loodusteaduste eeskuju: ka keeleteaduses peaksid olema kindlad reeglid, seadused jms. Võrdlev-ajalooline keelteadus muutused on juba toimunud. Ajalooline = diakrooniline. Sünkroonilist (= kaasaegset) varieerumist ei osatud (ega tahetud) arvesse võtta. 20. sajandi algus Ferdinand de Saussure: Strukturalism. Näeb keelt süsteemina. Muutus süsteemi ühes osas mõjutab kogu süsteemi. Varieeruvatest ühikutest tunnistatakse allofooni ja allomorfi (nende varieerumine allub kindlatele reeglitele). Igal keelemärgil on oma väljendus + tähendus + funktsioon. Kui aga tekib uuendus (uus keelend, oma või laenatud, käibel paralleelselt vanaga) ja uuendusel pole selgelt eristatavat funktsiooni, ei suuda klassikaline strukturalism sellega midagi peale hakata. Eristus: parole 'kõne' ja langue 'keel'. Muutused kõnes ei oleks justkui tõsised, tähelepanu väärivad jne.
loodusteaduste eeskuju: ka keeleteaduses peaksid olema kindlad reeglid, seadused jms. Võrdlev-ajalooline meetod tegeleb muutustega, mis on juba toimunud. Häälikute vastavused kui seadus (vt vastav loeng). Sünkrooniline keeleteadus (20.saj. strukturalism) ei osanud sünkroonilise varieerumisega midagi peale hakata. 2. Strukturalismis nähakse keelt süsteemina, kusjuures süsteem on suletud. Sünkrooniliselt varieeruvatest ühikutest tunnistatakse allofooni ja allomorfi (nende varieerumine allub kindlatele reeglitele, variantidel on kindlad funktsioonid). On võimalikud ka allomorfid, mille valik allub reeglitele (nt eesti keele minevikutunnused s, -is, -si-, -i- sõltuvad verbi tüübist). Igal keelemärgil on oma väljendus + tähendus + funktsioon. 3. Kui aga tekib uuendus või paralleelvariant (uus keelend, oma või laenatud, käibel
loodusteaduste eeskuju: ka keeleteaduses peaksid olema kindlad reeglid, seadused jms. Võrdlev-ajalooline meetod tegeleb muutustega, mis on juba toimunud. Häälikute vastavused kui seadus (vt vastav loeng). Sünkrooniline keeleteadus (20.saj. strukturalism) ei osanud sünkroonilise varieerumisega midagi peale hakata. 2. Strukturalismis nähakse keelt süsteemina, kusjuures süsteem on suletud. Sünkrooniliselt varieeruvatest ühikutest tunnistatakse allofooni ja allomorfi (nende varieerumine allub kindlatele reeglitele, variantidel on kindlad funktsioonid). On võimalikud ka allomorfid, mille valik allub reeglitele (nt eesti keele minevikutunnused s, -is, -si-, -i- sõltuvad verbi tüübist). Igal keelemärgil on oma väljendus + tähendus + funktsioon. 3. Kui aga tekib uuendus või paralleelvariant (uus keelend, oma või laenatud, käibel
elegantne, korrastatud ka keel Port Royali grammatika LOENG IV Strukturalism Genfi koolkond: Saussure õpilased Kopenhageni koolkond: Louis Hjelmslev: Nn GLOSSEMAATIKA: käsitleb keelt täielikult abstraktsena, otsides keele universaalseid omadusi Praha koolkond: Trubetzkoi, Jakobson Trubetzkoi Rakendas Saussure liigendust fonoloogiale Foneem eristab tähendusi, allofoon mitte. Foneem on kõigi allofoonide abstraktne kogum Allofooni valik johtub ümbrusest Strukturalism Oluline on VASTANDUS Distinktiivtunnused-esinevad binaarsetena: kaks vastandlikku: heliline vs helitu, ühe käände vastandumine teisele Ka tunnuse puudumine on oluline Jakobson Markeeritusteooria: opositsiooniliige, millel tunnus puudub on markeerimata, tunnusega liige on markeeitud Strukturalism USA-s Eelkäijaks antropoloogiline lingvistika 19 saj hakkasid USAkad uurima indiaanikeeli
üldmõiste, mis realiseerub kõnes varieeruval kujul. Täiendav jaotumine tuleneb üldiselt koartikulatsioonist. Vaba vaheldus esineb kõiges,mida inimene teeb, see võimaldab meil vastavalt olukordadele tegutseda, samas on ka inimestevaheliste erinevuste üks põhjusi. Foneemide seletamisel on levinud kaks traditsiooni: * foneemid häälikuperedena ingl foneetiku Daniel Jonesi järgi on häälikupere, s.o selliste omavahel foneetilises suguluses olevate allofooni(tüüpi)de rühm, mille liikmed ei ole opositsioonis. Selles raamatus ei võeta seisukohta foneemi kui häälikusüsteemi üksuse olemuse suhtes. Tegelikkuses tuleb keelekirjelduses häälikuperede ehk foneemide märkimiseks mingisugust eeskuju kasutada, milleks on 2 võimalust- esiteks võib kasutada kõige ulatuslikumat distributsiooni omavat, mille kohta kasutatakse nimetust peaallofoon ehk foneeminorm. Teine võimalus on käsitleda foneemi
5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid)? Foneem keelesüsteemi väikseim osa, neil ei ole tähendust, aga nende abil võime eristada sõnade tähendust. Realiseeruvad kõnes häälikutena. Foon üks ühik heli jadas Allofoon sarnaste häälikute perekond Minimaalpaar kaks sõna, mis erinevad ühe allofooni poolest ja omavad erinevaid tähendusi (kana-kala) Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Fonoloogia uurib, missugused häälikulised vastandused on tähendusi eristavad. Distinktiivtunnused sõna tähendusi eristavad tunnused 6. Mis on paralleelne ja täiendav jaotumine? Kui kahe häälikuga ei leidu ühtegi minimaalpaari ja kumbki esineb vaid sellises ümbruses, kus teine ei esine, on häälikud täiendavas jaotumises ehk komplementaarses
Tugevad sulghäälikud on geminaadid, mis kirjutatakse ühekordselt teisevältelistes sõnades ning kahekordselt kolmandavältelistes sõnades v.a.pika vokaali v. diftongi järel (saate, aita). - S õigekiri on sarnane sulghäälikutega. Z esineb s lühikese nõrga allofoonina helitute häälikute naabruses. Ei esine minimaalpaare, kus vastanduksid s ja z. S esineb vaid geminaadina (nagu tugevad sulghäälikudki). - Z hääldub [s]-na ja on s-i ühe allofooni tähistaja, ehkki kirjapildis võib leida ka üksikuid näilisi minimaalpaare: sootehnika zootehnika. S'il on nagu klusiilidelgi lühike nõrk allfoon: isa [iza]. - Poolvokaalid j ja w märgivad silbipiiri: w esineb vaid silbi alustajana uu ja u-ga lõppeva diftongi järel; j esineb ka mujal kui ii ja i-ga lõppeva diftongi järel. - Frikatiivid v ja f moodustavad e.keeles ainsa helilise ja helitu konsonandi vastanduse, kuid neid on fonol
· allofoon ühe foneemi esindaja, mida kõrv eristab · foneem häälikute grupp, mis on antud keeles sama funktsiooniga · distinktiivne distributsioon eri foneemid kõrgemadaleesv.tagav.labial.a-+-+-o---+ (erinev minimaalpaar), eri tähendused +u+--++ä-++--e--+--ö--+-+i+-+--ü+-+- · komplementaarne distributsioon sama +õ----- foneemi allofooni, sarnane tähendus · distinktiivsed tunnused (eesti vokaalide näitel) · kõrge / keskkõrge / madal vokaal · eesvokaal / tagavokaal · labiaalne vokaal (huuled torus) või mittelabiaalne vokaal 5.Sõna- Sõna on keele vähim iseseisev (iseseisvalt kasutatav) üksus, millel on tähendus. Sõnad koosnevad morfeemidest, mis saavad tähenduse sõnas. Tüüpiline sõna esineb üksi, liigub tervikuna ja omab tähendust
annaabi.ee 
