intellekti ning alles teises järjekorras inimese intellekti. Seega on antud määratluses väljendatud tõekäsituse kohaselt ka asjad ise, mitte enam üksnes inimteadmised asjade kohta, iseloomustatavad tõestena – seda juhul, kui asjad on kooskõlas jumala intellekti kätketud asjade loomise eeskujudega. Niisugust käsitlust võiks klassifitseerida siis ontoloogiliseks tõesuse käsitluseks, sest omadus olla tõene omistatakse siin olevale endale. Kreeka sõna aletheia – tõde – on pärit verbitüvest lethein, mis tähendab – varjule jätma. Eesliide a- tähendab eitust, ilmaütlemist. Aletheia on niisiis – varjamatus, varjujäämatus. Selles tõesusekäsituses on eeldatud, et igasuguse ilmsuse, varjamatusega käib koos varjulejäämine, varjamatus on määratletud oma vastandi kaudu. Kõige varasemates tekstides, mis kreeka keeles meieni on jõudnud, esineb see sõna veel peamiselt seoses kõnelemisega, lausumisega. Tõde
on igavene, mis tähendab ka, et maailm on igavene. Igasuguse liikumise algpõhjuseks pidas Aristoteles jumalat kui liikumatut liikumapanijat, kui igavest kehatut täiuslikku vormi. Jumal on "täiuslik filosoof". Ta on puhas ratsionalistlik vaimsus, võrdsustatud "iseendast mõtleva mõtlemisega". 11.Aristoteles tarkusest, olemusest ja tõest. TARKUSeks tuleb pidada teadust, mis uurib esmaalgeid ja põhjuseid. Esemete valmistamise kunst ei kuulu tarkuse alla. TÕDE aletheia (kr), a mittevarjatus; letheia loodusfüüsis. (Täppisteaduste tõde on teine, ei lähene tõele. Veritas õige, reeglile vastavus). TÕDE vastuste teadmine küsimustele 1,2,3,4. TARKUS vastuste otsismine küsimustele 1,2,3,4. OLEMUS kr eidos ehk vorm (morphe) ehk see, mis teeb asja selleks mis ta on (to ti en einai). ESE asisuseta asi, mida saab enda ette asetada 12.Aristoteles loogika (analüütika) ja filosoofia (metafüüsika) erinevusest.
17 Filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini, Esa Saarinen, lk 9 7 jumalad kõnelevad tarkade inimeste kaudu ja tarkade ning ilusate inimeste intuitsioonid sellest, kuidas inimesed peaksid elama, kuidas on loodud maailm, inimene ja ühiskond, on tõesed intuitsioonid. Filosoofi ja kirjaniku suu läbi väljendab end tõde, aletheia, varjamatus. Platoni intuitsiooniks oli, et inimeste hinged tulevad siinsesse maailma ideede maailmast (ületades Lethe jõe), millega unustavad, mida nad on kogenud ideede maailmas, ja kogevad siinpoolset maailma. Surnute hinged lähevad (üle Lethe) tagasi ja unustavad siinpoolse maailma kogemused. Siinpoolne maailm koosneb ideede maailma kaunite ideede kehvadest ja kahvatutest koopiatest. Pole kahju, kui hinged naasevad surma järel ideede maailma ja siinse maailma unustavad
Kas ei eelda niisugune ühiskond ühiseid baasilisi väärtushinnanguid? Sofistide poolt esindatud relativismi ohud pidid Platonile väga selgeks saama siis, kui Ateena kodanikud mõistsid demokraatliku kohtupidamise käigus surma Sokratese. Platoni jaoks kehastas Sokrates vooruslikku inimest kõige täiuslikumal kujul, kohtunikele paistis ta aga sedavõrd voorusetu, et oli nende silmis väärt surmanuhtlust. Senises filosoofilises traditsioonis abstraktselt läbimõteldud doxa ja aletheia vastandus ilmneb siin Platoni jaoks eluliselt konkreetsel ja kurjakuulutaval kujul. Mis on ühe jaoks õiglus, paistab teisele ebaõiglusena, mis ühele näib hüvelisena, see paistab teisele pahelisusena. Kuidas saab inimene end sellises ühiskonnas turvalisena tunda? Kas ei ole ta sarnases situatsioonis määratud elama pidevas 1 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. ebakindluses
Teleoloogiline mis eesmärk on ühel või teisel sündmusel. Mehaaniline mis põhjus on sellel sündmusel. Demorkritose jaoks ei oma eesmärk mingit tähendust, kõike valitsevad mehhaanilised põhjused. Ta on konsekventse materjalist. Anaxagorase maailmamõistus (nus) on asendanud siin paratamatusega (ananke). Sokratese eelne filosoofia Antiikfilosoofia tähtsamad lähtekohad: 1) Arhee küsimus ja maailmas valitsev üldise korra seaduspärasuse otsimine. 2)mõistega aletheia seotud teemad olemine, tõde ja tõsikindel tunnetus. Sokratese eelne periood: Mileetose koolkond, Pythagorase k, elea k, herakleitos ja hilisemad loodusfilosoofia (demokritos- empedokles:tuli, vesi, õhk, maa). Sofistid ehk kreeka valgustus (5. saj eKr) 1)Moes on retoorika, oskus teha nõrk asi tugevaks. 2)Relativism (kõik on suhteline). 3)Positiivne õigus ei lähtu loodusest, vaid seaduseandja huvidest.
kui see tegelikult on, nimelt üldiselt kasuliku ja õiglasena. Seetõttu on sofistide poolt kujundatav väitlusoskus (mida kliendid nendelt omandada soovivad) suunatud pigem sellele, et saavutada väitluses võit, kui sellele, et selgitada välja tõde, sest tõe väljaselgitamine ei pruukinud grupihuvide seisukohalt alati kasulik olla. Kujunes olukord, mida kreekalikult võiks väljendada nii: otsustav oli doxa, mitte aletheia. Eelkõige soovitakse oma partikulaarse egoistliku huvi kajastumist üldise seaduse sõnastuses. Siit sofistide negatiivne maine – sofistid kui musta valgeks rääkijad, sõnaväänajad, need kes oskavad esitada nõrka argumenti tugevana. Aga see ei ole üksnes sofistide moraalne iseloomustus, vaid ka kriitiline diagnoos ühiskonnale, mis tekitas vajaduse sedalaadi oskuse järele. Kui aga on reaalne nõudlus, tekib ka pakkumine – see on turumajanduslik seaduspärasus.
spordimängude maadluse võitja, kirjanik. (Nimi `Platon' tuleb kreeka sõnast `platüss' lai, ning tähendab laiaõlgset meest.) Ta põlvnes heal järjel vanematest. Ilus ja tark Platon arvas, nagu arvas enamus kaasaegseid, et jumalad kõnelevad tarkade inimeste kaudu ja tarkade ning ilusate inimeste intuitsioonid sellest, kuidas inimesed peaksid elama, kuidas on loodud maailm, inimene ja ühiskond, on tõesed intuitsioonid. Filosoofi ja kirjaniku suu läbi väljendab end tõde, aletheia, varjamatus. Platoni intuitsiooniks oli, et inimeste hinged tulevad siinsesse maailma ideede maailmast (ületades Lethe jõe), millega unustavad, mida nad on kogenud ideede maailmas, ja kogevad siinpoolset maailma. Surnute hinged lähevad (üle Lethe) tagasi ja unustavad siinpoolse maailma kogemused. (Kasutan kirjelduseks kujundeid, mis ei puugi olla ajaloolase vaatekohast tõesed, sest Lethe ei mängi Platonil