seepärast kutsub end Don Quijoteks. Käsikirja sisu räägibki Don Quijotest ja tema kannupoisist Sancho Panzast nende teel, ning sellest, kuidas Don Quijote armus kõrtsi lõbutüdrukusse Aldonzasse, keda ta kutsus Dulcineaks. Muusikali peaosades olid: Priit Volmer Cervantes/ Don Quijote Ago Anderson Sancho Panza/ kannupoiss Kelli Uustali Aldonza/ Dulcinea Oliver Kuusik Padre Mart Laur Isake/ kõrtsnik. Kuigi muusikalis ei olnud eriti palju soolosid, kõlasid siiski terve muusikali jooksul paljud erinevad hääletämbrid. Nii näiteks oli hästi aru saada, kui erinevad on Ago Andersoni(Sancho Panza) ja Priit Volmeri(Don Quijote) hääled. Samas aga ei olnud paljude
kust saabusid nii Tuuleveski, Peeglite Rüütel kui ka inkvisitsioonikohtu inimesed. Lavastuse lõpus lahkusid aga just sealt üles minnes Sancho ja don Quijote. Kõik lood kokku tekitasid minus suursuguse tunde. Palades vaheldusid emotsioonid mõndades oli sees viha ja trots, teistes aga hellus ja armastus. Lauljad olid väga tasemel, eriti meeldis mulle muulaajajatest seksteti häälte kooskõla, see tõi lausa kananaha ihule. Trotsi kohtab näiteks stseenis, kus Aldonza/Dulcinea üritab näidata don Quijotele oma päris palet. Ta üritab mehele läbi oma mineviku selgitada, et tema ei ole mingi daam, kuid mees arvab siiski teisiti. See pala on väga tempokas, jõuline ja sisaldab palju kõrgeid noote. Armastuse väljendamine on näiteks stseenis, kus don Quijote esmakordselt kohtab Aldonzat ning hakkab teda oma südamedaamiks Dulcineaks nimetama. See pala on aga hoopis rahulik ja Dulcinea nime laulab don Quijote ülistavalt
Panza. Koos reisisid nad ringi oma hobustel ja otsisid daame, keda hädast päästa, koletisi, kellega võidelda ja losse, kus ööbida ja kehakinnitust saada. Tegelikkuses olid asjad hoopis teisiti. Minu arvates oli antud etenduse mõte Don Quijote naljaaluseks tegemine. Rüütel ööbis kõrtsides, mis tema arvates olid kindlused ning võitles tuuleveskitega, mis tema arvates olid koletised. Lisaks oli Don Quijotel antud etenduse järgi oma südamedaam Aldonza ehk Dulcinea, kes tegelikkuses oli tavaline lõbunaine. Kõige rohkem meeldis mulle tegelastest Sancho Panza, keda mängis Ago Anderson. Ta nägi väga huvitav välja, oli tõsiselt südamlik ja tore ning tahtis oma rüütlile, Don Quijotele, ainult parimat. Etenduse kõige meeldejäävam hetk minu jaoks oligi Sancho soololaul. Mees laulis hädisel ja kõrgel häälel, hoidis käsi oma suure kõhu peal ristis ja tudises muhedalt. Minu arvates igati südamlik soolo.
,,Hallo Dolly!", 1996). https://et.wikipedia.org/wiki/Helgi_Sallo#Elulugu http://www.opera.ee/estoonlane/helgi-sallo/ http://www.efis.ee/et/inimesed/id/2917/fotod Rollid Helgi Sallo on loonud arvukalt armastatud rolle nii muusikalides, sõnalavastustes kui ooperites. Nendest olulisemad on Maria (Bernsteini ,,West Side Story"), Loe Lane/Bianca (Porteri ,,Suudle mind, Kate"), Pipi (Vinteri/Raudmäe ,,Pipi Pikksukk"), Aldonza/Dulcinea (Leigh' ,,Mees La Manchast"), Zerlina (Mozarti ,,Don Giovanni"), Musetta (Puccini ,,Boheem"), Irina Nikitina/Veera Satrova (,,Kaks kevadpäeva", Dunajevski muusikale), Fran Kubelik (Bacharachi ,,Tõotused, tõotused..."), Ännchen (Weberi ,,Nõidkütt"), proua Pfeil ja proua Krone (Mozarti ,,Teatridirektor"), Maenka (Smetana ,,Müüdud mõrsja"), Sally ja preili Schneider (Kanderi ,,Cabaret"), Mary Poppins (Shermani ,,Mary Poppins"), Golde (Bocki
imelise häälega lauljana. Laulmist õppis ta konservatooriumi ettevalmistusosakonnas professor Tiit Kuusiku juures aastatel 1967 kuni 1969. 4 - töö Pärast õppestuudio lõpetamist 1965. aastal sai temast Estonia rahvusooperi koosseisuline solist. Tal on olnud üle viiekümne rolli ooperites, operettides ja muusikalides. Suurematest rollidest loobus ta aastal 1998. Nende hulgas on Denise "Mam'zelle Nitouche'is", Pipi "Pipi Pikksukas", Aldonza "Mees La Manchast", Nikitina/Satrova "Kahes kevadpäevas", Frasquita "Carmenis", Lõbus Naisterahvas "Ohvris", Madeleine "Savoy ballis", Sally Bowles ja Fräulein Schneider "Kabarees", Maenka "Müüdud mõrsjas", Ilona "Krahv Luxemburgis", Notsu "Puhhis" jne. Rollidest tõstab lauljatar-näitlejatar ise esile oma esimest osa teatri koosseisulise artistina - Pepit "Viini veres", Aldonzat muusikalis "Mees La Manchast", kui oma näitlejabiograafia üht olulist etappi
(Rozencrants, Guildenstern,- ülik. kaaslased, Horatio- sõber) MIGUEL DE CERVANTES ,,Teravmeelne hidalgo don Quijote La Manchast" Peategelaseks on rüütliromaane armastav mees, kes ajab segi teose ja päris maailma. Ta otsustab minna võitlusse, et päästa maailm ning võidelda kauni daami nimel. Ta relvaks on roostetanud oda, ratsuks armetu setukas Rocinante, kannupoisiks kohalik külamees Sanco Panza, südamedaamiks naaberküla karjatüdruk Aldonza (nim. Toboso Dulcineaks) MÕISTED Antiik- vana, muistne Renessanss- (taassünd), vaimne ja kultuuriline üleminek keskajast uusaega, see oli pööre teadmiste, loodusläheduse, loomulikkuse ja vabamate inimsuhete poole. Estofiil-eestisõbralik, eesti keelt ja kultuuri harrastav muulane Tüliõun-väljend, mingi asja või küsimuse kohta, mis põhjustab tüli. Achilleuse kand- nõrk koht
Helgil on kaks lapselast: Reti Maria ja Johannes. (2) 2. KUULSAIMAD ROLLID "West Side'i lugu"Maria (1964) See oli Sallo esimene suurem roll. "West Side'i lugu" esietendus Estonias 30.detsembril 1964. "Viini veri" mannekeen Pepi (1965) "Minu sõber Bunbury" Cecily Cardew (1971) Peale etenduse vaatamist ütles lavastaja ja teatriteadlane Voldemar Panso, et Helgil tuleb kõik vabalt, loomulikult, vahenditult, lusti ja särtsuga. "Mees la Manchast" Aldonza-Dulcinea (1971) Helgi Salloga koos mängis ka Georg Ots. Helgi on öelnud, et Georg Otsaga koos laval olemine oli tema jaoks tipphetk. "Savoy ball" Madeleine (1982) "Kabaree" Sally Bowles, Preili Schneider (1982) Preili Schneideri rolli mängis Sallo ka 2003. aastal Georg Malviuse lavastatud "Kabarees" "Montmartre'i kannike" Ninon (1983) "Hallo, Dolly" Dolly (1977) 5 "Viiuldaja katusel" Golde (1989) Lavastajaks oli Georg Malvius
eesmärgiks selle, et Toboso Dulcinea peab teada saama tema vägitükkidest. Iga kord, kui don Quijote päästis kellegi, nt galeriiorjasid, siis käskis don Quijote neil astuda Dulcinea ette ning rääkida, mida suursugune rüütel oli nende heaks teinud ning et see kõik on just Dulcinea armastuse nimel tehtud. See panigi mind mõtlema, et kas päästetud selle ülesande ka tegelikult täita üritasid, kuigi Toboso Dulcinea oli tegelikult teise nimega, milleks oli Aldonza Lorenzo. Ta oli üks väga ilus talutüdruk ning elas La Manca naaberkülas Tobosos (kust ka Don Quijote nimi pärit). Seiklustest võttis osa ka kannupoiss Sancho Panza, kes oli pärit La Manchast nagu don Quijotegi. Sancho Panza oli olnud talupoeg, kes elas don Quijote naabruses. Sancho Panza nõustus don Quijotega kaasa minema, kui too käis talle peale, et tulgu Sancho Panza talle kannupoisiks. Nimelt lubas don Quijote anda Sancho Panzale anda valitseda mõne saare, kui too teenib
Rüütliromaanid inspireerisid Cervantest tegema oma romaani kangelaseks don Quijote, vaesunud hidalgo, kes Amadiside ja Palmerinide kombel kujutleb end ideaalseks rändrüütliks. Pikareskne romaan võis talle ette öelda idee panna see rändrüütel seiklema ajas ja ruumis määratud oludesse, ühtlasi neist sõltuma ja neile vastanduma. Ebatavaliselt tähtis selles kontseptsioonis oli jätta don Quijote südamedaam Dulcinea (Aldonza Lorenzo) romaani reaalsest vaatepiirist välja - nii et tema kohalolek romaanis on veelgi "kehatum" kui Beatricel Dante "Jumalikus komöödias". Nõnda armastus küll juhib don Quijote rännakut, seiklust ja kogu romaani, kuid maisel kujul end teoses niisama hästi kui ei ilmuta. Armastus ei ole seega eraelulineisiklik, ei alluta ega hõiva "loona" kogu romaani - Cervantes oleks võinud raamatu ju kirjutada ka lihtsalt äpardunud armuseikluste ahelana -, vaid
pikareskne romaan ise. Rüütliromaanid inspireerisid Cervantest tegema oma romaani kangelaseks don Quijote, vaesunud hidalgo, kes Amadiside ja Palmerinide kombel kujutleb end ideaalseks rändrüütliks. Pikareskne romaan võis talle ette öelda idee panna see rändrüütel seiklema ajas ja ruumis määratud oludesse, ühtlasi neist sõltuma ja neile vastanduma. Ebatavaliselt tähtis selles kontseptsioonis oli jätta don Quijote südamedaam Dulcinea (Aldonza Lorenzo) romaani reaalsest vaatepiirist välja - nii et tema kohalolek romaanis on veelgi "kehatum" kui Beatricel Dante "Jumalikus komöödias". Nõnda armastus küll juhib don Quijote rännakut, seiklust ja kogu romaani, kuid maisel kujul end teoses niisama hästi kui ei ilmuta. Armastus ei ole seega eraelulineisiklik, ei alluta ega hõiva "loona" kogu romaani - Cervantes oleks võinud raamatu ju kirjutada ka lihtsalt äpardunud armuseikluste ahelana -, vaid avab
annaabi.ee 
