samuti kui Kaupogi poeg. Võimalik, et Lembitu ei osalenud selles retkes just vabatahtlikult, kuid fakt on, et ta seda siiski tegi. Kes oli reetur? Kas see, kes jäi ellu või oli osavam? Arvestades kõike ülaltoodut, arvan ma, et Kaupo ei olnud kaugeltki mitte suurem reetur kui mõni teine pagan, kes end esimeste seas ristida lasi ja kes mõnes võitluses ka oma rahva vastu pidi astuma. Kõik, kes ei langenud paganana uute anastajate vastu võideldes, on omamoodi reeturid. Miks siis peaks Kaupo seda teistest rohkem olema? Tema tegi vaid oma valiku.
Miks eestlased kaotasid muistse vabadusvõitluse? Muistne vabadusvõitlus toimus aastatel 12081227. Eestlastel oli võimalusi sõda enda kasuks pöörata ja võita, mis olekski tähendanud vabadust. Kas me oleks Euroopa üks majanduslikult kõige kiiremini arenevaid riike kui vabadusvõitlus oleks lõppenud meile edukalt? Üks tähtsamaid eesti rahva kaotuse põhjuseid oli anastajate arvuline ülekaal ja vallutusretkede rohkus suhteliselt lühikese aja vältel. Sakslasi toetas katolik kirik, mis oli sellel ajal Lääne-Euroopa tähtsaim poliitiline võim. Kuulutati välja ristisõda, mille näiliseks eesmärgiks oli paganlike maade ristimine ja pattude andeksandmine, kuid tegelikult soovis Saksamaa suurendada oma valdusi Läänemere ääres ja nii ka Eesti arvelt. Sõjamehi kaasati ka juba seni vallutatud riikidest, tänu millele sõjaväelaste hulk oli piiramatu
alustada soda, mis on paratamatu... siis võib Itaalia veel vabaks saada. Kui hoidku meid Jumal usaldumast oma kunigaid ja võõraid rahvaid." Verdi kahtlused pidasid paika ning kodumaa revolutsioonsündmuste edaspidine jälgimine tõi vaid muret ja hinge valu. Kuid nii kaua kui vabadusvõitlus veel eduseisuses oli pani Verdi kirja puhangluise tõusu Lombardlaste ja Saksa keisri Friedrich Barbossa vägede kokkupõrkest ning anastajate lüüsamisest pajatav teose ooperi "Legnano lahing". See räägib 12.sajandi ajaloost võetud süzee heoiline paatos, mille kõrval kangelaste isiklik drama tagaplaanile jab, dünaamilised massistseenid ing kogu etendus elamuslik kõrgepinge avaldasid kuulajaile suurt mõju. Keskaja efektsest romantikast ning ajaloo- ja piiblisüzeedes loobumine, samuti pöördumine "väikese inimeste" poole tõestab uue kvaliteedi sündi Verdi loomingus. Kui
Smetana oli rahvusliku ooperi alusepanija. Tõsi küll, oopereid kirjutasid ka mitmed teised Tsehhi päritoluga heliloojad, kuid need olid pigem kosmopoliitilised kui rahvuslikud teosed. Smetana oopereis liitus ühtseks tervikusk rahva elu-olu, ajalugu, rahvalaul ja tants. Üheks ta esikooperiks sai ajaloolisele teemale põhinev ,,Brandenburgilased Tsehhis"(1863). Teos käsitleb sündmusi XIII sajandist, mil tsehhid tõusid üles saksa anastajate vastu. Ajaloolisi teemasid käsitlevad ka "Dalibor" (1867) ja ,,Libuse" (1872). Rüütel Dalibor on XVI sajandil vallutajate vastu ülestõusnud talupoegade juht, kes sattunud vaenlaste kätte ja kes hukati. Selle traagilise sündmuse tunnistajaks oli kindluse torn Praha Kremlis, milles pärimuse järgi oodanud vahva rüütel oma surmatundi. ,,Libuse" on legendide järgi vürstitar, kes kauges minevikus valitsenud
Luuletused on väga laulupärased. Müller ise kahetses, et ta ei oska neid muusikale seada ja avaldas lootust, et kord leidub keegi, kes "avastab sõnades peituvaid viise". Wilhelm Müller (1794-1827) oli kingsepa poeg. Lõpetanud ülikooli, töötas ta kooliõpetajana ja raamatupidajana. 18131814 võitles ta vabatahtlikuna Napoleoni vastu. Tema "Kreeklaste laulud" ja "Uuskreeka rahvalaulud" kajastavad kreeklaste vabadusvõitlust türgi anastajate vastu. "Kaunis möldrineiu", 1823 20 laulu (originaaltekstis 24 luuletust) on hoolimata tsükli traagilisest lõpust täis lootust, armastust elu vastu ja õrna, nooruslikku romantismi. Looduse meeleolud on lahutamatult seotud kangelaste elamuste ja saatusega. "Talvine teekond", 1827 24 laulu on tõsisem ja otsustavalt sügavam. Romantiline ilustamine on täiesti kadunud. Nooruse illusioonide hingestatud poeesiast ei jää enam varjugi. Elutunnetus on lepitamatult realistlik.
ülestõusnutele abi saamiseks, kuigi ta ise ettevõtte õnnestumisse põrmugi ei uskunud. Verdi kahtlused pidasid paika ning kodumaa revolutsioonisündmuste edaspidine jälgimine tõi vaid muret hinge ja valu südamesse. Siis aga, kui vabadusvõitlus veel eduseisus oli ning selle puhangulised tõusud patrioote suurtele tegudele innustasid, pani Verdi paberile lombardlaste ja Saksa keisri Friedrich Barbarossa vägede kokkupõrkest ning anastajate lüüasaamisest pajatava teose ooperi "Legnano lahing". XII sajandi ajaloost võetud süzee heroiline paatos, mille kõrval kangelaste isiklik draama tagaplaanile jääb, dünaamilised massistseenid ning kogu etenduse elamuslik kõrgepinge avaldasid kuulajaile suurt mõju. Aariate ja ansamblite impulsiivsed meloodiad levisid kiiresti, teose juhtmotiivist, I vaatuse marsitaolisest koorist "Elagu Itaalia", sai tuntud
Messiaanlikud ootused on väga mitmekesised, ei ole kujunenud ühtseks ideoloogiaks. Need liiguvad mitmes suunas, ühelt poolt seotud ideedega, mis räägivad võrdsusest ja ligimese armastusest; teisalt seotud vaenlaste, roomlastega. Seloodid. Ise süüdi, et lasime võõrastel võimu võtta ja veel hullem, me oleme sellega ka päri. Juudamaa ainus valitseja on Jumal, mitte Rooma. Jumala pühadusest osasaamine tähendab surmapõlgavat võitlust Rooma anastajate ja nende kollaborantide vastu. Vähemalt üks Jeesuse jüngritest oli ka seloot, Siimon. 14 Samaarialased. Samaaria on ala, mis jääb jeruusalemmast põhja poole. Väike vastuseis juutide ja samaarialaste vahel: kui juut palvetab, võib kohe aamen öelda, kui samaarialane palvetab, peab enne ära kuulama, et ta midagi valesti ei ütleks. Neid ühendab: sama keel,
arenemise võmalustele kestva rahuaja tingimustes, mida tagas Eesti liitmine tõsva Vene riigiga. Liivi sõa on üs Eesti ajaloo sõmpunktidest, ja sellepäast on balti-saksa ning eesti kodanlike ajaloolaste poolt kuhjatud selle über kõge absurdsemaid 450 võtsinguid, millega taheti lõkele puhuda venevastast natsionalismi. Ivan IV sihiteadlikku ja kaugenäe-likku, Venemaa majandusliku arenemise vajadustest juhitud poliitikat, võtlust Liivimaa feodaalvõmude ja rootsi ning poola anastajate vastu --mis vastas objektiivselt ka eesti talurahva huvidele ja leidis viimase toetust --pü udsid nood ajaloolased kujutada barbarite rü ustamisena, mis olevat ohustanud Baltimaade rahvaste olemasolu. Bornhöe «Vüst Gabrieli» suur tätsus on selles, et ta kaasakiskuvas kirjanduslikus vormis andis rahvale nendest ajaloolistest südmustest põiliselt õge pildi, minnes täesti baltlaste sihilike võtsingute vastu. Tema suhtumises oma teose tegelastesse, eestlaste ja
annaabi.ee 
