Ta lõi kaasa koguteostes "Moment Esimene" (1913) ja "Roheline moment" (1914), kus olid kesksed sümbolismi ja futurismi ideed. 1917. aastal liitus Visnapuu "Siuru"-rühmitusega, mille kirjandusliku märgi all ilmus ka tema esikkogu "Amores" (1917). See oli üllatav luuleraamat, mille menu ei olnud väiksem kui Underi "Sonettidel". "Amorest" iseloomustab autori julgus oma tunnete ja suhtumuste poetiseerimisel, sensuaalsus armastuses ja tundelisus looduslauludes. Tuglas on toonitanud "Amorese" terviklikkust, ta võrdleb seda värssromaaniga, mille peateemaks on hinge ja ihu omavaheline heitlus. 1918. aastal jõudis lugejateni Visnapuu teine luulekogu "Jumalaga, Ene!", mille ainevallas on palju ühist esikkoguga. Tähelepanu äratavad selle kogu armastuslaulud oma tundesoojuse, haruldase rütmi ja heakõlaga. 1920. aastal ilmus Visnapuult koguni kolm luuleraamatut: "Talihari", "Hõbedased kuljused" ja "Käoorvik"
Visnapuu luule varieerus varasemast provokatiivsest, futurismist innustunud ja jumalatega rinda pistvast laadist eleegiate ja loodusluuleni, kusjuures värsi musikaalsusel oli eriline rõhk. 5. KRIITIKA / ARVAMUSED Igor Severnjanini arvates on Hendrik lahendanud oma esimses luulekogus ,,Amores" (1917) mitmeid eesti luulekeele uuenemisega seotud probleeme. Raamatus kasutatakse mitteklassikalisi värsimõõte (hulk luuletusi on kirjutatud ka vabavärsis). On huvipakkuv, et ,,Amorese" kompositsiooni ja lüürilist süzeed iseloomustab terve rida vene sümbolistide luuleraamatutest pärinevaid struktuurielemente. 6. KOKKUVÕTTEKS Luuletustes on käsitletud palju epiteete, kaudseid ütlemisi, mis annavad luuletusele ilusa kõla. Käsitletud luulekogu on rohkem romantilise laadiga kui realistlikud. Luuletused olid enamasti erinevate meeleoludega ja luuletustest oli tunda kurbust, ootust ja igatsust kellegi järele
edasi eesti luule vormi ja keelt. 1917. aastal liitus Visnapuu "Siuru"-rühmitusega, mille kirjandusliku märgi all ilmus ka tema esikkogu "Amores" (1917). See oli üllatav luuleraamat, mille menu ei olnud väiksem kui Underi "Sonettidel". "Amorest" iseloomustab autori julgus oma tunnete ja suhtumuste BRENDA HOLT 11 E-ÕPE poetiseerimisel, sensuaalsus armastuses ja tundelisus looduslauludes. Tuglas on toonitanud "Amorese" terviklikkust, ta võrdleb seda värssromaaniga, mille peateemaks on hinge ja ihu omavaheline heitlus. 1918. aastal jõudis lugejateni Visnapuu teine luulekogu "Jumalaga, Ene!", mille ainevallas on palju ühist esikkoguga. Tähelepanu äratavad selle kogu armastuslaulud oma tundesoojuse, haruldase rütmi ja heakõlaga. 1920. aastal ilmus Visnapuult koguni kolm luuleraamatut: "Talihari", "Hõbedased kuljused" ja "Käoorvik"
religioosse luulega tal on osalist pistmist Eesti müstilise luule traditsiooniga. Visnapuu on Siuru seltskonnast kõige isamaalisem autor kirjutab kohe patriootlikku luulet, mida on hiljemgi patriootlikus võtmes esitatud, kuid samas mitte ainult seda, on ka väga tugev ühiskondlik dendents protestid jne. Kogu noor Visnapuu fenomen läheb lahti armastusluulest (,,Amores"), see on kindlasti maine armastus ja objektiks on naisterahvas. Sokeeriv ,,Amorese" raamatu puhul on see, kuidas ta väga äärmustesse kirjutab. Esimene irriteeriv moment on seksuaalne avameelsus (ka Under). Teisalt on seal ka mõnitusluulet, seda on paralleelselt hümnilise luulega. Raamatus ,,Hõbedased kuljused" on kõige tuntum tüskkel ,,Kõnelused issandaga", selles andumisvalmidus ja pidev eksalteeritud meeleolu. Ta on Siuru seltskonnas kõige helilisem/kõlalisem luuletaja. Visnapuu semantika ei katku kunagi kasutab helijäljenduse võimalusi ära
Ta lõi kaasa koguteostes "Moment Esimene" (1913) ja "Roheline moment" (1914), kus olid kesksed sümbolismi ja futurismi ideed. 1917. aastal liitus Visnapuu "Siuru"-rühmitusega, mille kirjandusliku märgi all ilmus ka tema esikkogu "Amores" (1917). See oli üllatav luuleraamat, mille menu ei olnud väiksem kui Underi "Sonettidel". "Amorest" iseloomustab autori julgus oma tunnete ja suhtumuste poetiseerimisel, sensuaalsus armastuses ja tundelisus looduslauludes. Tuglas on toonitanud "Amorese" terviklikkust, ta võrdleb seda värssromaaniga, mille peateemaks on hinge ja ihu omavaheline heitlus. 1918. aastal jõudis lugejateni Visnapuu teine luulekogu "Jumalaga, Ene!", mille ainevallas on palju ühist esikkoguga. Tähelepanu äratavad selle kogu armastuslaulud oma tundesoojuse, haruldase rütmi ja heakõlaga. 1920. aastal ilmus Visnapuult koguni kolm luuleraamatut: "Talihari", "Hõbedased kuljused" ja "Käoorvik"
Ta lõi kaasa koguteostes "Moment Esimene" (1913) ja "Roheline moment" (1914), kus olid kesksed sümbolismi ja futurismi ideed. 1917. aastal liitus Visnapuu "Siuru"-rühmitusega, mille kirjandusliku märgi all ilmus ka tema esikkogu "Amores" (1917). See oli üllatav luuleraamat, mille menu ei olnud väiksem kui Underi "Sonettidel". "Amorest" iseloomustab autori julgus oma tunnete ja suhtumuste poetiseerimisel, sensuaalsus armastuses ja tundelisus looduslauludes. Tuglas on toonitanud "Amorese" terviklikkust, ta võrdleb seda värssromaaniga, mille peateemaks on hinge ja ihu omavaheline heitlus. 1918. aastal jõudis lugejateni Visnapuu teine luulekogu "Jumalaga, Ene!", mille ainevallas on palju ühist esikkoguga. Tähelepanu äratavad selle kogu armastuslaulud oma tundesoojuse, haruldase rütmi ja heakõlaga. 1920. aastal ilmus Visnapuult koguni kolm luuleraamatut: "Talihari", "Hõbedased kuljused" ja "Käoorvik"
, A. Bluth, P. Zeltz, C. Pfeifer, and R. Willmund. Biochemistry 70:821–827. 1999. Food Control 10:385–389. Trifa, Y., and D. Zhang. 2004. Journal of Agricultural Xu, J., H. Miao, H. Wu, W. Huang, R. Tang, M. Qiu, J. Food Chemistry 52:1044–1048. Wen, S. Zhu, and Y. Li. 2006. Biosens Bioelectron Tseng, S. Y., D. Macool, V. Elliott, G. Tice, R. Jackson, 22:71–77. M. Barbour, and D. Amorese. 1997. Annals of Xu, J., S. Zhu, H. Miao, W. Huang, M. Qiu, Y. Huang, Biochemistry 245:207–212. X. Fu, and Y. Li. 2007. Journal of Agricultural Food Vaïtilingom, M., H. Pijnenburg, F. Gendre, and Chemistry 55:5575–5579. P. Brignon. 1999. Journal of Agricultural Food Yang, L., A. Pan, J. Jia, J. Ding, J. Chen, H. Cheng, C. Chemistry 47:5261–5266. Zhang, and D. Zhang. 2005