arvestamata ajaloolisi, usulisi ja rahvuslikke eripärasid. Asehalduskord (1783-1796) • Eesti- ja Liivimaa kubermangu etteotsa nimetati ühine asevalitseja (asehaldur). • Muutus Eestimaa ja Liivimaa administratiivne jaotus (nt lisandus Paldiski maakond). • Oluliselt piirati rüütelkondade ja linnade omavalitsust. • Maksukorralduse põhjalik muutmine (pearahamaks) • Vastutasuks kuulutas Katariina rüütlimõisad eraomandiks (alloodideks). • Tekitas pingeid balti aadli ja riigivõimu vahel. Pärast Katariina II surma troonile tõusnud Paul I taastas balti aadli privileegid.
Katerariina 2. aega jäi ka asehaldusaeg 1783-1796. Siinsed alad erinesid teiste Vene aldest. Vene mõisnikud siin ei saanud maad omada ja see tekitas küsimusi. Sellel ajal muutus Eesti alade valitsemine väga sarnaseks teiste alade valitsemisega, selleks ajaks kaotati Balti erikord. Kuna Katariina kartis, et mõisnikele ei meeldi see asehalduse aeg, selleks nimetati mõisnikud läänimõisate pärusvalduseks. Põhm läänist muutusid alloodideks. Eestimaa ja Liivimaa kubermangule pandi ühine asehaldur, kes oli kubermeeridest kõrgem. Põhja-Eestis loodi juurde Paldiski maakond (Harjumaa ja Haapsalu arvelt) [Paldiski mk on asehaldusaja tunnus]. Liivimaa kubermangus Pärnu maakond jagati kaheks (eraldati Viljandimaakond) Tartu omast Võru, Riia mk Valmiera mk ja Võnnu mk-st Valga. Viimased 4 mk säilisid ka pärast asehaldusaega. Selline haldusjaotus kehtis aastani 1917. Kõikide linnade
Maavalduste kategooriad Kuninga maavaldust nimetati keskajal domeeniks. Esialgsed läänid olid benefiitsid, s.o. maavaldused ilma pärandamisõiguseta. 9.-10. sajandil kujunes enamik läänistatavatest maavaldustest feoodideks, s.o. pärandamisõigusega lään. Selle protsessi tagajärjeks oli kuninga domeeni vähenemine, kuna läänistatud maavaldus ei läinud vasalli surma järel enam kuningale tagasi. See tugevdas ka läänimeeste positsioone kuningavõimu suhtes üldse. Alloodideks kutsuti maavaldust, mis oli vasallsuhetest vaba, s.t kohustustest täielikult vaba maavaldus. Nende hulk keskaja arenedes pidevalt vähenes. Läänistamise protseduuri nimetati investituuriks, kus vasall tõotas ustavust oma läänihärrale ja läänihärra lubas vasallile kaitset ja maad. Lisaks läänidele jagati ka immuniteedikirju, millega osa riigivõimu funktsioone anti vasallile. Mõisamajandus keskajal
kehtestamine tähendas Balti erikorra kaotamise algust 1781 korraldati Eesti ala esimene hingeloendus 1783 laiendati Balti kubermangudele Peeter I kehtestatud 1724 a. Pearahamaks1796 hakati võtma Vene väkke neukreid mille teenistus aeg oli 25 aastat Pearahamaksu kehtestamine kutsus Lõuna-Eestis esile vastukahud ehk pearaharahutused 1783 kuulutas keisrinna Katariina II rüütelkondade kauastele taotlustele vastu tulles kõik Eesti- ja Liivimaa mõisad pärusmõisadeks- alloodideks Seni oli riigivõim kasutanud neid läänimõisadena, mille võõrandamiseks oli vaja suverääni luba Tallinna ja Riia kubermangust moodustati Riia asehalduskond, kus kehtestati Vene valitsemiskorraldus Tallinna kubermangu lisandus uue, viienda maakornna ehk kreisina Paldiski Riia kubermangu nüüd üheksast kreisist olid uued Valmiera , Viljandi, Valga ja Võru Rüütelkondade eesõigused üldiselt säilisid , kuid Balti kubermangude aaldikorraldust lähendati Vene omale
topograafilised teated" · 1775 kehtestati Venemaal uus haldusseadus · 1775 muutus Eestimaa kindralkuberner lihtsalt kuberneriks ja läks liivimaa kindralkuberneri alluvusse · 1775, 25. juuni laastas Tartut suur tulekahju · 1775 1784 ehitati Tartusse Kivisilda · 1782, 27. september kaotati Venemaa ja Balti kubermangude vaheline tollipiir · 1783 Paldiski sai linna õigused · 1783, 3. mai Katariina II kuulutas Balti mõisad alloodideks e pärusmõisateks; ühtlasi kehtestati pearahamaks, millega tühistati senine maksukorraldus · 1783, 3. juuli 1796, 28. november Baltikumis kehtis asehalduskord; piiratakse aadli ja linnade senist omavalitsust, ühtlustati haldus- ja valitsemiskorraldust 3 Kronoloogia: Eesti 18. sajandil · 1784 Võru linna asutamine
talupoegi ja mõisateenijaid. Olukord, kus aadli sissetulekute kasvuga ei kasvanud riigi sissetulekud, tekitas valitsusringkondades rahulolematust ning oli tõukeks pearahamaksu kehtestamisele. Rootsi aja lõpuks oli Eestis üle 1000 mõisa, mis jagunesid kolme rühma. Kõige enam oli era- ehk rüütlimõisaid, kuni 1783. aastani oli osa nendest läänimõisad ehk feoodid, peale 1783. aastat muutusid need kõik pärismõisateks ehk alloodideks. Läänimõisad moodustasid riigi- ehk kroonumõisad. Mõisate majandus oli üles ehitatud sarnastele põhimõtetele. Mõisamajandust juhtis sakslasest mõisavalitseja, karja, toitlustamise ja aiapidamise eest vastutas virtin, sageli toimetasid mõisas ka valitsejaemand, kubjas (taluperemees), abikubjas ehk kilter ja rehepeksul rehepapid. Määravaks oli teraviljaeksport. Peamisteks teraviljakultuurideks olid talirukis ja oder, vähemal määral kasvatati kaera, hoopis vähe nisu.
hierarhiline – üks lepingupool oli teisest kõrgemal, isikuline – kehtis põhimõte: minu vasalli vasall pole minu vasall. Maavalduste kategooriad: Domeen- kuninga maavaldus Benefiits- esialgne lään,maavaldus ilma pärandamisõiguseta. Feood- pärandamisõigusega lään (al. 9.- 10. saj.)- selle tagajärjel jäi kuninga domeen väiksemaks, sest vasalli surma järel ei läinud maavaldus enam kuningale tagasi, see tugevdas ka läänimeeste positsioone kuningavõimu suhtes. Alloodideks- maavaldus, mis oli vasallsuhetest vaba, s.t kohustustest täielikult vaba maavaldus. Nende hulk keskaja arenedes pidevalt vähenes. Läänistamise protseduuri nimetati investituuriks, kus vasall tõotas ustavust oma läänihärrale ja läänihärra lubas vasallile kaitset ja maad. Lisaks läänidele jagati ka immuniteedikirju, millega osa riigivõimu funktsioone anti vasallile. Kogu keskaja vältel lähtus mingi maavalduse valitsemine suurel määral mõisatest, seega oli
hierarhiline üks lepingupool oli teisest kõrgemal, isikuline kehtis põhimõte: minu vasalli vasall pole minu vasall. Maavalduste kategooriad: Domeen- kuninga maavaldus Benefiits- esialgne lään,maavaldus ilma pärandamisõiguseta. Feood- pärandamisõigusega lään (al. 9.- 10. saj.)- selle tagajärjel jäi kuninga domeen väiksemaks, sest vasalli surma järel ei läinud maavaldus enam kuningale tagasi, see tugevdas ka läänimeeste positsioone kuningavõimu suhtes. Alloodideks- maavaldus, mis oli vasallsuhetest vaba, s.t kohustustest täielikult vaba maavaldus. Nende hulk keskaja arenedes pidevalt vähenes. Läänistamise protseduuri nimetati investituuriks, kus vasall tõotas ustavust oma läänihärrale ja läänihärra lubas vasallile kaitset ja maad. Lisaks läänidele jagati ka immuniteedikirju, millega osa riigivõimu funktsioone anti vasallile. Kogu keskaja vältel lähtus mingi maavalduse valitsemine suurel määral mõisatest, seega oli
täitmine kohalike inimestega). Kolmandaks käivitati õiguskorraldus, liivimaale tuli luua kõrgeb apellatsioonikohus Riias. Neljas punkt puudutas maaomandit, maaõigus nii aadlikule kui ka tp. Järgmine punkt puudutas tp, tp on sunnismaine, kuulub oma härrale, kui ta põgeneb tuleb ta välja anda tema endisele härrale. Aadlile jäi õigus tp üle kohut mõista. Piiramatu õigus, sinna juurde kuulus ka õigus tp surma mõista või surmanuhtlust määrata.Kõik läänid kuulutati alloodideks( täisomandideks. Lääni võis kuningas tagasi võtta, alloodi mitte. Pm piiramatu omandiõigus) Sinna juurde kuulus ka pärimisõigus, neid alasid ei olnud võimalik enam valdaja omaniku surma järel tagasi võtta. Viimaseks punktiks see, et 6 aastaks oli maksuvabadus, et maa saaks kosuda. Iseenesest kui palju seda tegelikult teha sai ei tea, uus sõda tuli peale. Liivimaa ja Poola-Leedu poolne ratifitseerimine leiab aset 5 märtsil 1562= Liivi Ordu pidulik lõpp.
lääniõiguse (1604) alusel võis mõis minna igal hetkel omanikule tagasi... 1767 oli Moskvas koos üks seadustandev komisjon, mida on nimetatud ka seadustiku komisjoniks. Muuhulgas arutati ka Balti provintside lääniõiguse küsimust. Vene riik sattus pärast seda sõtta ja komisjoni tegevus peatus. Probleem kui selline kaotab oma aktuaalsuse. Lahenduse toob keisrinna Katariina II. 03.05.1783 võtab vastu ukaasi (armukirja aadlile), kus kõik feoodid kuulutab alloodideks. Tuli aadli soovidele vastu. 1783. aastal kehtestas Katariina ka Balti kubermangudes Balti asehalduskorra. Aadli tahtmiste täitmisega maandas pingeid. Mõisamajandus Mõisamajanduse A&O on ajast aega olnud teraviljakasvatus ja selle realiseerimine (väljavedu erinevatele turgudele, peamiselt Lääne-Euroopasse, Amsterdami). 18. sajandil tuleb Lääne-Euroopa kõrvale ka Venemaa turg ja uued suured tarbijad. Venemaal on alati olnud viljast suur puudus. Peamised kultuurid, mida siin kasvatati
annaabi.ee 
