eluläheduse ja idealiseerimise. Efektiivsemalt kui keegi teine kujutab ta ebareaalset või ülemeelelist võimalikult reaalsete ja meeleliste vahenditega. Seda võimaldab tal itaalialiku üldistamise ja värvitoreduse liitmine Madalmaade traditsioonidega, erinevate materjalide ja üksikasjade usutava kujundamisega. Rubensi maalide kompositsioonis pole jälgegi kõrgrenessansi tasakaalukast kolmnurgast, vaid massid suunduvad piki pildi ristuvaid diagonaale. Suurtel allegoorilistel ja mütoloogilistel maalidel on näha kunstniku ülekeevat fantaasiat. Dünaamika küünib mõnikord lausa märatsusteni. Lopsakad, elujõust pakatavad inimkehad katavad vääneldes ja põimudes peaaegu kogu pildipinna. Kogumulje Rubensi maalidest on toretsev ja jõuline. Rubens "Kolm armsamat" Rubens ,,Õlgkübar" Rubens ,,Phaetoni kukutamine"
Impressionistid nägid ilu loomulikes poosides ja kompositsioonides, valguse mängus ning eredates ja mitmekesistes värvides. Rõhk ei ole detailidel, vaid üldmuljel. Aastal 1863 lükkas zürii tagasi Édouard Manet' maali "Eine murul" ("Le déjeuner sur l'herbe"). Põhiline põhjus oli selles, et seal oli kujutatud alasti naine koos kahe riides mehega piknikul. Zürii meelest olid alasti figuurid vastuvõetavad ajaloolistel ja allegoorilistel maalidel, kuid nende eksponeerimine igapäevases miljöös oli keelatud. Züriipoolne järsusõnaline tagasilükkamine alandas Manet'd ning tekitas paljudes prantsuse kunstnikes nördimust. Kuigi Manet ei pidanud end impressionistiks, POSTIMPRESSIONISM Postimpressionism arenes välja impressionismist. 1880. aastatel katsetasid mitmed kunstnikud (Vincent Van Gogh, Paul Gauguin, Georges Seurat ja Paul Cézanne) värvi, vormi ja joone väljenduslikkusega. Auguste Renoir
piibli teemad, antiikmütoloogia, allegoorilised ja dekoratiivsed teosed, portreed ja maastikupildid; piibliteemad mõeldud altarimaalidena; mütoloogiapiltides valitseb meeleline nautlemine; ühendab maalides baroki mõlemad suunad eluläheduse ja idealiseerimise; efektselt kujutab ebareaalset või ülemeelelist reaalsete ja meeleliste vahenditega; piltidel suunduvad massid piki pildi ristuvaid diagonaale; allegoorilistel ja mütoloogilistel maalidel näeb Rubensi ülekeevat fantaasiat; piltide dünaamika küündib märatsuseni; lopsakad, elujõulised inimkehad katavad peaaegu kogu pildipinna; kompositsioon väga ühtne, üksikfiguur võib kaotada iseseisva tähenduse. Anthonis van Dyck: paraadportree rajaja esitab seal inimest tähtsa ja võimukana, ei rõhuta liialt ümbrust, avab aristokraatide
süngeid, konservatiivseid toone. Au sees olid rafineeritud kujundid, mis lähemal vaatlusel peegeldasid reaalsust. Kõik pintslitõmmete jäljed tuli kõrvaldada, et kunstis ei avalduks kunstniku isiksus, emotsioonid ja tehnikad. Aastal 1863 lükkas zürii tagasi Édouard Manet' maali "Eine murul" ("Le déjeuner sur l'herbe"). Põhiline põhjus oli selles, et seal oli kujutatud alasti naine koos kahe riides mehega piknikul. Zürii meelest olid alasti figuurid vastuvõetavad ajaloolistel ja allegoorilistel maalidel, kuid nende eksponeerimine igapäevases miljöös oli keelatud. Züriipoolne järsusõnaline tagasilükkamine alandas Manet'd ning tekitas paljudes prantsuse kunstnikes nördimust. Kuigi Manet ei pidanud end impressionistiks, juhtis ta arutelusid impressionistide kogunemiskohas kohvikus Café Guerbois ning mõjutas rühmituse otsinguid. Lühikesed paksud visandlikud pintslitõmbed, mis võimaldavad objekti detailide asemel tabada ja rõhutada selle olemust.
võimalused – eluläheduse ja idealiseerimise. Efektsemalt kui keegi teine kujutab ta ebareaalset või ülemeelelist võimalikult reaalsete ja meeleliste vahenditega. Seda võimaldab tal itaalialiku üldistamide ja värvitoreduse liitmine Madalmaade traditsioonidega, erinevate materjalide ja üksikasjade usutava kujutamisega. Rubensi maalide kompositisoonis pole jälgegi kõrgrenessansi tasakaalukast kolmnurgast, vaid massid suunduvad piki pildi ristuvaid diagonaale. Suurtel allegoorilistel ja mütoloogilistel maalidel näeme Rubensi ülekeevat fantaasiat. Dünaamika küünib mõnikord lausa märatsuseni. Lopsakad, elujõust pakatavad inimkehad katavad vääneldes ja põimudes peaaegu kogu pildipinna. Kuigi põrkame ikka ja jälle uutele karjuvatele kontrastidele, on kompositisioon tervikuna väga ühtne, kusjuures üksikfiguur võib sootuks kaotada iseseisva tähenduse. Kogumulje Rubensi piltidest on toretsev ja jõuline
Nende noorte kunstnike tuumik (Claude Monet, Pierre-Auguste Renoir ja Alfred Sisley) õppis Charles Gleyre'i käe all. Nimetatud kolm said sõpradeks ning maalisid sageli koos. Aastal 1863 lükkas zürii tagasi Édouard Manet' maali "Eine murul" ("Le déjeuner sur l'herbe"). Põhiline põhjus oli selles, et seal oli kujutatud alasti naine koos kahe riides mehega piknikul. Zürii meelest olid alasti figuurid vastuvõetavad ajaloolistel ja allegoorilistel maalidel, kuid nende eksponeerimine igapäevases miljöös oli keelatud. Züriipoolne järsusõnaline tagasilükkamine alandas Manet'd ning tekitas paljudes prantsuse kunstnikes nördimust. Kuigi Manet ei pidanud end impressionistiks, juhtis ta arutelusid impressionistide kogunemiskohas kohvikus Café Guerbois ning mõjutas rühmituse otsinguid. Keiser Napoleon III vaatas 1863. aastal tagasi lükatud tööd üle ning tegi korralduse, et publikul
Kõikide figuuride liitmisel on eriline osa valgusel, mis langeb ülevalt. Valgusvihk on tugevasti kontrastne muidu tumeda pildiga (n.n.lakaluugivalgus). 17. sajandi baroki üks kuulsamaid ja tüüpilisemaid esindajaid on PETER PAUL RUBENS (1577-1640). Ta on silmapaistvalt haritud ja reisis diplomaadina mitmel maal. Tohutu tellimuste hulk ja kuulsus sundisid teda kasutama õpilaste abi. Paljude suurte teoste puhul on ta ise teinud ainult kavandi ja viimistluse. Suurtel allegoorilistel ja mütoloogilistel maalidel näeme Rubensi ülekeevast fantaasiat, lopsakad, elujõust pakatavad inimkehad katavad vääneldes ja põimudes kogu pildipinna. N: "Mercurius ja Argus", "Susanne Fourmenti portree", "Madonna lillepärja keskel", "Rahu ja sõda". 17.sajandi kuulsamaid portretiste on flaamlane ANTHONIS van DYCK (1599-1641), keda loetakse nn. paraadportree rajajaks. Tähtsatel meestel on suursugune poos,
annaabi.ee 
