Ajad
muutuvad, kuid inimloomus jääb samaks
Elu
maailmas muutub iga päeva, kuu, aasta ning sajandiga . See toob kaasa
muutusi ühiskonnas ja selle toimimises. Pole kahtlustki, et see
muudab ka inimesi, kuid kas selle kõige keskel muutub ka inimloomus?
Mina
usun, et inimloomuse kujundavad tema eesmärgid: olla õnnelik,
terve, armastatud , edukas. Kuigi ühiskonna muutudes saavutatakse
eesmärke erinevatel viisidel , olen arvamusel, et inimloomus
otseselt ei muutu. Ikka on omadused nagu uudishimu ja soov saada
paremaks, targemaks, edukamaks, see mis viib elus edasi.
Üheks
inimloomuse tunnuseks on kadedus , soov olla teistest üle ja see ei
ole kuskile ühiskonna muutusega kadunud. Juba näiteks A.H Tammsaare romaanis “Tõde ja õigus”, tõi kirjanik hea näite inimeste
kadedusest. Raamatus kadestab
Andres Pearu varandust ning naabrimehe näiliselt muretut elu. Oru
talu peremees ihkab omakorda Mäe talu perenaist. Tänapäevalgi
100 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2016-02-01
Kuupäev, millal dokument üles laeti
23 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
marriiia
Õppematerjali autor
tegid lõkke, et sohu kinni jäänud lehma jalgu soojendada, et too edasi liiguks, lõpuks saadi lehm välja ja jõuti uude koju - Krõõt pärib, miks Andres just selle koha valis, mees vastab et paremat ei olnud müügil või teised kohad olid liiga kallid, lohutab naist, et Vargamäel pole ka väga hull, tuleb ära harjuda II - järgmine päev oli uue kodukohaga tutvumiseks, esmalt taheti külastada naabrit, Tagapere Pearut, kuid ta oli kõrtsis - Saunatädi ja sauna-Madis tutvustasid uutele peremeestele ümbrust, see oli vaikne, soine, vesine, krunt oli suur, Andres mõtles ümbrust vaadates, mida maaga võiks teha, planeeris ja kavatses, Krõõt korjas vaikides lilli - ,,Elame siin nagu kärbsed sitahunniku otsas" sauna-Madis, lk 15 - Andres planeeris kraavi kaevamist kohta, kuhu Maasik kinni jäi, idee juhtida liigne vesi läbi naabrite maa jõkke, pakkus sellega sauna-Madisele tööd
üheks Eesti iseseisvuse idee autoriks. 19211944 töötas Tartu ülikooli eesti ja üldise kirjandusloo õppejõuna (professor alates 1931), olles õpilaste seas väga populaarne. 1924. aastal asutas Gustav Suits Akadeemilise Kirjandusühingu, mille esimeheks jäi kuni 1941. aastani. 1935 Uppsala ülikooli audoktori kraad. Aastal 1944 põgenes Gustav Suits Soome kaudu Rootsi, kus töötas Nobeli instituudi raamatukogus. 12. jaanuaril 1953 nimetati ta Eesti haridusministriks eksiilis, kuid ta ei võtnud seda kohta vastu. Gustav Suits suri 1956. aastal peale mitmeaastast rasket haigust. Ta on maetud Stockholmi Skogskyrkogärden'i kalmistule. Looming-Esimene luuletus "Vesiroosid" ilmus aastal 1899 ajakirjas "Uus Aeg". Kirjandusellu astus Gustav Suits Tartu kooliõpilaste kirjandusringi vihikute Kiired I III (19011902) toimetajana. Suits oli rühmituse Noor-Eesti vaimseid juhte, nende omanimeliste almanahhide (I-V, 1905--1915) ja ajakirja (1910/11) toimetaja. Noor-Eesti
Põhjuseks oli Jean, kes tembeltati Denise armukeseks, kuna ta tuli õe juurde, et raha küsida. Denise oli tüdruk, kes pühendus sajaprotsendiselt oma vendadele. Erinevalt teistest selle aja naistest/tüdrukutest ei olnud temal ei meest ega armukest. Raske oli peale lahti laskmist hakkama saada, kuna puudus raha. Nii palju vedas, et Denise sai tänu kuulutusele vanahärra juurde toa, kuid ka selle eest pidi ju maksma. Ta lootis, et saab vanahärra juures tööd, mille eest saab raha, kuid tal polnud millegi eest maksta. Ometigi aitas Denise vanahärrat. Ühel õhtul jalutades pargis koos Pepega kohtas Denise Mouretit. Mouret oli Daamide Õnnes tähtsal kohal, rikkas mees kes armastas naisi ja palju raha, kuid kõik muutus peale seda õhtut, kus ta kohtas pargis Denise. Ta armus. Kutse tagasi Daamide Õnne oli Deniseile üllatus. Mouret vabandas , et oli valesti asjast aru saanud ja lubas Deniseile suuremat palka.
See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea. «Seal ta ongi, see Vargamäe,» lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. «Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt see männitukk seal kõrges mäe otsas on meie oma: igavesed vanad jändrikud teised, mõned poolkuivad juba.»
nagu varem oli olnud. 2. Millisel hetkel jõuab kätte sündmuste pingearenduse haripunkt ehk kulminatsioon? poja surm. Haual võõras mees hakkab rääkima. 3. Milles seisneb ootamatu lõpplahendus ehk puänt? ema saab teada, et haiglas polnud pojal midagi rasket viga. Et suured vigastused oli ta saanud mujalt. Ema mõtles, keda ta on oodanud, armastanud, matnud. 4. Mis juhtus selles novellis? (püüa ühe lühikese lausega vastuses kokku võtta novelli sisu) peale sõda jääb inimesest alles vaid vari. On kujutis ja keha, aga pole enam inimlikkust, sisu. Friedebert Tuglas (1886 - 1971) Sündinud Lõuna-Eestis Ahja mõisas. Vanemad mõisateenistujad. Sai hea hariduse. Läks Hugo Treffneri gümnaasiumisse õppima, aga kuna ta oli uuenduslike vaadetega, siis jäi see tal pooleli. 1905 toimus üle Eestiline mässude laine, tsaari võimu vastu ja lõppes mõisate põletamisega. Tuglas oli sotsialistlike vaadetega (vasak), nõudis võrdsust. Ülestõusud suruti
jõuab kohe. Ta oleks pidanud sel hetkel välja minema aga mõtles et paneb seeliku ka selga ja siis läheb (naised pidid avama alati oma mehele värava kas või paljalt) aga ta ei jõudnud õigeks ajaks ja mees sõitis selle pooleks. Mees oli raevus ja hakkas naisega karjuma, Ämmasoo Villem asutus tema eest välja mille peale mees veel rohkem vihastas. Andis tollele tappa ja siis tahtis naist ka veel maha lüüa- viimane jooksis aita ja pani ukse lukku. Mees hakkas karjuma, kuid äkki läks, võttis püksid maha ja istus kaevu peale, mille tulemusel naine välja tuli ja palus et ta ei urineeriks sinna- kutsus isegi lapsed ja tüdruku paluma. Sulane pani ta aga lõpuks paika ja mees tõusis püsti. Hetk hiljem sõid kõik saia ja olid rõõmsamas tujus, va perenaine kellel oli kahju rahast mis mees saiadele kulutas (tema ei saanud eriti kunagi raha, vaid müüs kodus olevaid asju maha et paar kopikat saada). Päeva lõpuks läks mees ise magama
Joan Madou, pärit itaaliast, elanud koos mingi mehega, kes vahetult enne surnud oli, on see poolsurnud naisenatuke. Ta elul ei näi enam olevat eesmärki, ta ei suuda jalul püsida. Ravic aitab teda veidi - elementaarsest inimlikust kaastundest. Läheb tema hotelli, klaarib omanikuga arved ja muretseb talle uue elukoha. Sellega peab mees asja unustatuks. Kuid Joan võtab jälle ühendust, tundes et Ravic on sel hetkel tema ainuke tugi. Mees aga ei mäleta enam ta nimegi, kuid leiab talle töökoha oma tuttava venelase Morozovi ööklubis. Sünnib suhe, mis elustab mõlemaid. Joan muutub taas normaalseks, Ravici igavene igavus näib kaduvat. Ometi närib teda kerge kahtlus, ta ei saa olla kindel et tunneb tõepoolest seda 1 mida arvab, ometi tajub ta ka ise oma armastust Joani vastu. Ravic elab pagulasi soosivas hotellis "International"...mitte et see tähtis oleks aga järgmises raamatus on ka see sisse toodud.
jõuab kohe. Ta oleks pidanud sel hetkel välja minema aga mõtles et paneb seeliku ka selga ja siis läheb (naised pidid avama alati oma mehele värava kas või paljalt) aga ta ei jõudnud õigeks ajaks ja mees sõitis selle pooleks. Mees oli raevus ja hakkas naisega karjuma, Ämmasoo Villem asutus tema eest välja mille peale mees veel rohkem vihastas. Andis tollele tappa ja siis tahtis naist ka veel maha lüüa- viimane jooksis aita ja pani ukse lukku. Mees hakkas karjuma, kuid äkki läks, võttis püksid maha ja istus kaevu peale, mille tulemusel naine välja tuli ja palus et ta ei urineeriks sinna- kutsus isegi lapsed ja tüdruku paluma. Sulane pani ta aga lõpuks paika ja mees tõusis püsti. Hetk hiljem sõid kõik saia ja olid rõõmsamas tujus, va perenaine kellel oli kahju rahast mis mees saiadele kulutas (tema ei saanud eriti kunagi raha, vaid müüs kodus olevaid asju maha et paar kopikat saada). Päeva lõpuks läks mees ise magama
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid