Seal kohtus ta romantisti Théodore Géricault´ga, kes avaldas noorele kunstnikule suurt mõju. Aastal 1816 võeti Eugène Delacroix vastu École des Beaux-Arts'i. Koolis ta millegagi silma ei paista. 1822. aastal eksponeeriti Delacroix' "Dante ja Vergilius põrgus" esimest korda Louvre'is Salongi aastanäitusel. See äratas suurt tähelepanu ning see osteti riigile. Aastal 1832 reisis diplomaatilise delegatsiooni saatjana Marokosse, Alzeeriasse ja H ispaaniasse. Sel ajal tegi ta palju visandeid tulevasteks töödeks (nt "Alzeeria naised" jt). Viimast korda esines Delacroix Salongis 1859. aastal. Eugène Delacroix suri 13. augustil 1863. aastal Pariisis. Tema maalid on dünaamilised, kontrastse värvikäsitlusega ja viimistletud tehnikaga. Tema kunstitöödes on sageli kajastatud vägivalda, ahastust ja valu. Eugène Delacroix viljeles ajaloo- ja maastikumaali ning portreekunsti. Ta
kampaania levis, müüsid mitmed farmerid oma maada maha ja otsisid varjupaika Alziirist ja teistest Alzeeria linnadest. Pärast mitmeid suvalisi veriseid massimõrvu ja pommitamisi Alzeeria moslemite poolt linnades, hakkas prantsuse populatsioon nõudma Prantsusmaalt tugevat vasturünnaku,põhjuseks riigi hädaolukord ja poliitilised kuritööd. Korraldati mitmeid strateegilisi rünnakuid, et kinni püüda terroristidest moslemid aga need ei avaldanud suurt mõju. Lõpuks saadeti Alzeeriasse Jascques Soustelle, et taastada rahu ja lõpetada konflikt. Prantsusmaa valitsus keeldus algul mis tahes läbirääkimistest mässulistega ja saatis nende mahasurumiseks sellesse Loode-Aafrika riiki pool miljonit Prantsuse sõdurit. Kokku tapeti sõjas Prantsuse allikatele toetudes 350 000 ja Alzeeria andmetel koguni 1,5 miljonit alzeerlast. President Charles de Gaulle saavutas nõnda Alzeerias teatava stabiilsuse, kuid oli
Aknouni lütseumi tagasi. Teismelisena köitis teda jalgpall, aga ta pidas ka päevikut ja kirjutas luuletusi. 1947-48 õppis Derrida Èmile-Félix-Gautier' lütseumis, kus tal tekkis sügavam huvi filosoofia vastu. 1949 septembris sõitis Derrida Pariisi ja hakkas õppima Louis-le-Grand'i lütseumis. 1957 abiellusid Jackie Derrida ja Marguerite Aucouturier Cambridge'is ja sõitsid siis tagasi Prantsusmaale. Derrida võeti sõjaväkke ja saadeti Alzeeriasse, kus käis sõda. Derrida suhtumine Alzeeria sõtta oli liberaalne, ta oleks eelistanud kompromissi, mis oleks võimaldanud Alzeeria prantslastel elada ka iseseisvas Alzeerias. Nõnda aga ei juhtunud, tema vanemad jäid oma varast ilma ja kolisid pärast sõja lõppu Nice'i, mis sai paljude Alzeeria põgenike uueks elupaigaks. 1960-1982 1960 sai Derrida Sorbonne'is filosoofia lektori koha. 1963 sündis Jacques ja Marguerite Derridal poeg
kolm kuud ja prantslaste sõjavang il oagris neli kuud, kus elu oli olnud väga raske. Haigused ja nälg olid paarilisteks, isegi joogivett anti jaopärast. Ka kummitas venelastele väljaandmise oht. Venelaste eest Võõrleegioni Nähes olukorras muu pääsu puudust, otsustas ta astuda Prantsuse Võõrleegioni. Oma kirjades ei maini Lillemaa, kus ja kunas ta seda tegi, kuid lühikeste vihjete najal võib oletada, et see juhtus 1945.a. lõpul. Algul saadeti neid Alzeeriasse väljaõppele, millise perioodi kohta ta rohkemat ei kirjuta kui vaid seda, et teekond Leningradi rindelt Põhja-Aafrikasse oli täis raskusi, milliseid ei oska ta veenvalt kirjeldadagi. Peatselt algas aga teekond Indo-Hiinasse vahepeatustega Egiptuses ja Indias. Koht, kus nad Indias peatusid, olnud nii hirmus oma mustuse ja haisu poolest, et hirmutas ära ja tahtis haigeks teha. Ta polevat oma elus säärast mustust ja räpasust kunagi varem näinud.
fenomenoloogia teejuhiks. 1956 sõitis Derrida koos Marguerite Aucouturier'ga aastaks Ameerikasse, et tegeleda Harvardi ülikoolis Husserli avaldamata käsikirjadega. Tal tekkis mõte tõlkida prantsuse keelde Husserli kirjutis ,,Geomeetria algupära". 1957 abiellusid Jackie Derrida ja Marguerite Aucouturier Cambridge'is ja sõitsid siis tagasi Prantsusmaale. Derrida võeti sõjaväkke ja saadeti Alzeeriasse, kus käis sõda. Tal õnnestus saada õpetajakoht Koléa väikelinnas, sinna jäi ta ajateenistuse lõpuni 1959. aastal. Derrida suhtumine Alzeeria sõtta oli liberaalne ja lähenes Albert Camusseisukohtadele, ta oleks eelistanud kompromissi, mis oleks võimaldanud Alzeeria prantslastel elada ka iseseisvas Alzeerias. Nõnda aga ei juhtunud, tema vanemad jäid oma varast ilma ja kolisid pärast sõja lõppu Nice'i, mis sai paljude Alzeeria põgenike uueks elupaigaks.
See toimus Egiptuses, mida kontrollis Inglismaa. Suessi kanalit vallutades oleks lääneliitlased kaotanud oma ühendusteed. Suurem eesmärk oli Itaalial ja Saksamaal jõudmine Lähis-Itta ja sealete naftaväljadeni. Saksamaa vajas ressurssi, kasutas näiteks Rumeenia naftat. Algas Saksamaa ja Itaalia vägede väljatõrjumine Põhja-Aafrikast. Põhja-Aafrikas tulid inglastele appi veel ka USA väed. Novembris 1942 toimus Ameerika vägede dessant Põhja-Aafrikasse, maanduti Marokosse ja Alzeeriasse ning hakati liikuma läänest itta, inglastele vastu. Nii sattusid Itaalia ja Saksamaa kahe vaenuliku väe vahele. Maroko ja Alzeeria olid mõlemad Prantsuse kolooniad, mida Saksamaa kasutas pärast Vichy vabariigi loomist. Pärast dessanti likvideeriti Vichy vabariik ja kogu Prantsusmaa okupeeriti (Põhi oli juba enne okupeeritud, kuid nüüd võeti ka Vichy vabariigi alad). Enne ei soovitud kogu ala okupeerida, sest
aset hiiglaslik Stalingradi lahing, mis tõi kaasa Saksa vägede esimese suure kapituleerumise Punaarmeele ning taandumise Kaukaasia suunalt. Seni põhiliselt võiduka Wehrmacht'i jaoks teravdas olukorda veelgi fiaskoga lõppenud pealetung Kurski kaarel juulil 1943. Põhja-Aafrikas olid britid aastail 1940-42 löönud tagasi mitu Itaalia ja Saksa vägede pealetungi Egiptusele, suutmata siiski tuua sõja käiku otsustavat pööret. USA vägede saabumine Marokosse ja Alzeeriasse novembris 1942 muutis aga jõudude vahekorra sakslaste kahjuks ning tõi 13. mail 1943 kaasa Saksa-Itaalia vägede kapituleerumise Tuneesias. Samal aastal kaotas Saksamaa osaliselt oma tugevaima ja olulisima liitlase Euroopas - Itaalia. 10. juulil 1943 alustasid USA ja Briti väed operatsiooni "Husky", mille eesmärgiks oli Sitsiilia hõivamine. Seejuures osutas liitlastele märkimisväärset abi Itaalia maffia, kes lootis Mussolini kukutamise läbi oma varasemat võimsust taastada
oma lemmikalade, mehaanika ja elektrotehnikaga. Samal ajal üritas Prantsusmaa järjekindlalt Alzeeriat alistada, millega oli alustatud juba 1830-ndal aastal. Kuigi sel rikkal maal oli kolmandik kogu Prantsuse sõjaväest, avaldas Alzeeria rahvas meeletut vastupanu, üks ülestõus vahetus teisega. Abdel Kaderi loodud ja juhitud vabastusarmee oli visa alistuma. Nii pöörduski välisministeerium keiser Napoleon III käsul Houdini poole palvega, et viimane sõidaks Alzeeriasse võlurina esinema ning oma imedega rahvast hirmutama. Houdin võttis ettepanekut väga tõsiselt. Ta õppis selgeks mõned araabiakeelsed fraasid, tutvus kohalike elanike kommete ja ebausuga ning võttis endale assistendiks Thibault-nimelise muhameedlase, kes valdas vabalt araabia keelt. 1856. aasta septembris andis ta Alziiris esimese etenduse. Saal oli rahvast pilgeni täis, kohal oli kogu sealne ülikkond.
annaabi.ee 
