ning lõunast Tälava madalik. Ligi veerand kõrgustiku ala hõlmavad kaitsealad ning suurim on Loodi looduspark. Pinnamood Sakala kõrgustik on pinnamoelt orgudega liigestunud lainjas-künklik lavamaa, kuid maastik on vahelduv ja eriilmeline.Ürgorud koos külgorgudega moodustavad orustikke.Mitmed peaorru sisse tungivad liustikukeeled on muutnud nad lõiguti orundilaadseks.Ürgorgude hulgas on nii pikki orge kui ka uurakuid ja jäärakuid.Vanades orgudes on allikad tekitanud allikasoid ja allikalubjast ebaterrasse.Samuti on vanades orgudes metsakasvanud veerud ning soostunud lammid. Suurimad orundid on Tänassilma-Viljandi-Raudna ürgorg, Karksi ürgorg, Kõpu-Õisu ürgorg, Tääksi ürgorg, Ärma ürgorg, Õhne ürgorg, Tarvastu ürgorg ja Loodi–Sinialliku ürgorg. Põhjaosa reljeef on vahelduv astangute, voorede, ooside ja moreenkuplitega. Kesk- ja lõunaosa on künklik moreenmaastik. Kõrgustiku lõunaosa nõlv liivane kaldtasandik. Sakala kõrgustik paikneb
jäid vooluvete tugevuse tõttu täitumata ja mis koos oma külgorgudega moodustavad nüüd keerukaid orustikke. Mitmeid peaorge on avardanud neisse põhja-loodekaarest tunginud liustikukeeled, muutes need lõiguti orundilaadseteks (Halliste ja Kõpu). Nüüdisaegsete külgorgude seas on nii peaorgudega samavanuseid jõgede ja ojadega pikkiorge kui ka pärastjääajal ajutiste vooluvete poolt uuristatud lühikesi jäärakuid ja uurakuid. Rohkete allikad vanades orgused on tekitanud sinna allikasoid ja ka allikalubjast ebaterrasse. Vanadele orgudele on iseloomulikult võrdlemisi lauged metsakasvanud veerud ja neis voolavatele jõgedele soostunud lamm. 4 Orgudest on suurim S-kujuline Tänassilma-Viljandi-Raudna, mis eraldab kõrgustiku põhjaosa kesk- ja lõunaosast. Orustiku keskosas asub 4,6 km pikkune Viljandi järv (155ha). Viljandi lossimägede kohal on org umbes 40m sügavune ja järv ligi 300m laiune. Lääne poolt
Vaated Karula kõrgustiku kuppelmaastikule, metsadele, niitudele. Sood ja rabad Järvede kinnikasvamise tagajärjel tekkinud soode osakaalu rahvuspargis hinnatakse umbes kahele kolmandikule soode koguarvust. Enim esineb järvetekkelisi soid kuplistike piirkondades. Ka üle poole oosmõhnastike soodest on kujunenud järvede kinnikasvamisel. Vaid tasandikel on domineerinud maismaaline soostumine. Kohati on suurepinnaliste kuplite järskudel nõlvadel ka allikasoid. Madalsoodest väärivad esiletõstmist Ähijärve läänekalda, Väike-Apja, Palo taguse ja Kaugjärve edelakalda sood. Õõtsiksood asuvad Õdrejärve, Kaatsi järve, Küüdre järve, Viitkajärve jt. järvede kallastel. Haruldane on Ähijärve loodekaldal asuv allikasoo. Suuremad rabad on Äestamise soo, Sikksaare soo, Saarjärve raba, Küünimõtsa soo, Tiganiku soo jt. Karula maastike kõige eripärasemad ning ainulaadsemad on kuplistikes paiknevad järvetekkelised väikesood Märgalade
soo. Vähesed madalsood on tekkinud kunagiste rannajärvede ja järvikute kohale, sinna, kus jääjärveline savi asub maapinna lähedal. Neist suurimad on kuni 2,4 m paksuse turbakihiga madalsoo Virve küla lähedal ning kuni 1,2 m paksune Linaaia soo Juminda põhjaosas. Rannikumadalik piirneb lõunast klindiga, mille jalamil avaneb rohkesti allikaid, mille ümber on kujunenud allikasood. Neist tähelepanu väärivamad on Muuksis ja Tsitres, allikasoid asub ka Koljaku ja Oandu rannaastangu all. Klindi servale jääv Kahala soo paikneb Joldiamere laguuni nõos, ümbritsedes samanimelist järve. Soo pindala on 353 ha ja sellest ligi poole moodustab madalsoo. Viru raba (235 ha) paikneb kunagise Litoriinamere laguuni kohal loode-kagusuunalises nõos. Uuemõisa e Vanasilla soo (864 ha) ja Laukasoo (1391 ha) paiknevad lamedas nõos Viitna-Valgejõe servamoodustiste vööndist põhja pool
raba. Eestis on soid levinud üle kogu territooriumi, kõige enam Alutagusel, Peipsi ääres, Võrtsjärve nõos, Soomaal, Vahe-Eesti põhjaosas ja Lääne-Eesti madaliku sisemaalises osas. Suurimad sood on Puhatu (468 km²), Epu- Kakerdi (417 km²), Lihula-Lavassaare (383 km²) ja Sangla (342 km²).[5] Madalsood on jaotunud üle Eesti, kuid neist liigirikkaid madalsoid leidub põhiliselt Saaremaal ja mandri lääne- ning loodeosas. Liigivaeseid madalsoid leidub Ida-Eestis ja allikasoid vähesel määral üle kogu Eesti. Rohu- siirdesoid leidub Lääne- ja Kesk-Eestis ja ka ümber Põhja-Eesti suurte rabade. SOO on maastiku osa, milles praegu ja varemalt avaldub turba teke. Soostumine on üks maastike ja mulla arengu juhtivaid protsesse põhjapoolkeral SOO on turbaala, kus turbakihi paksus on üle 30 cm ning selle ladestumine ei ole katkenud. MÄRGALA: märgalad on lodud, sood, turbaalad või veekogud, mis on kas looduslikud või inimese
olulised ka jõgede valgalade vee loodusliku puhastajana ja puhta vee reservuaaridena, hapniku allikana ja süsihappegaasi ning teiste kasvuhoonegaaside sidujana ning bioloogilise ja maastikulise mitmekesisuse tagajana. 7.2. Kaitset vajavad sootüübid ja kaitsealused sood Eesti soode kaitsel on üsna pikk ajalugu. Esimene Eesti sookaitseala rajati Ratva rabasse 1937.a., esimese sõjajärgse looduskaitse seadusega (1957) loodi raba (koos kõige selle juurde kuuluvaga) hoidev Nigula ja allikasoid hõlmav Viidumäe looduskaitseala. Üldrahvalik arutelu soode kaitse üle 1970. aastate algul lõi eeldused paljude sookaitsealade loomiseks 1980.aastatel. Hiljem on lisandunud Endla ja Alam-Pedja looduskaitseala ning Soomaa rahvuspark. On algatatud soode inventuur ning kinnitatud mitmed Ramsari alad. Kaitse all on koos Natura 2000 aladega (Harak, 2005): · 175 000 ha soid, sellest - 135 000 ha rabad - 19 500 ha siirde- ja õõtsiksood - 19 000 ha madalsood
liikuvusest. Liigivaestes madalsoodes on põhjavesi väheliikuv ja toiteainete poolest vaene. Taimedest on iseloomulikud mätas-, hirss- ja niitjas tarn, sookastik ja tavasirbik. Rohketoiteliste ja seetõttu liigirikaste madalsoode karakterliigid on raud-, ääris- ja padutarn, pruun ja tõmmu sepsikas ning paljud käpalised, näiteks soohiilakas, sookäpp, kahkjaspunane sõrmkäp ja soo-neiuvaip. Madalsoode tüübirühmas eristatakse omaette allrühmadena lammisoid ja allikasoid. Siirdesood (segatoitelised sood) paiknevad tasastel või väikese langusega aladel raba servas või vähese äravooluga nõgudes. Siirdesoos omastavad taimed toiteaineid nii põhja- kui ka sademeveest. Veepeegel on vegetatsiooniperioodil maapinnast 10–30 cm sügavamal. Põõsarindes on tüüpilised hundi- ja lapi paju, kohati madal kask, rohurindes kasvavad nii madalsoodele kui ka rabadele iseloomulikud liigid ning lisaks
annaabi.ee 
