Anna Litvinova-Merilo (0)

Retsensioon
„Tallinna tuul“
Lumi lärtsudes jala all seadsin sammud see kord Ajamaja poole. Näha sain M. Tafli, Viive Väljaotsa ja Tamara Breideksi ühisnäitust. M. Tafel (või Tahvel ? Tema nime oli kahtemoodi näitusel esitatud) oli esindatud savist meisterdatud kaunistustega ja tikandiga. V. Väljaots samuti keraamikaga ning T. Breideks akvarelli, pastelli ja guašši kunstiteostega.
Viive Väljaotsa segatehnikas (madalkuumus, guašš) „Niced, Veeused ja Afrodited“ kujutas endast istmikke ning naistebüsti guaššist joonistatud pesuga. Kuju oli neil ilus, väike ja armas. Värvimistehnika aga ei meeldinud: tundus lapsik , ükskõikne. Kui see just taotluslik polnud? Rohkem meeldis kompositsioon „Must muna“ (suitsupõletus), kus oli rippuma pandud 12 muna eri suuruse ja ka tooniga. Lihtne ja lööv. 12-st munast oli üks ju must. Mõtetesse tungis muinasjutt „Inetu pardipoeg“. Must muna kui inetu pardipoeg. Sellest võiks kooruda midagi kaunist .
M. Tafli töödest meeldisid „Hästi hoitud saladus I-II“. Savist glasuuritud kujud 1255 kraadi juures. Õrn rohekas glasuur ja teokarpi meenutav kuju lõid hea mulje. Lähemalt vaadates oli näha muljumise, voolimise jälgi, mis muutsid kujukesed minu jaoks armsamaks. Sellised sobiksid hästi kodu kaunistama: akna lauale või toalillede vahele sobitada. Veel oli M. Tafel kujundanud tikandi „Roositud jalatäis“, mille valmis oli tikkinud S. Tüür. Rõõmsaid värve ja ilusaid lilli on ikka heameel vaadata.
Esimesed T. Breideksi akvarellmaalid, mida uurisin, olid ühtesulavud ja õrnad. Sellisteks olid näiteks „Sinivoore I-VI“. Piltidel hajusid puud kokku ümbritsevaga. Erilisemad olid „Kuused“, „Kohtumiseni“ ning „Näärivana pilt“. Nendel oli muidu ühtesulaval pildil järsku erksad (roosad, sinised...) sikk- sakid valgel taustal. „Näärivana pildil“ oli näitkes kujutatud kirevavärvilist risti ümbritsetud kuuskedest ja rohelisusest. Need maalid olid küll huvitavad, aga rohkem meeldisid väga tõetruud „Videvik I-II“ (ka akvarellid) . Värvideks hallisegused toonid ja õrnalt välja joonistunud kontuurid puudest . Selline tunne nagu ise kõnniks pärast päikese loojumist ümbritsetuna sügisesest keskkonnast. Elutruu oli ka „Viimane lumi“ (guašš). Üksik puu, mis seisab porises ümbruses mõnede üksikute valgete lumelaikudega. Ja osad lumelaigud segunenud sopaga (valge segatud musta, pruunikaga ja isegi kollasega). Väga sünge ning tõetruu.
Lõpuks, lahkudes Ajamajast, kumasid silme ees veel T. Breideksi kaks maali ( pastellid ) „Kevad“ ning „Märts“. Mõlemail neist olid puud oranžide, roosade tüvedega. Need jäid kummitama , sest miks on kevadised puud oranžid? Tavaliselt on hoopis sügisesed puud kirevad . Huvitavad on ikka need kunstnike mõttemaailmad.