Toomingas on külmakindel, võrdlemiselt aeglase kasvuga puu. Noorelt varjutaluv, vanemas eas muutub valguselembeseks. Huvitavat Koorel, puidul kui ka lehtedel on iseloomulik vänge lõhn ja maitse, mis võimaldab teda alati hästi ära tunda. Toominga tugev lõhn on uimastava toimega ning seepärast ei maksa ka tema õitsvaid oksi tuppa tuua, võivad tekitada peavalu. Toominga lõhna üheks põhiliseks tekitajaks on amügdaliin. See muudab toominga enamusele loomadele eemaletõukavaks, nii ei söö toominga võrseid jänes ega ka vähenõudlik kodukits. · Puit kollakaspruun, pehme, sitke, kasutatakse põllumajanduses ja tisleritöödes. Toomingavitsad sobisid nõuvitsteks, korvivõrudeks ja sidumisväätideks. Toominga koort on kasutatud riide kollaseks või pruuniks värvimisel. · Toomingal esineb kahjuritest näiteks toominga-võrgendikoi. Ta võib terve puu mähkida oma
vitamiin K (füllokinoon) Vees lahustuvad vitamiinid on: vitamiin B1 (tiamiin) B2-vitamiin (riboflaviin) vitamiin B6 (püridoksiin) vitamiin B12 (koobalamiin) C-vitamiin (askorbiinhape) vitamiin H (biotiin) foolhape niatsiin pantoteenhape Kirjanduses nimetatakse tihti selliseid termineid nagu B9 (teine foolhape nimetus), B10 (B- vitamiinide segu), B15 (pangamiinhape), B17 (amügdaliin, alternatiivne ravim vähiravis), F (polüküllastumata rasvhapete segu) , M (vananenud foolhappe nimetus) ja P (taimsed flavonoidid).Tegelikele vitamiinide hulka need ained ei kuulu. Need on vitamiine sisaldavad aineid. 5 2.1. Vitamiin A A-vitamiin (retinool) ja vastav provitamiin beeta-karoteen sisalduvad ainult taimedes, kollase
oksendamine. Suuremad kogused põhjustavad iiveldust, kõhuvalu, oksendamist, värinaid, külma higi, peapööritust, verist väljaheidet, naha ja limaskesta tõmbumist sinakaks, südame rütmihäireid, hingamishäireid, neerukahjustusi. Prunus padus(harilik toomingas), Prunus serotina(hilistoomingas) ja Prunus trilobata(kolmehõlmaline mandlipuu) Viljaliha on tervisele kasulik. Marja sees olev kivi sisaldab seevastu mürgist ainet (amügdaliini). Kui amügdaliin seedekulglas laguneb, vabaneb happelises vesikeskkonnas soojuse ja ensüümide koosmõjul ühe ainena ka ülimürgine sinihape. Kõik toominga osad on mingil määral mürgised, kuid viljas asetsev kivi on kõige rohkem. Suure parkainete sisalduse tõttu võib toomingamarjade rohke söömine ärritada seedekulgla limaskesti. Toominga tugev lõhn on uimastava toimega ning seepärast ei maksa ka tema õitsvaid oksi tuppa tuua
Toidumürgistuse peiteperiood on lühike, minimaalselt ainult paar tundi, sest seedekulglasse jõudnud toksiinid hakkavad kohe toimima ja põhjustavad haiguse. Mittemikrobioloogiliste toidumürgistuste põhjusteks on oma olemuselt mürgised toiduained (mürkseened, -taimed, -kalad), toiduaines teatud tingimustel tekkinud mürgised ühendid (näit. solaniin roheliseks tõmbunud kartulis, rohelistes tomatites), luuviljaliste tuumades sisalduv amügdaliin, mis seedetraktis lagunedes moodustab sinihapet, või toiduainesse sattunud orgaanilised või anorgaanilised mürgid (pestitsiidid, nitritid, nitrosoamiinid, raskemetallid (plii, vask, elavhõbe jt.). Viimased võivad toitu sattuda nõudest, milles toitu valmistatakse, neid võib olla ka heitgaasides, tööstusjäätmetega saastunud vees, taimekahjurite hävitamiseks kasutatavates preparaatides. Piia Maria Nahkur Toidumürgistused
kassava, maguskartul, jamss, mais, hirss, suhkruroog, herned, oad, mandlid, sidrunid, õunad, pirnid, kirsid, ploomid, aprikoosid jt. Glükosiidide hüdrolüüsi soodustavad nii füüsikaline purustamine kui ka stress (kuivamine, külmumine, küpsetamine) ning seda katalüüsivad -glükosidaas ja hüdroksünitriili lüaas, mida leidub nii taimedes kui ka inimeste ja loomade seedekulglas. Seni identifitseeritud 20-st glükosiidist pakuvad toksikoloogilist huvi neli amügdaliin, dhurriin, linamariin ja lotaustraliin. Tuntuimaks ja levinuimaks on amügdaliin, mida sisaldavad luuviljaliste kivid. Lõhnatu, mõru maitsega, nii vees kui etanoolis hästi lahustuv aine. Erinevate viljade amügdaliinisisaldus erinev - mõrumandlites 2,5-3,5%, virsikuseemnetes 2,0-3,0%, aprikoosi- ja ploomikivides 1,0-1,8%, kirsikivides 0,8%. Vähesel hulgal leidub teda ka õuna- ja pirniseemnetes, toomingamarjades ning loorberilehtedes
kiudaineid (kuni 15% tselluloosi). Vähem sisaldab ta pektiini, sidrun- ja õunhapet, askorbiinhapet ehk C-vitamiini ja glükosiide. Vähesel määral sisaldab ta valke ja mineraalaineid, eriti kaaliumi sooli ja antotsüaane, mis muudavad viljade värvi ilusaks. Toominga viljade söömine tekitab tunde, et suu on paks. See tuleb viljades sisalduvatest parkainetest, mis mõjutavad limaskesti. Nagu kõik toominga osad sisaldavad ka marjad amügdaliini. Eriti palju on seda seemnetes. Amügdaliin ise ei ole mürgine, aga kui see seedekulglas laguneb, siis tekib ülimürgine sinihape. Sellepärast ei tohi toominga vilju koos seemnetega süüa. Viljalihas on amügdaliini suhteliselt vähe, aga seemned tuleks välja sülitada. 15 4.7. Harilik vaher (Acer platanoides). Peamiselt põhjapoolkeral levinud suur vahtra perekond koondab ligi kakssada liiki, neist umbes kolmkümmend kasvab Euroopas
mandlid, sidrunid, õunad, pirnid, kirsid, ploomid, aprikoosid jt. Glükosiidide hüdrolüüsi soodustavad nii füüsikaline purustamine kui ka stress (kuivamine, külmumine, küpsetamine) ning seda katalüüsivad -glükosidaas ja hüdroksünitriili lüaas, mida leidub nii taimedes kui ka inimeste ja loomade seedekulglas. · Seni identifitseeritud 20-st glükosiidist pakuvad toksikoloogilist huvi neli amügdaliin, dhurriin, linamariin ja lotaustraliin. · Minimaalne letaalne HCN doos on inimestel ja loomadel vastavalt 0,5-3,5 mg/kg ja 2- 10 mg/kg. Toksiline ja letaalne konts vereplasmas on vastavalt 0,2 ja 1,0 g/ml. fütoöstrogeenid · Paljud taimed sisaldavad fütoöstrogeene, mille suurtes kogustes söömine (näiteks lutserni või ristiku koosseisus) võib rohusööjatel põhjustada viljatust ning isaste feminiseerumist. Nende konts taimes on suurim õitsemise ajal
Nende kaasabil toimuvad kõik ühinemis- ja lagunemisprotsessid. Kasutatakse tee, veini, leiva, õlle jt. valmistamisel. Orgaanilised happed kujundavad maitset ja soodustavad säilivust. Taimsetes toiduainetes on levinumad õun- ja sidrunhape, loomsetes piimhape. Glükosiidid annavad toidule mõrkja maitse. Leidub maitseainetes, mädarõikas, kaalikas, redises jm. Võivad olla mürgised, näit. solaniin roheliseks tõmbunud kartulis, amügdaliin mõrumandlites. Alkaloidid on närvisüsteemi ergutava toimega. Nendeks on kofeiin tees ja kohvis, teobromiin kakaos ja sokolaadis, nikotiin tubakas. Glükosiide ja alkaloide esineb rikkalikult mitmesugustes ravimtaimedes. Ekstraktiivained on seedetegevust ergutava toimega. Neid leidub lihas ja kalas. Toitainete hulka kuuluvad veel värvained, lõhnaained (eeterlikud õlid), parkained (taniin) ja alkohol (etanool). Inimorganismile kõige vajalikumad ehk asendamatud toitained on vesi,
annaabi.ee 
