Antropoloogia ·1970. aastatel toimub kaks rööpset arengut: (kultuuri)ajaloolased avastavad antropoloogia ja antropoloogid avastavad ajaloo. · Ajalool ja antropoloogial (kitsamalt kultuuriajalool ja kultuuriantropoloogial) on suur ühisosa: mõlemad uurivad "kultuurilist teist" esimene ajas, teine ruumis kaugeid kultuure. · Mõlema distsipliini eesmärk on mõista ja eritleda inimeste ja ühiskondade käitumist ja ettekujutusi; mõlemad peavad ennast asetama "teise" perspektiivi, et uuritavat paremini mõista. · Kui traditsiooniliselt oli erinevuseks see, et antropoloogia tugines suulistele andmetele ja
Kultuuriantropoloogia ja etnoloogia tegelevad erineva lähenemisnurga alt inimkultuuri ja kultuurilise käitumise uurimisega. Kultuuriantropoloogia huvi keskmes on inimene ja inimkultuur üldiselt, etnoloogia huvitub rahvast ja selle kultuuri ühisjoontest teiste rahvastega võrreldes. Need kaks teadust, mis kujunesid välja 20. sajandi jooksul, sündisid küll ühest juurest ja huvist, ent sisaldavad siiski teoreetilisi ja metoodilisi erinevusi. (Viires 1970: 3) Antropoloogial on kaks tähendust. Laiema tähenduse järgi on antropoloogia omalaadne inimest uurivate teaduste ema või nende uurimisala kattev üldmõiste. Ta jaguneb füüsiliseks antropoloogiaks, arheoloogiaks ja kultuuriantropoloogiaks. Selline mõistekäsitlus on peamiselt kasutusel anglosaksi maades. Teise tähenduse järgi võib antropoloogiaks pidada eelkõige füüsilist antropoloogiat, inimese kui liigi uurimist. (Honko 1970: 7)
7 juurde eugeenika instituut, see oli nii kui steriliseerimisseaduski eugeenika seltsi ideede ja tegevuse otsene tulemus. Näiteks alustas eugeenika selts arstide õpinguid toetama kohe pärast asutamist - alates 1926. a finantseerisid eugeenikud aastas ühte arstiteaduskonna auhinnatööd. Uue eugeenika instituudi õppekavas oli Kallingu järgi põhirõhk füüsilisel antropoloogial ja geneetikal. Käsitleti soome-ugrilaste tõulisi iseärasusi, valikut inimese juures. Palju tähelepanu oli pööratud tervishoiule, steriliseerimise ja sigimisvõime tõkestamise/piiramise teemale. Arstiteaduse ja usuõpetuse üliõpilastele ning kodanikuõpetuse-, loodusloo-, ja tervishoiuõpetaja kutse taotlejatele olid instituudi tööplaani kohasel kõik loenguaineid kohustuslikud eksamiaineiks. Teistele tudengitele olid need valikained. Eugeenika instituudi
jagata kultuuri kaheks osaks – eliidi- ja rahvakultuuriks, vaid pigem uuritakse kultuuri sisemist dünaamikat, analüüsitakse kultuuri erinevaid kihte ja pooluseid, rõhutatakse ideede ja mõjutuste ringlust, mitte ühepoolset mõju. Ajalugu ja antropoloogia • 1970. aastatel toimub kaks rööpset arengut: (kultuuri)ajaloolased avastavad (kultuuri)antropoloogia ja antropoloogid avastavad ajaloo. • Ajalool ja antropoloogial (kitsamalt kultuuriajalool ja kultuuriantropoloogial) on suur ühisosa: mõlemad uurivad “kultuurilist teist” – esimene ajas, teine ruumis kaugeid kultuure. • Mõlema distsipliini eesmärk on mõista ja eritleda inimeste ja ühiskondade käitumist ja ettekujutusi; mõlemad peavad ennast asetama “teise” perspektiivi, et uuritavat paremini mõista. • Kui traditsiooniliselt oli erinevuseks see, et antropoloogia tugines suulistele andmetele ja
Radcliffe-Brown tõi ühiskonna liigendamise ideest kannustatuna Durkheimi mudeli ka Briti sotsiaalantropoloogiasse. Sellest tulenevalt on Lääne ühiskonna soov ja mõte, et ühiskonda vaadeldakse analoogselt organimsile. Ühiskonda vaadeldakse nagu organismi, millel on erinevad institutsioonid ja erinevad organid, millel on oma funktsioonid terviku toimimiseks. Oluline on struktuuri kirjeldamine ja selle funktsiooni analüüsimine. Briti ja ameerika antropoloogial olu ka erinev seletusviis. Ameerikas oli oluline ajaloo arvesse võtmine, ühiskonna kultuuriväärtuste seletamine. Britid kaldusid tegema üldistusi ning serveerisid seda teaduslike seletustega. Nt Kroeber ajaloolisi ideid ei saa kunagi põhjendada ning tõestada sama moodi nagu loodusteadlased tõestasid omi töid. Ajaloolisi ideid ei saa teaduslikult tõestada. Funktsionistlikke seletusi peeti seaduslikeks seletusteks.
Mõned antropoloogid keskenduvad ainult käitumisele. Vahel jätavad antropoloogid mõned uuringud sotsioloogide teha. Seda peamiselt terviklike ühiskondade kohta, kuna neid huvitavad pigem detailid. Kultuurid on jagatud ideede süsteemid. Kultuur on dünaamiline ja muutub kiiresti. Antropoloogia (kreeka keeles inimeseteadus), teadus inimlasteehk hominiidide tekkest, põlvnemisest, süstemaatikast, inimeste rassilistest, soolistest, vanuselistest jt iseärasustest. Antropoloogial on tihe seos zooloogiaga, aga ka inimese anatoomia ja füsioloogiaga, etnograafia ja arheoloogiaga. Antropoloogia jaguneb üld- ja eriantropoloogiaks. Üldantropoloogia käsitleb inimese põlvnemist, pärilikkust, individuaalset arenemist, kehaehitust, keskkonna mõju jt probleeme üldbioloogia seisukohast. Üldantropoloogia piires leiavad käsitlemist ka rakendusantropoloogia küsimused, millel on tähtsus meditsiinis, pedagoogika ja kehalise kasvatuse
Antropomorfismid võivad ehk olla vältimatud, kuid kas need saavad olla põhiargumendid? Kas Jumal lõi inimese ,,oma näo järele" või lõi inimene Jumala ,,oma näo järele"? Siiski on mõlemal juhul olemas seos ja sarnasus ning selles usus Jung tegutsebki. Kui hoiame meeles teist seisukohta, mille kohaselt Absoluudi täpsem piiritlemine on pea võimatu, siis ikkagi kujutab Jungi püüe enesest huvitavat eksperimenti - luua antropoloogial põhinev teoloogia. (Muidugi tuleks täpsustada, et jutt on jungilikust antropoloogiast.) Jung viib pea kogu elu raskuspunti psüühika sisse. ,,Psüühe mitte üksnes ei eksisteeri - see ongi eksistents ise." (JUNG 1977:12) Jung toob ridamisi näiteid, inimestest, kes kaebasid mitmesuguste füüsiliste haiguste üle ning mõnel puhul läinuks tarvis isegi meditsiinilist operatsiooni. Peale mõningat analüüsi ning seesmiste probleemide käsitlemist kadusid pea kohe ka psüühilised vaegused
annaabi.ee 
