valgus, soojus, raadiolained, madalsageduslained. Maa atmosfääris päikesekiirgus peegeldub, neeldub, hajub, vallandab keemilisi reaktsioone, lõhub molekule, lööb aatomitest välja elektrone. Atmosfääri välispinna igale ruutmeetrile langeb kiirgus keskmiselt 342 W/m2. Seda suurust nim solaarkonstandiks Peegeldumine Päikesekiirgus peegeldub õhust ja pilvedelt (27%) ning maapinnalt (4%). Peegeldunud kiirguse suhet pinnale langenud kiirgusesse nim albeedoks Tavalise taimkattega kaetud maapinna albeedo on 0,20-0,25 ehk 20-25%. Kõige suurem albeedo on lumisel pinnal (umbes 90%) , kõige väiksem veepinnal (5%-10%). Neeldumine 21% päikesekiirgusest neeldub atmosfääris. Peamised kiirguse neelajad on osoon (ultraviolett), süsihappegaas, veeaur (infrapunane). Maapind neelab 48% lühilainelisest kiirgusest, kiirgab soojuskiirgust, mis peaaegu täielikult neeldub atmosfääris. Kiirguse hajumine
... järgi jääb punasem. Taevas on sinine siis kui õhk on väga puhas. Kui õhus on palju veepiisakesi, tolmu jne siis on sinise valguse hajumine tavapärasest tugevam ning see jõuab nii-öelda ära hajuda. Samal ajal on palju ka selliseid osakesi (juba mainitud veepiisakesi ja jääkristalle), mis on piisavalt suured, et võiksid hajutada ka kõiki valguse lainepikkusi võrdselt. 29. Mis on albeedo? Kui suur on ligikaudu looduslike pindade albeedo? Mingi pinna albeedoks e peegeldusteguriks nim sellelt pinnalt peegeldunud kiirgusevoo ja pealelangeva kiirgusevoo suhet. Looduselike pindade albeedod muutuvad üsna kitsastes piirides (10-30%), vaid lumi ja vesi moodustavad erandi. 30. Millest ja kuidas on põhjustatud kasvuhooneefekt? Kasvuhooneefekti põhjustavad soojuskiirgust neelavad nn. "kasvuhoonegaasid", mis lasevad läbi Päikeselt Maale saabuva kiirguse, kuid püüavad kinni soojuse tagasipeegeldumise Maalt. 31
Pöörijoonte laiuskraad on 23,5* Põhjapoolusel kestab polaarpäev ja polaaröö 6 kuud. Päikese seisuga on seotud polaarjoonel polaarpäev ja polaaröö, pöörijoontel Päikese seniidis olemisega Päikesekiirgust, mis saabub maale paralleelsete kiirtekimpudena, nimetatakse otsekiirguseks, veeauru, tolmu ja pilvede poolt hajutatud päikesekiirgust nimetatakse hajuskiirguseks. Maapinnalt tagasi maailmaruumi peegeldunud päikesekiirgust nimetatakse peegeldunud kiirguseks ehk albeedoks. Päikesekiirgus on lühilaineline, maalt lahkuv kiirgus pikalaineline ehk soojuskiirgus. · Kiirgusbilanss Kiirgusbilanss on aluspinnale (mullale , veele , lumele , taimkattele ) langenud ja sealt lahkunud kiirgus. Maakera kiirgusbilanss on aastate lõikes tasakaalus, Maa keskmine temperatuur on 15* Atmosfääri üldtsirkulatsioon ehk õhuringlus, kohalikud tuuled Atmosfääri üldtsirkulatsioon on kogu maakera hõlmav õhu liikumine, mis
elektronide, ioonideja muude osakeste toimel. Sisenenud atomosfääri, ergastavad osakesed lämmastiku ja hapniku aatomeid, mis põhjustabki virmalisi. - Eksosfäär - atmosfääri viimane kiht. Asub kõrgemal kui 800km ja läheb järkjärgult üle planeetidevaheliseks ruumiks. Lühi- ja pikalaineline päikesekiirgus. Maapinnale saabunud päikesekiirgusest peegeldub osa tagasi maailmaruumi ja seda nim peegeldunud kiirguseks ehk albeedoks. Tume maapind neelab palju kiirgust. Hele maapind (lumi, rannaliiv) peegeldab päikesekiirgust tagasi. Kiirguse lainepikkus sõltub kiirgava keha temp.-st. Päikese pinnal valitseb kõrge temp (~6000 C). Seetõttu on päikesekiirgus lühilaineline. Kuna maapinna temp. on tunduvalt madalam kui päikesel, siis on Maalt lahkuv kiirgus pikalaineline. Sageli kutsutakse seda ka soojuskiirguseks. Maakeral tervikuna on kiirgusbilanss aastate jooksul tasakaalustunud. Maa keskmine temp
tagasi maailmaruumi ja läheb täielikult kaduma, 14% jääb õhku ja selle arvel õhk soojeneb, 16% hajub atmosfääris ja ainult 27% kiirgusest jõuab otse maapinnale.See on otsekiirgus. Maakera albeedo ja efektiivne kiirgus. Maakera pinnale jõudnud päikesekiirgusest jääb sinna alles ainult osa, sest pind peegeldab osa kiirgusest õhku tagasi. Tagasipeegeldunud ja saabunud kiirguse suhet protsentides nimetatakse albeedoks, mille suurus oleneb pinnase iseloomust. Kuiva pinna albeedo on suurem kui niiskel pinnal, valge pinna oma ületab musta oma. (Kõige võimsam peegel on värske lumi, tagasi peegeldub 80-90%, vana lumi ainult 30-50%.) Kuu tuhkvalgus - näeme heledat kuusirpi ja üsna kahvatut Kuu ülejäänud osa, mis tuleneb sellest, et osa maalt tagasipeegeldnunud kiirgusest valgustab kuud. Suurem osa päikesekiirtest läbib õhku soojendamata ja mõjub soojana alles maapinnale. Sellist
Päikesekiirguse seda osa, mida hajutavad veeaur, tolm ja pilved, nim hajuskiirguseks. Otse- ja hajuskiirguse summa kannab kogukiirguse ehk summaarse kiirguse nimetust. Päikesepaistelise ilma puhul esineb nii otse- kui ka hajuskiirgust. Kui taevas on lauspilves, siis jõuab Maale ainult hajuskiirgus. Maapinnale saabunud päikesekiirgusest peegeldub osa tagasi maailmaruumi ja seda nim peegeldunud kiirguseks ehk albeedoks. Tume maapind neelab palju kiirgust. Hele maapind (lumi, rannaliiv) peegeldab päikesekiirgust tagasi. Kiirguse lainepikkus sõltub kiirgava keha temp.-st. Päikese pinnal valiteb kõrge temp (~6000 C). Seetõttu on päikesekiirgus lühilaineline. Kuna maapinna temp. on tunduvalt madalam kui päikesel, siis on Maalt lahkuv kiirgus pikalaineline. Sageli kutsutakse seda ka soojuskiirguseks. Maakeral tervikuna on kiirgusbilanss aastate jooksul tasakaalustunud. Maa keskmine temp
Päikese kiirte seda osa mille hajutavad segavad faktorid, seda osa aga nimetatakse hajus kiirguseks. Otse ja hajus kiirguse summa kannab kogukiiruse ehk sumaarse kiirguse nimetust. Päikese paistelise ilma puhul esineb nii otse kui ka hajus kiirgus. Kui taevas on laus pilves siis jõuab maale vaid hajus kiirgus. Maapinnale saabunud päikese kiirgusest osa peegeldub tagasi maailmaruumi. Ja seda nimetatakse peegeldunud kiirguseks ehk albeedoks. Tume maapind neelab palju kiirgust, hele maapind (puhas lumi, liiv) peegedab kiirgust tagasi. Kiirguse laine pikkus sõltub kiirgava keha temperatuurist. Päikese pinnal valitseb kõrge temperatuur (u 6000) ja see tõttu on päikese kiirgus lühilaineline. Kuna maapinna temperatuur on palju madalam kui päikesel siis on maalt lahkuv kiirgus pika laineline. Sageli kutsutakse seda ka soojus kiirguseks. Maakeral tervikuna on kiirgus pilans paljude aastate lõikes tasakaalus. Keskmine maa
intensiivsusega kui kasel, on nende kuivaine juurdekasv peaaegu võrdne. See on tingitud kuuseokaste palju suuremast assimilatsioonipinnast ja pikemast vegetatsiooniperioodist. 4. Fotosünteesi kestusest – mida kauem fotosüntees kestab, seda rohkemorgaanilist ainet produtseeritakse. Osa puudele langenud valgust ei kasutata fotosünteesiks vaid see peegeldub tagasi. Arvu mis näitab, kui suure osa moodustab tagasipeegeldunud valgusvoog pinnale langenud summaarsestvalgusest, nimetatakse albeedoks. Selleväärtus sõltub pinna iselomust, päikese kõrgusest jt teguritest. Metsa albeedo oleneb puistu liigilisest koosseisust, tihedusest ja arengufaasist. Metsas neeldunud valgus jaguneb omakorda kaheks: *neeldub võrades *tungib võradest läbi. Võradest läbi tunginud kiirguse neelavad alusmets, järelkasv ja alustaimestik. Suurem osa neeldunud kiirgusest transformeeritakse soojuseks ja läheb vee aurustamiseks. Orgaanilise aine moodustumiseks kulub vaid 1-2% lehtedelelangenud kiirgusest
paksusest: kasvuga summarne kiirgus kahaneb aeglaselt. Poolusest kuni 50 laiuskraadini kasvab summaarse kiirguse voog aeglaselt, siis kasvab kuni subtroopilise maksimumini. Ekvatoriaalvööndis on summaarse kiirguse hulk väiksem kui subtroopikas. Hajumise ja neeldumise tõttu nõrgeneb summaarne voog pilvitu atmosfääri puhul 20 %. Pilvisus nõrgendab veel 20-30 %. Nõnda jõuab maapinnale 50-60 % kiirgusest, mis oli atmosfääri ülapiiril. Albeedo Mingi pinna albeedoks e. peegeldusteguriks nim. sellelt pinnalt peegeldunud voo suhet sellele pinnale langevasse voogu. Looduslike pindade albeedod muutuvad üsna kitsastes piirides ( 10-30 %), vaid lumi ja vesi moodustavad erandi. Vee puhul sõltub albeedo oluliselt kiirte langemisnurgast. Tervikuna on veepindade albeedo väiksem kui maismaa oma. Pinnase puhul sõltub albeedo pinnase niiskusest. Kui muld on niiskem, on albeedo väiksem ja pinnas neelab enam kiirgust. Erinevate pindade albeedol on
4. fotosünteesi kestusest – mida kauem fotosüntees kestab, seda rohkem orgaanilist ainet produtseeritakse. Mitte kogu puudele (metsale) langenud valgust ei kasutata fotosünteesiks, osa puudele jõudnud valgusest peegeldub tagasi. Arvu, mis näitab, kui suure osa moodustab tagasi peegeldunud valgusvoog pinnale langenud summaarsest valgusest, nimetatakse albeedoks. Selle väärtus sõltub pinna iseloomust, Päikese kõrgusest jt teguritest. Metsa albeedo oleneb puistu liigilisest koosseisust, tihedusest ja arengufaasist. Näiteks liitunud kaasik peegeldab tagasi umbes 30%, kuusik 18%, põllukultuurid 10-35% (kuiv muld peegeldab tagasi 18-24%, märg muld 11-16%, liiv 18-40%, lumi 30-95% temale langevast valguskiirguse hulgast).
helveslumi Kuiv valge liiv 0,40 Värske 0,88 küberlumi Kuigi ainult umbes 1% energiat läheb üle biomassi koostisse, ei kao ka ülejäänud 69% Maale jäävast energiast asjatult, kuna ta osaleb biosfääri eksisteerimiseks vajalike klimaatiliste tingimuste loomisel, on aluseks veeringele jne. Maapinna või vee võimet päikesekiirgust tagasi peegeldada nimetatakse albeedoks. Inimese silm eristab päikesekiirgust lainepikkusega 380 kuni 750 nm. Taimede poolt kasutatav kiirguspiirkond on 380710 nm-ni. Seda spektri osa, mis peaaegu langeb kokku nähtava valgusega, nimetatakse fotosünteetiliselt aktiivseks radiatsiooniks või kiirguseks (FAR või FAK). Fotosünteetiliselt on tähtsamad punakas-oranzid kiired (600700 nm) ja violetsed-helesinised (400500 nm), vähem kollased-rohelised (500600 nm).
annaabi.ee 
