsimus neljaks eraldi küsimuseks: (§ 5) 1
Tõe koherentsiteooria pooldaja võib vastata, et tegemist on väidete süsteemiga, mida inimkond ja eriti meie kultuuripiirkonna teadlased 13 tegelikult tunnustavad. Me ei saa olla kõigi faktide tunnistajaks- seega peame paljut (tegelikult ikkagi väga paljut) uskuma selle alusel, mida kirjutatakse või räägitakse. See, kas me jääme midagi uskuma või mitte, sõltub tõesti sellest, millised on meie senised tõekspidamised. Kui aga jutt on aprioorsetest teadmistest, siis on tõe koherentsiteooriast lähtumine otse loomulik.14 12 Meos, I. Filosoofia põhirpobleemid. Tallinn: Koolibri, 1998 lk 61 13 Meos, I. Filosoofia põhirpobleemid. Tallinn: Koolibri, 1998 lk 62 14 Meos, I. Filosoofia põhirpobleemid. Tallinn: Koolibri, 1998 lk 62 7 Tõe koherentsiteooria ei ole küll eriti populaarne olnud, kuid kindlasti on temas midagi, millega tõenäoliselt kõik nõustuvad
sisu nii, et üldmõisted oleksid meelelise materjaliga seostatavad ja meelelised ettekujutused oleksid mõistetele subsumeeritavad. Jutt ongi subsumtsiooni probleemist – erilise meelelise antuse allutamisest mõiste üldisisusele, mille kaudu saab võimalikuks kogemustunnetus. Võimet allutada eriline üldisele nimetab Kant otsustusjõuks (Urteilskraft). Kuna jutt ei ole mitte subsumtsioonist empiiriliste mõistete alla, vaid aprioorsetest otsustustest, mis on alati juba teostatud, kui mõni empiirline tunnetus realiseerub kogemusena, siis pole subsumtsiooni probleem mitte empiirilise, vaid transtsendentaalse otsustusjõu probleem. Seetõttu räägib Kant “otsustusjõu transtsendentaalsest doktriinist” – nende subsumtsioonitingimuste teooriast, millele kogemuse maailm ja koos sellega otsustused tolle kogemusmaailma põhijoonte üle alati juba alluvad.
Platonlikus traditsioonis seostati meeleliste muljete ruumilisuse ja ajalisusega nende sõltuvus igakordsest vaatepunktist, nende muutlikkus seoses koha ja aja muutlikkusega. Empiiriliste kaemuste ajalisus ja ruumilisus seostus traditsioonilise filosoofia jaoks nende põgususega, viimasest tulenes selle käsituse jaoks aga empiirilise tunnetuse väheväärtuslikkus mõtlemise jaoks. Kant oma õpetusega ajast ja ruumist kui “puhastest kaemustest”, meelelisuse aprioorsetest vormidest muudab seda traditsioonilist väärtusorientatsiooni, tehes näiteks aja- problemaatika järgneva filosoofia jaoks üheks keskseks teemaks. Tema käsitluse kohaselt kujutavad ajalisus ja ruumilisus mitte üksnes meelelisuse eripära, vaid ka selle redutseerimatut iseseisvust mõtlemise suhtes. Meelelisus on tunnetuse teine “allikas”, kuid mitte vähemoluline allikas kui mõtlemine. Selle teiselaadsus ilmneb selles, et (1) ruum ja aeg ei ole mõistetes lõplikult haaratavad
Mõistus annab siin aprioorse printsiibina otstarbekuse. Kõigis kolmes teoses otsib Kant üldist ja paratamatut terves meie vaimses omandis. See oli ohustatud empirismist ja sellele järgnenud skeptitsismist. Kõigis kolmes teoses leiab ta: Maailm on seaduspärane - aga: Selle seadused pärinevad meist endist, me kanname need maailmale üle. Kui me tahame neid seadusi leida, siis mitte maailmast, vaid meie vaimust tuleb neid otsida! Looduse seadused pärinevad meie tunnetusvõime aprioorsetest vormidest. Seaduspärasus (võimalik) tegutsemises pärineb meie tahtevõime aprioorsetest printsiipidest. Võime, kõige üle selle otstarbekusest lähtudes otsustada, pärineb meie reflekteeriva otsustusvõime aprioorsest printsiibist. Mõned lõpetavad märkused peaksid näitama otsustusvõime erilist kohta ja tähendust. (1) Üksnes otsustusvõime annab meile võime maailmas kui ühtses tervikus orienteeruda. Otsustusvõime õige kasutus on hädavajalik ja üldiselt nõutav
põhjuslikkuse probleem? Kant rakendas aprioorset nähtuste puhul. Hume püstitab küsimuse, kas metafüüsikal on õigus rakendada aprioorset lähenemist nähtustele jne – õigustatuse küsimus. Hume oli empirist – kogemusele toetuv. Miks rakendada põhjuslikkust kogemusele? Hume arvas, et ei. Toimimisviis toetub teatud harjumusele. Harjumus on psühholoogiline tasand – kujutlusvõime, harjumus. Hume – aprioorseid teadmisi pole olemas, siis metafüüsika jutt aprioorsetest mõistetest on jama. Metafüüsika nimetab aprioorseks seda, mis on psühholoogiliselt väljakujunennud harjumus ja seda saab empriiik tunnistada. Harjumus on siin aga subjektiivne paratamatus. Tähtis on siin õigustatause küsimus(Hume). Hume’i panus oli positsioon, mitte järeldus ja tulemus. Osutas nõrgele kohale traditsioonilises metafüüsikas. Läheb kontseptuaalsest paratamatult üle ontoloogiliseks, aga see pole õige. Pole õige, et
teispoolusel oleks rõhujad, paremas seisukorras. Comte suhtus õigusesse negatiivselt, ütles, et eriti taunitav ja teatud mõttes mõtetu on rääkida sellest õigusest, mida nimetame subjektiivseks ja eraõigusest, sest inimesel pole tegelikult mingeid õigusi peale ühe: õigus täita oma kohust. Termin subjektiivne õigus asemel kasutas mõistet tsiilkord. Leebemalt suhtus avalikku õigusesse, arvas, et õigus peaks sündima kogemusest aga mitte tunnetus välistest e aprioorsetest mõistetest. Õiguse asemel eelistas rääkida ühiskonnast, ja arvas et õigus on ühiskonna võõrandamatu osis, mida aga pole mõtet väga esile tuua. Comte'i ajal arenesid edasi ka kõik teised teadused, see mõjutas otseselt ka sotsioloogia arengut. Ta mõtles õiguse teemade üle ja jõudis 6 huvitavatele järeldustele
annaabi.ee 
