Seega on oluline tagada vastsündinule selline keskkonnatemperatuur, kus organismi soojuse produktsioon ja soojuse kadu oleksid tasakaalus võimalikult madala energiakulu juures. Seda nimetatakse termoneutraalseks keskkonnaks. (Tunell 1998, Chatson 2004, Lassauer ja Clayden 2007) Febris - palavik ealisest normist kõrgem kehatemperatuur. Organismis toodetakse soojust rohkem kui eraldub (Nienstedt 2005). Febriilne kehatemperatuur — palavikuline (Valdes ja Veski 1982). Kehatemperatuur aksillaarselt mõõdetuna 38,5 °C ja üle selle (Uibo jt 2010). 1 Subfebriilne kehatemperatuur — kergpalavikuline kehatemperatuur (Valdes ja Veski 1982). Aksillaarselt mõõdetuna alla 38,5 °C (Uibo jt 2010). Hüpertermia — liigsooju(mu)s, ülekuumenemus (Valdes ja Veski 1982). Ealisest normist kõrgem kehatemperatuur. Organismis toodetakse soojust rohkem kui eraldub (Chatson 2004, Nienstedt 2005).
keskkonnast. • Tavaliselt ei ole inimene teadlik oma kehatemperatuuri kõikumisest. • Kehatemperatuuri kontrollib peaajus asuv soojaregulatsioonikeskus. VÄIKELAPSEIGA • Loote kehatemperatuur on +0.5 kraadi kõrgem kui emal. • Vastsündinu kehatemperatuuri mõjutab väliskeskkond. • Hüpotermia ja hüpertermia on väikelastele ohtlik. • Väikelaste kehatemperatuuri mõõdetakse aksillaarselt või rektaalselt. LAPSEIGA • Esimestel elukuudel on lapseas soojusregulatsiooni süsteem eriti tundlik. • Lapse vanuse muutudes kehatemperatuuris erilisi kõikumisi ei ole. TÄISKASVANUIGA • Terve inimese normaalne kehatemperatuur on 37°c. • Inimorganism suudab hästi oma kehatemperatuuri hoida. • Kehatemperatuuri tõusuga suureneb kehasoojuse eraldumine, aga
• tähtis on tagada soolade tasakaal • soovitav on peale iga istet juua • soovitav on pakkuda juua sagedasti, väikeses koguses • perineaalpiirkonna hooldus (pesta sooja veega ja seebiga) • pane tähele imikul dehüdratsioonile viitavaid tunnuseid: fontanelli sissetõmbumine, limaskestade kuivus, vähenenud urineerimine. Õendusabi põhimõtted • kaalu riietamata last iga päev samal kellaajal sama kaaluga • mõõda temperatuuri aksillaarselt või kõrvast, sest rektumi ärritus elavdab soole perisaltikat ning kutsub esile roojamist. Selle tagajärjel aga ärritub limaskest. • rahustada ja toetada last • õpeta vanemaid, informeeri tulemustest ja tegvuskavast. • õpeta pereliikmeid käsi pesema, jälgi, abista ja nõusta neid. Õendusabi põhimõtted • Kõhulahtisuse puhul joota peale igat istet • alla 2 a 50-100 ml • 2-10 a 100-200 ml • >10 a soovi järgi
Rektaalne temperatuur võib kiirete temperatuurimuutuste korral aktuaalsest kehatüve temperatuurist kuni 1,5 °C maha jääda. Ninaneelu anduri viiakse läbi ülemise ninasõõrme 10 kuni 20 cm sügavale. Anduri paigaldamise ohuks on ninaverejooks. Kehatüve temperatuuri põiest mõõdetakse läbi põiekateetri, viiakse spetsiaalne Foley sensor ning seda teostatakse tihti intensiivravi osakonnas. Temperatuuri mõõtmine aksillaarselt või kõrvast ei ole hüpotermia puhul piisavalt usaldusväärne ning neid meetodeid ei tuleks kasutada. Kui patsiendi kehatüve temperatuuri pidevalt ei monitoorita, võib esineda nii kehatemperatuuri liiga madalale langemist kui ka eesmärgiks seatud temperatuuri liigset kõikumist või liiga kiiret patsiendi ülessoojenemist. Kokkuvõte Kehatemperatuuri normis hoidmine on väga tähtis. Perioperatiivne hüpotermia on üks paljudest
LASTE ARENGUETAPID: vastsündinu sünnimomendist 1. elukuuni imik 1. elukuust 1. eluaastani väikelaps 1. eluaastast 3. eluaastani eelkooliiga 3. eluaastast 6. eluaastani noorem kooliiga - 7. eluaastast 11. eluaastani keskmine kooliiga 12. eluaastast 15. eluaastani noorukiiga vanem kooliiga 16. eluaastast 18. eluaastani Palavik Kraadituna: rektaalselt üle 38,0°C aksillaarselt üle 37,3°C Täpseim on rektaalne kraadimine. Kehatemperatuur üle 41°C on kudedele pärssiv. 1 Palavik imikul (vanus alla aasta): ülekuumenemine - soe tuba, soojalt riides, päikese toimel võtta riideid vähemaks mähkmed ära võtta anda juua jahedat jooki jahedamasse ruumi (ruumi õhutada)
5.2.4. Hingamiselundkonna auskultatsiooni metoodika ja hindamine Kopsude auskultatsioon kuulub arsti kompetentsi. Õe kompetentsi kuulub hingamissageduse lugemine kopsude auskulteerimisel, vt alaptk 5.2.5. Kopsude auskulteerimiseks kasutatakse stetoskoobi koonusosa, et vältida kõrvalkahinate teket (Tukiainen 2005). Hingamiskahina tüüpi ja tugevust auskulteeritakse tavalisel hingamisel. Selleks auskulteeritkse sümmeetriliselt mõlemat kopsu tagaväljadel, aksillaarselt ja eesväljadel võrdlevalt ülalt alla. Trahheaalse hingamiskahina korral on väljahingamisel tekkiv kahin sissehingamiskahinast intensiivsem, kuulatletav kaelal. Vesikulaarne hingamiskahin, mis meenutab „f”-i, on kuulatletav kopsude piirkonnas inspiiriumis ja ekspiiriumi algul. Terve lapse hingamiskahin on vesikulaarne. Bronhiaalne hingamishahin on kuulatletav rinnaku piirkonnas nii sisse- kui ka väljahingamise faasis meenutages täheühendit „gh”.
Selgita patsiendile toimingu eesmärki ja kulgu. Vähendab teadmatusest tulenevat hirmu ja ebakindlust. Loo meeldiv keskkond. Vähendab hirmu ja ebakindlust, tagab heaolu. · Aseta patsient toiminguks sobivasse mugavasse asendisse. · Taga privaatsus. Tee käte antiseptika, vajadusel pane kätte Vähendab mikroobide leviku riski. kindad. Teostamine Mõõtmine kaenla alt ehk aksillaarselt Aseta termomeeter kuiva kaenlaauku, Tagab täpse mõõtmistulemuse. termomeetrit hoitakse 810 minutit. Termomeeter peab olema heas kontaktis nahaga. Mõõtmine pärasoolest ehk rektaalselt Aseta termomeeter ühekordse kasutamisega Tagab täpse mõõtmistulemuse. Vähendab kaitseümbrisesse. Õlita termomeetri ots. mõõtmisel tekkivat valulikkust. Patsient on küliliasendis, jalad kõverdatud. Hoia tuharad laiali ja lükka termomeeter 23 cm sügavusele
kitsenevad, halveneb ainevahetus protsess, mis võib põhjustada hingamispuudulikkust kui ka häireid südametegevuses. Ülekuumenemine (üle 38°C-hüpertermia) võib lastel esile kutsuda hingeldust, tahhükardiat ja rahutust. (Tunnel 1998, Darmstadt & Dinulos 2000.) Kehatemperatuuri jälgimine ja mõõtmine on intubeeritud lapse puhul oluline. Õe ülesandeks on hoida lapse kehatemperatuuri normi piires. Lapse kehatemperatuuri mõõdetakse aksillaarselt, rektaalselt, kõrvast (trummikilelt), nahapinnalt ning suurematel lastel ka suust (Kelsey & McEwing 2008). Jirapaet ja Jirapaet (2000) uurisid vastsündinutel erinevaid kehatemperatuuri mõõtmise viise ja leidsid, et rektaalselt mõõdetud kehatemperatuuri mõõtmiseks kulub kõige vähem aega - keskmiselt 5,4 minutit (elavhõbeda termomeetriga), samas kui aksillaarselt mõõtmiseks kulub keskmiselt 7,9 minutit. Rektumist mõõdetud temperatuur on keskmiselt 0,3°C
hõõrdumist. Kas tegemist on kopsupõletiku või kopsuembooliaga, ei ole prekliinilistes tingimustes võimalik kindlaks teha. Puhkeasendi düspnoe – raskendatud hingamine ka puhkeasendis Tsüanoos – naha sinakakstõmbumine Hüpotensioon – madal vererõhk Tahhüpnoe – kiirendatud hingamistegevus Pleura hõõrdumine – kopsukelmete üksteise vastu hõõrdumine Määratlus Palavikuks loetakse temperatuuri tõusu rektaalselt üle 38,0 °C või aksillaarselt üle 37,3 °C. Hommikuti on keskmine suu kaudu mõõdetav kehatemperatuur 36,7 °C (36 °C–37,4 °C), õhtuks see tavaliselt tõuseb. Normaalne rektaalne temperatuur on 0,5 °C kõrgem, aksillaarne seevastu selle võrra madalam. Tümpaanilise (kõrvast) temperatuuri mõõtmine on küll kiire ja kergesti 361 tehtav, kuid selle usaldusväärsus ei ole nii kindel. Standardiks loetakse rektaalse temperatuuri mõõtmist. Üldiselt tõuseb lastel palavik kõrgemale kui täiskasvanutel
annaabi.ee 
