Sellest sõnast ongi tulnud sõna ,,teater". Teater rajati nii, et seda saaksid inimesed maastikul vaadata laugjalt tõusval maastikul, tüüpiliseks kohaks oli näiteks mererannikute lähised kohad. Antiikajal oli teater kõvasti tinglikum, kui tänapäeval. Tähtsamateks erinevusteks olid need, et antiikdraama oli üles ehitatud sõnadele ja kõnele. Samuti ka see, et liikumist ja miimikat piirasid näiteks pikk rüü, kohmakad jalanõud ja mask. Mask oli väga tähtis antiikkreekas. See avas lavakarakteri soo, ea, sotsiaalse ja majandusliku seisundi. Kreeka tragöödiat nimetatakse tekkekoha järgi tavaliselt atika tragöödiaks. Atika tragöödia saavutas oma suure populaarsuse juba 5. sajandil eKr ning 4. s. eKr levis juba üle kogu Kreeka. Esimesel pilgul paistab, et on olemas ka teooriaid, kus seostati tragöödiat saatürdraamaga, kuid jumal Dionysose saatkonna moodustanud ülemeelikud saatürid ei olnud üldsegi sarnased sokuga. Samas ei ole ka välistatud,
Nimelt kui Euroopas jaguneb 1 oktav 11 pool tooniks , siis Indias jaguneb see 22 srutiks. India helisüsteem on ühehäälne. Kõige ülevamaks peetakse inimhäält, seejärel keelpille, puhkpille ning viimaseks löökpille. Ka Vanas- kreekas oli muusika väga oliulisel kohal , muusikat pidid õppima kõik inimesed. Ühtse terviku lõid: sõna-, näite-, kujutav kunst, muusika, tants ja arhitektuur. Muusikaga käsikäes käis ka teatrikunst. Tragöödia oli Antiikkreekas üks täiuslikumaid kunstivorme , mis arenes välja Tianysose kultusest, umbes 5 sajandil eKr. Algselt oli tragöödia lõbusa sisuga , hiljem aga muutus tragöödia sisu. Tuntumateks tragöödia meistriteks olid Sophokles, Homeros ja Euripides. Vanade kultuuride muusikas oli oluline koht ka pillidel . Templirituaalis oli oluliseks signaalpilliks sofar , kreekas olid levinud ka näppekeelpillid : harf, lüüra ning kitara
joovastav rikkuse ja võimu kasv. Sellel suurejoonelisel teosel on eelkõige tegutsemise motiiv. "Filosoofid on maailma ainult mitmeti seletanud, kuid asi seisab selles, et teda muuta." "Otse vastupidiselt saksa filosoofiale, mis laskub taevast alla maa peale, tõuseme meie siin maa pealt taevasse..." MATERIALISM Marx annab materialismile uue sisu. Materialismi nimekamad esindajad enne Marxi olid Ludwig Feuerbach ja Thomas Hobbes (1588-1679). Antiikkreekas olid materialimsi esindanud "atomistid" Leukippos u.450 eKr) ja Demokritos (u.460-360 eKr). Seda materialismi oli esindanud ka Lucretius (u.100-55 eKr) oma poeemis Asjade loomusest. Noor Marx oli tutvunud just antiikse materialismiga. Marx kasutab materialismi nagu Aquino Thomas Aristotelest. Mõlemad on dogmaatikud, kuid targad dogmaatikud. Marx ja Engels lisavad uue aspekti, küsimuse "teadvuse vahekorrast olemisega, vaimse vahekorrast materiaalsega"
, millest on hiljem arenenud tsirkus. Ka tänapäeva kaasaegsed teatri ja tantsuetenduste süseed põhinevad tihti Antiik- Kreekast pärinevatele lugudele ja müütidele. Tihti kaasatakse etendustesse paradiisi kujutamine ja antiikkreeka stiilis elunautimine. Näitena läinud kevad etendunud Viljandi Kultuuriakadeemia etendus ,,Narkissos", mis põhineb Kreeka mütoloogiast tuntud lool. Kirjandus ja filosoofia Sõna "filosoof" võttis väidetavalt esimesena kasutusele Antiikkreekas Pythagoras. Filosoofi kui elukutse olemuse kirjeldamise ja selle eristamise poolest muudest ligidalseisvatest elukutsetest nt sofistide ja retoorikute elukutsetest on tuntud Platon. Seesama kirjeldus on pannud aluse ka levinud kujutlusele filosoofist kui eluvõõrast ja askeetlikust mõttetargast, kes tegeleb ranges eraldatuses suurte mõtete mõtlemisega. Tänapäeval on filosoofid enamasti seotud teadusasutustega ja nende edukust mõõdetakse sarnaselt muu teadustegevuse edukusega nt
Võitluskunstide seisukohalt võik välja tuua järgmised daatumid: 1.mängud 776.e.Kr. Esimesed olümpiamängud 18.mängud 708.e.Kr. maadlus lisati mängude kavasse 23.mängud 688.e.Kr. poks lisati mängude kavasse 33.mängud 648.e.Kr. pankraation võeti kavasse 37.mängud 632.e.Kr. lisati maadlus poistele 41.mängud 616.e.Kr. lisati poks poistele 145.mängud 200.e.Kr. lisati pankraation poistele Võitluskunstid mängisid olulist rolli antiiksetel olümpiamängudel. Spartalased ja ateenlased AntiikKreekas oli mitmeid liinriike ehk poliseid. Nende hulgast tugevamad olid Ateena ja Sparta, kes võitlesid ülemvõimu pärast terves Kreekas. Nende kahe riigi ideedes spordi kohta on erinevusi. Spartalaste jaoks oli sport, s.h. poks ja maadlus viisiks, kuidas vastavas koolis Agoges tugevaid kehasid ja võimekaid sõdureid treenida. Sõna spartalik kasutatakse tänapäevalgi distsiplineeritud ja raske treeningu kujutamiseks. Sparta mehed veetsid suurema osa oma elust väeüksuste juures.
Tuntuim on Ateena koolkond ja teiste hulgas oli ka Sparta koolkond. Ateena koolkonda kuulusid nt. MYRON, PHEIDIAS. Sparta koolkonda kuulus nt. POLYKLEITOS. Polykleitose ,,odakandja" lõi Kreeka sõdalase atleedi ideaaltüübi. Selle mõõtmed kujunesid normiks kaanoniks. Ateena skulptuur on vaataja jaoks huvitavam, omapärased poosid, püüdsid edasi anda liikumist. Nt. Parthenoni kujud (viiluväljal ja friisil) Naisesse suhtuti antiikkreekas halvasti, erandiks on amatsoonid. Lugupidamisega suhtuti hetääridesse e. prostituutidesse, mille põhjus oli see, et neile anti korralik haridus. Nad oskasid lugeda, pillimängida ja tantsida. Hetääri kasutamine andis kunstnikule suurema tähtsuse. Myroni ,,kettaheitja" PHEIDIAS'e kujudest on hästi tuntud krüselefantiintehnikas loodud kujud, nt. Athena kuju Parthenoni templis, kus on säilinud ka marmorkujusid ja Zeusi kuju Olümpias, mis on
distsiplineerija, juht. Naise rolli nähti siis ja nähakse sageli praegugi emotsionaalsena. Selgelt ilmneb antiikajal moraali topeltstandard: mehe seksuaalelu on vaba, naise suhtes kehtivad kindlad reeglid, millest üleastumine on rangelt karistatav. Antiikmaailm Roomas valitses perekonda patriits naist, lapsi, orje jt. Rooma patriitsi kasutuses olid orjatarid ja lõbumajad, keelatud ei olnud homoseksuaalsus. Roomas ei olnud naisel poliitilisi õigusi. AntiikKreekas oli naine kas abielus, ori või hetäär. Hetäär vabade elukommetega haritud naine, kes sai koolitust, et tagada mehele nii füüsiliselt kui ka vaimselt rahuldust pakkuvat kaaslust. Abielunaine sai kasvatust ja õpetust vaid selleks, et hoida majapidamine korras, ori mitte sedagi. Askees Askees (kehalisest armastusest loobumine) tekkis antiikajal vastusena seksuaalsele vabadusele. Askees tähistab elulaadi, loobumist millestki mingi eesmärgi nimel
Muusika vastuvõtt ei ole sensuaalne protsess. Igal kuulajal on vastutus teose ees. Kontemplatsioon puhastatud tajumine. See mida kunstiteosest saame, ei tulene emotsioonidest mis meid tabavad vaid kuidas mõistame teose olemust. Heliteose väärtus on tema sisemistes korraldustes. Hanslick. Muusika kuulamine muutus vastutuslikuks tegevuseks, moraalseks. Nietzsche. ,,Tragöödai sünd muusika vaimus" selles teoses kirjutas lahti olulise printsiibid, mis eksisteerisid juba antiikkreekas. Apollo ja Dionysos. Appolooniline ja dionüüsiline printsiip. Apollo korrastav, Dionysos viljakuse, veini jumal ja igasuguste piiride kaotamise jumal, ekstaasi jumalus. Nii nagu inimese areng on seotud jaotusega kaheks sooks, nii kaa kunsti areng seotud jaotusega neiks kaheks printsiibiks. Asjadele vormi andmine appolooniline. Dio printsiip piire lõhkuv ja lammutav. Kõige Dionüüsilisem printsiip Nietzsche arustu muusika. 04.11.10
Mehi köitis naiste maailma kaootilisus. McClary on kirjutanud, kuidas meesooperiloojad kujutasid hullu naist. Said kasutada atonaalsusi, sest kujutati kaost ennast. Saadi kujutada kõike, mida tahtsid. Geeniusest hullumeelsuseni on üks samm. Kui mehel kaob kontroll kaose üle. Sellel on sisuline tähendus Nietzche nägi jõude. Mõlemad, mida ta nägi olid olemas kr tragöödiates. Teda huvitasid antiikajastu praktiline arusaam inimese kohast kultuuris ja maailmas. Antiikkreekas lunastust ei ole, elu on tervik koos surmaga. Surmahirmu ei ole, lunastust ei kardeta. Oldi valmis tervitama elu kõikides ilmingutes, ka surm kuulus sinna. Dionüüsiline printsiip nautida elu kuni see lõpeb. Võtmemõiste oli tal pricipium individuationis. Lääne inimese maailma keskpunkt on tema individuaalsus. Me oleme uhked oma individuaalsuse üle. Lääne inimese alus on individuaalsus nietzche arust. Individuaalsus on inimese jaoks omamoodi raske koorem
annaabi.ee 
