kunstniku võim, sellele ei saa end vastandada. Nõukogude valitsejates on kunstniku alter ego. Sots-art'i kunstnikud ei salga, et nende kunstipraktika algläte on kunstilise intensiooni ja võimutahte samasus. Demonstreerivad seni varjatud olnud sugulust. Selle kirjatöö ülesanne on seletada ja interpreteerida stalinismi kunstieksperimenti ja selle reflekteerimise kogemust. Stalinlikku kunsti vaadeldakse enne avangardi ja siis postutopismi/sots-arti raamides. Ajaloofakte ei kirjeldata, sest need on ainult evolutsiooni sümptomid. Historiseerimine tähendab püüet teha kindlaks kontseptuaalne skeem stalinistliku kultuuri evolutsiooni mõistmiseks. Omamoodi kultuuriarheoloogia - tuleb arvestada kultuuripiire, püütakse seletada paradigmade vahelduvat mehhanismi. Kunstivoolude juures ei ole oluline mitte kunstitoodang, vaid enesetõlgendus. Tänapäeva kohta käivas osas antakse ettekujutus postutopistlikust kunstipraktikast.
425 e.m.a.) - ajaloo isa. Jäädvustas Kreeka-Pärsia sõja. "Historia" on teos milles on põimitud ajalugu ja mütoloogia. Plutharos (46-120 p.m.a.) - Kreeka kuulsamaid kirjanikke. 150 teost säilinud, põhiliselt moraalitraktid, milles käsitletakse kõlblus- ja filosoofiaküsimusi. Kirjutas biograafiaid. "Paralleelsetes elulugudes" käsitleb ta paarikaupa kuulsate kreeklaste ja roomlaste elulugusi, milles on alati üks kreeklane ja üks roomlane ning võrdleb seal isikuid mitte ajaloofakte. Longos (2-3 saj p.m.a.) - hellenismiajastul sündinud proosazanri nn kreeka romaani kõige tuntum teos on karjase- ja armastuseromaan "Daphnis ja Chloe". ROOMA KIRJANDUS Rooma linn sündis Romuluse ellujäämisest emahundi juures, sest ta kaksikvend Remulus ei jäänud seal ellu. Kirjanduseelses perioodis (kuni 3. saj e.m.a.) oli kõige levinum näidendiliik atellaan, Atella linna järgi improvisatsiooniline olustikujant milles kasutati alati karikatuurseid tüüpe
hulka. Sootuks teist laadi on aga augustuse ajal kirjutanud ajaloolase Titus Liviuse looming. Augustuse innustusel ja toel kirjutas ta mitmeosalise teose ,,Linna asutamisest alates", milles esitas Rooma ajaloo Romulusest ja Rooma rajamisest kuni Augustuseni. Tema arvates oli Rooma saavutanud oma võimsuse tänu niisugustele traditsioonilistele voorustele nagu vaprus, lihtsus ja distsipliin. Titus Liviuse kirjapanekud kujutavad endast aga rohkem legende kui ajaloofakte, kuid annavad siiski hea ülevaate. Rooma kirjandus pärast Augustust Kuldesle ajajärgule järgnes nn hõbedane ajajärk. Ei kerkinud esile silmapaistvaid kirjanikke. Loodi luulet, filosoofia- ja ajalooalaseid teoseid. Levinud oli lühikeste, sageli iroonilise sisuga luuletuste epigrammide ja satiiride kirjutamine. Nende autorid kirjutasid teravmeelselt ja tabavalt tolle aja igapäevaelu. Hakkas kujunema romaanizanr. Antiikromaani silmapaistvam esindaja oli Apuleius. Kes oli
selletõttu peab olema esimene iseenesest hädavajalik ja paratamatu s.o. Jumal. Kõigis asjades on rohkem või vähem täiuslikkust. Seda saab öelda vaid siis kui on olemas mingi mõõdupuu, mis sisaldab täiuslikkuse s.o. Jumal. Mõistuseta asjade vajavad, selleks et eesmärki saavutada, tunnetavat, kes eesmärgi pürtitab. Maailma korrastatus ja eesmärgistatus eeldab Jumalat, ülimat juhti, kes püstitab eesmärgid. Eskatoloogilis-ajalooline jumalatõestus: On olemas ajaloofakte, mis on seletatavad üksnes Jumala tahte tagajärgedena. Iisraeli ajalugu. Etnoloogiline jumalatõestus: Kõigi rahvaste juures, kultuurides ja religioonides eeldatakse Jumala olemasolu. See veendumus ei saa olla suvaline, sellel peab olema põhjus. Moraalne jumalatõestus (skolastikud ja I.Kant): inimene leiab oma südametunnistuses moraalse seaduse, mis seisab sõltumatult inimlikest kalduvustest. Tegemist on eetilise normiga, mis ei sõltu kasulikkusest.
seda saab öelda vaid siis kui on olemas mingi algne mõõdupuu e Jumal), Jumal kui eesmärkide püstitaja (asjad vajavad eesmärgi saavutamiseks kõigepealt eesmärki, milleks on eesmärke püstitav ülim juht e Jumal), eskatoloogiline jumalatõestus (kõigi rahvaste juures, kultuurides eeldatakse Jumala olemasolu, see veendumus ei ole suvaline ning ainus mõeldav põhjus on Jumala tegelik olemasolu /Descartes: 'Me leiame Jumala idee oma teadvusest./; on olemas ajaloofakte, mis seletavad Jumala tahte tagajärgesid, nt Iisreali rahva ajalugu on üks jumalatõestusi), moraalne jumalatõestus (kuna inimene leiab südametunnistuses moraalse seaduse, mis ei sõltu kasulikkusest, peab olema inimeseväline seadusandja e Jumal). Freud leiab, et inimese tungide ja vajaduste ning ümbritseva nõudmiste vahel on alati pinge ja vastuolu. Kui ennist arvati, et inimene on ratsionaalne olend, keda juhib mõistus, siis Freud ütleb, et inimest mõjutavad kõige enam tungid
· Kõigis asjades on rohkem või vähem täiuslikkust . Seda saab öelda vaid siis kui on olemas mingi mõõdupuu, mis sisaldab täiuslikkuse s.o. Jumal. · Mõistuseta asjad vajavad, selleks et eesmärki saavutada, tunnetavat, kes eesmärgi püstitab (nool vajab vibulaskjat). Maailma korrastatus ja eesmärgistatus eeldab Jumalat, ülimat juhti, kes püstitab eesmärgid. · Jumalatõestused · Eskatoloogilis-ajalooline jumalatõestus: On olemas ajaloofakte, mis on seletatavad üksnes Jumala tahte tagajärgedena. Iisraeli ajalugu. · Etnoloogiline jumalatõestus: Kõigi rahvaste juures, kultuurides ja religioonides eeldatakse Jumala olemasolu. See veendumus ei saa olla suvaline, sellel peab olema põhjus. · Jumalatõestused · Moraalne jumalatõestus (skolastikud ja I.Kant): Inimene leiab oma südametunnistuses moraalse seaduse, mis seisab sõltumatult inimlikest kalduvustest
pildid, kuid nad võrdlevad, kus nad on ühtmoodi arutlenud ja kus erinevalt. Õpilased põhjendavad, miks nad just nii arvasid. See ülesanne rõhutab teadmiste, sotsiaalsete oskuste ja emotsionaalse kogemuse ühendamise tähtsust. Kognitiivsed ja faktiteadmised piiritlevad sellise ajaloolise tegelase võimalikud mõtted ja motiivid, kelle olukorda õpilased end asetavad. Õpilase emotsionaalsed kogemused, sotsiaalsed oskused ja ajalooteadmised määravad, kuidas nad ajaloofakte tõlgendavad ja mõistavad. Koos moodustavad need oskused õpilase ajalootunnetuse tugiraamistiku, millest ekslema läinud kujutlusvõime üle astuda ei tohi. Ajalooline tugiraamistik areneb välja kolme järgmise õpistaadiumi jooksul: 1) piltide valimine ja hindamine, 2) nende sobitamine kronoloogilisse ja ruumilisse tausta ning 3) erinevatesse rollidesse asumine, et iseloomustada selliseid ajaloolisi isikuid nagu näiteks kurjategija, kangelane, kollaborant, kõrvalseisja, passiivne osaleja
annaabi.ee 
