Kui ma oleksin Apollon Vanas-Kreekas olid jumalad väga tähtsad. Nendesse usuti ja loodeti, et nemad aitavad inimest igas olukorras. Jumalaid oli päris palju, et iga eluvaldkond oleks kaitstud ja hoitud. Mina oleksin valguse- ja ennustusjumal Apollo. Mind sümboliseeriks inimeste poolehoid, kuna püüan neid aidata, et tulevik neile halba ei tooks. Oma väe ja oskusega aitaksin ma iga inimest, kes oskaks ilusti küsida abi ja samas usuks minusse. Muudaksin nende elus ette tulevaid olukordi nii, et vaatamata halvale leiavad nad selles ka head. Näiteks, kui inimene saab ette teada kellegi lähedase haigusest või suremisest, siis ma teeksin nii, et vaatamata kurvale olukorrale, oleks nende koos oldud aeg nii hea, et see aitaks üle elada kõik valu, isegi kõige suuremad kaotused ja muudaksin inimest nii, et ta suudaks elada ilma selleta, kelle
See maja võiks olla suur, seal võiks olla leivaahi, rehetuba, magamistoad, suurestuba ja köök. See pere, kus ma oma nädalakese veedaks võiks olla hästi tore pere. Ma otsiksin oma ajarännakust tagasi minnes oma vanavanavanaema ja vanavanavanaisa ülesse ja räägiks nendega ja arutaks asju ju. Teeksime koos tööd, karjataksime loomi, hariksime põldu, vanavanavanaema õpetaks mulle käsitööd rohkem, kui ma seda praegu oskan, teeksin heina, aitaksin neid üldse kodutöödes ja asjades. Kui ma oleks oma ajarännakust tagasi räägiks ma sellest kõigile kui põnev mul oli ja mis ma tegin ja kus ma elasin ja kellega ma kokku sain ja kuidas mul üldse läks. Ma saaks siis aru ka kui ma ajarännakust tagasi oleks kui raske neil oli, aga meil pole sugugi nii raske. Kuna nüüd on elekter, vesi kõik olemas ei pea pesu käsitsi kuskil oja ääres pesema lihtsalt viskad pesumasinasse ja see peseb puhtaks, toit säilib kauem kuna nüüd on ju
omapära ja kultuuri. Samas kuulaks ka riikide enda kombed ja muud nede jaoks tähtsaid asju. Kui aga tuleksid pealikud ise Eestisse, teeks neile ringreisi ja näitaks eestlastele armsaks saanud paiku ning muid põnevaid kohti. Südamest muidugi loodaks, et saaksin kõikidega hästi läbi ja kui Eestil on millegi suhtes abi vaja, siis nemad toetaksid ja aitaksid meid nii sõjaliselt kui ka materjaalselt ning vastupidi. Ma aitaksin inimestel teha ise erakondasid ja annaksin neile nõu, et nad omale meeldivamad ministrid saaks. Sekkuksin haridusministri töösse ning paluksin tal 12. klassi Inglise keele eksami ära jätta, kuna tulemusi Eesti koolides järgmisesse kooli sisseastudes vaja ei läheks. Uuriks ka mis toimub Eesti valdades ja kui oleks midagi korrast ära siis parandaks selle, üritaks vähemalt, kui see näiks täiesti võimatu. Peaks nõu
Oluline oleks, et meile vahel tekiks hea klapp ja ta saaks mulle kõigest rääkida. Oluline on ka vanematega rääkida, et mida nad ootavad minult kui õpetajalt ja minult kui inimeselt. Vanematelt peaksin kindlasti küsima, et mis probleemid on kerged tekkima ja mis ma selle vätimiseks või lahendamiseks peaks tegema. Järgmine osa oleks tund, kuidas ma tundi läbi viiksin. Tund peaks olema piisavalt mahukas, samas ka kergesti arusaadav ja õpilase jõudmist arvestav. Vajadusel aitaksin teda teatud asjadel järgi või teeksin asja lihtsamaks. Samas ei tohiks kaasõpilasi tähelepanuta jätte ja ka nendega arvestada. Nii et oluline on, et ma tagaks kõigile heaolu nii puudega lapsele kui ka tervele klassile. Korraldaksin ka ühiseid väljasõite ja matku, sest oluline on puudega lapse puhul see, et ta saaks ise näha, tajuda ja puudutada asju. Olenevalt teemast ma korraldaksin rühmatöid. Rühmatöös on oluline, et vähemalt korra
Aga ma ei saa, sest ma ju olen puu. Niisiis, lapsed mängiksid ja loobiksid liiva. Kindlasti tahaksid lapsed ronida puu otsa ja mina tunduksin just see kõige õigem puu, sest ma ei oleks mõni pika tüvega mänd, sest just selliseid mände on Nõmmel väga palju. Ma oleksin mõnda muud liiki puu, mis seisaks vapralt Nõmme karmis kuivas ning liivases pinnases. Lapsed jookseksid minu juurde ja hakkaksid vapralt proovima mu esimesest oksast kinni haarata. Ma aitaksin natuke kaasa, võtaksin jõu kokku ja sirutaksin oksa alla poole. Laps haaraks sellest oksas kinni ja tõmbaks end ülesse oksa peale istuma ja jalgu kiigutama. See ei oleks kindlasti ainuke mäletamistväärt ja tore sündmus mu ümber. Näiteks mõnel suveöös tuleks minu juurde üks paar. Nad oleksid õnnelikud ja rõõmsad ning poiss võtaks taskust välja taskunoa ja kraabiks oma tüdruku ja enda nime minu tüvesse ja nimedele veel südame ka ümber
Esimesel päeval tutvustatid meile kööki ja ülejäänud maja. .Tulid hakata koheselt retti aluselt süüa tegema. Tööle minnes oli laua peal meil iga päevane prognoos ja igal ühel oli oma ülesanded sealja oli vaja iga pave märgistada et olid kohal. Peale tööpäeva tuli alati köök ära koristada ja pesta.Teha tuli nii kuum kui ka külmtöötlemist, toiduained tuli pakendad. Esmane ja hilisem juhendamine praktikakohal olid hügieeninõuded,tööülesandedolid et ma aitaksin midagi teha näiteks mind pandi tükeldada liha vorsti ,juurvilju tükkeldada ja koorisin ka väga palju juurviljad olid peet ,porgad, sibulat,kartulit ,masinaga ja suupisteid tegin ka palju oli mõnikord kas 30 suupisteid tegin või 60 .Praadisin kotlete 128 tükki oli vaja neid ühest poolt praadida ja, kui ned on juba natukene pruuniks all läinud pean pöörata võib ainult 2 korda . Ja ma ka olin leti taga söögi väljastasin õpilastele ja õpetajatele
põhimõtteliselt hakka elusid päästma. Kahjuks ilmselgelt avariipaigal ja abivajaja(te) keskel see nii lihtne pole. On juba inimesi, kes puhtfüüsiliselt seda ei suuda. Nad ei salli verd ja abivajajat nähes on väga hea, kui ta vähemalt kiirabisse helistada suudaks. Praegu tunduks, nagu vastaksin teemaks püstitatud küsimusele ära, kuid kas see on ka nii. Olen arvanud oma elupäevade algusest, et verd ei karda ja kui vaja siis ka aitaksin esmaabi anda vajadusel. Autokooli esmaabikoolitus lausa sisendas seda kõik tundus nii lihtne ja koolituse lõpul läbitud veatu test kinnitasid seda üha enam. Tundsin et võiksin olla justkui noor jumal esmaabi vallas. Nüüdseks on möödunud sellest esmaabikoolitusest kaks aastat. Nüüd järele mõeldes oli tol ajal autokoolis tegemist pigem paberimäärimisega, sest kuna see on värsketele juhtidele kohustuslik, siis see tuli lihtsalt läbida. Samuti ka test, oli lihtsalt
Malis põllumajanduse arendamine tõstaks riigi üld tegureid aga põhiliselt inimeste enda võimekust. Riik poleks enam nii vaene, inimestel oleks rohkem süüa, tööd, raha. Sealse inimeste edukuse ja põllumajanduse arendamine oleks väga kasulik ühiskonnale. Siit tulebki erinevus, kummas riigis oleks parem põllumajandust arendada. Oleneb arendajast, kas ta tahab endale head või ühiskonnale. Mina valiksin ühiskonna. Aitaksin inimestel tõsta teadlikkust õpetades põllumaaga paremat käsitlust, mis omakorda tõstaks põllumajandust ning lõpuks selle arendamine oleks kasulik nii ühiskonnale kui endale. Põllumajandusmaa inimese kohta oleneb rahvaarvust ja riigi pindalast. Kui on palju maad aga vähe inimesi, tekiks väike tööjõu osakaal. Inimese kohta on palju maad. Kui aga maad on vähe ja inimesi palju, siis oleks maad ühe inimese kohta väga vähe. On kõrge tööjõud.
Kui pulssi pole siis alustan elustamist 18 Mida kahtlustad ja kuidas tegutsed, kui käies restoranis söömas tunned paari tunni pärast kõhuvalu, kõht on lahti ja ajab iiveldama? Ma kahtlustan toidumürgitust. Joon palju vett ning olen pikali asendis. 19 Mida peaksid tegema kui 12 aastasel noormehel esinevad tasakaalu häired, iiveldus, tunnete alkoholi lõhna? Algselt annaksin ma talle palju juua, et osa alkoholi tema organismist välja saada. Aitaksin tal oksendada. Paneksin ta külili asendisse ning kataksin ta millegi soojaga. Rahustaksin teda ning ei jätaks teda üksi. Olukorra halvenedes kutsuksin kiirabi. 20 Väänasid tänaval kõndides välja oma pahkluu, kuidas oleks õige tegutseda? Juhul kui mul peaks olema kaasas midagi külma, siis asetaks ma selle vigastatud piirkonnale. Koju jõudes seoksin ma pahkluu elastiksidemega kinni ning hoian jalga kõrgemal.
pärast kõhuvalu, kõht on lahti ja ajab iiveldama? Kahtlustan toidumürgitust. Joon palju vett, et kompenseerida veekadu. Olen pikali asendis. 19. Mida peaksid tegema kui 12 aastasel noormehel esinevad tasakaalu häired, iiveldus, tunnete alkoholi lõhna? Noormehel on alkoholimürgitus, sest ta oksendab. Kui noormehe seisund halveneb, elulised näitajad halvenevad – kutsun kiirabi. Seni aga annaksin talle palju juua vett, aitaksin oksendada. Paneksin küljele magama. Rahustaks ning ei jätaks teda üksi. 20. Väänasid tänaval kõndides välja oma pahkluu, kuidas oleks õige tegutseda? Asetan vigastatud piirkonnale midagi külma. Hiljem seon selle kinni elastiksidemega, kuid mitte kõvast, et ei takistuks verevarustus. Viinakompressi ei tee enne 24h möödumist, hoian jalga kõrgemal. Tegutsen pahkluud säästvalt ning vajadusel lähen traumapunkti. 21. Kuidas tegutsed äkksurma puhul
aidata. Loodetavasti märkab igaüks meist, kui lähedane inimene või hea tuttav on stressis ja aitab tal sellest üle saada, kuulates ning toetades teda. Sain teada, et paljud Eesti kooliõpilased kannatavad koolivägivalla all, millest on väga kahju. Ise ma seda tunda pole saanud, ega tea ka ühtki tuttavat, kellel sellega tegemist oleks olnud tulla. Kuid kui keegi mu tuttavates peakski kannatama koolivägivalla all, siis aitaksin tal igatahes sellele vastu seista. Loodetavasti, igaüks kes tunneb mõnd koolivägivalla ohvrit, astub tema olukorra kaitseks sammu, kas või teatades sellest mõnele õpetajale või lapsevanemale. Peale koolivägivalla on koolis veel teisigi stressoreid, näiteks õppetööga seotud raskused, või halb läbisaamine klassikaaslaste ning õpetajatega. Üldiselt pidas minu arvamus stressist jagu saamise kohta paika tuleb tegeleda endale meeldivate asjadega, leida sobiv hobi
ligemalt?» «Jah, tunnen.» «Siis on nõu leitud. Kas tahad oma meestega lossi kallale minna? See ei ole muud kui kindlustatud mõis, aga olgu ta nii kindel kui tahes, ma mõtlen, ega sina oma kärudega hirmu ei tunne. Kas tahad?» Tasuja ei vastanud kõhe. Ta vaatas jälle mõeldes enese ette maha. Viimaks tõstis ta pead, vaatas ringi ja küsis: 101 «Kas kedagi teie hulgas ei ole, kes seda tööd enda peale võtaks? Mina jääksin heameelega siia ja aitaksin mehi sõjale harjutada.» Kõik vanemad vaikisid. Nad ei saanud Tasujast aru. Mehi oli ju küllalt, kõik sõjariistus ja võitlusvalmis, -- mis neist harjutada? Kui Tasuja nägi, et mingisugust vastust ei tulnud ja peavanem suud uueks seletuseks avada tahtis, ütles ta kindlästi: «Minu mehed on täna väsinud, aga homme, enne kui päike tõuseb, oleme lossi ees.» Seda nõu rõõmuga heaks kiites tõusid vanemad ja läksid välja, igaüks oma salga juurde.
hakkasime lobisema ja esimese asjana tuli välja, et mehed teineteist ei tundnudki. «Mis teid hätta viis?» küsis paljaspea teiselt. «Noh, ma müüsin vahendit, mis hambakivi hävitab -- ja see hävitab tõesti hambakivi ja enamasti hambaglasuuri ühes sellega --, aga jäin üheks ööks kauemaks kui oleksin pidanud jääma. Tahtsin parajasti sääred teha, kui teerajal siinpool linna teile risti vastu juhtusin ja te ütlesite: «Tagaajajad tulevad!» ja mind palusite, et ma teid edasi aitaksin. Ütlesin siis, et ma ise ka olin hädas ja tahtsin teiega koos ära aurata. See on kogu lugu, -- kuidas on teiega?» «Noh, ma pidasin umbes nädal aega karskusesisulisi koosolekuid ja olin suurte ja väikeste naiste lemmikuks, 331 sest kütsin joomaven,dadele põrgu palavaks, uskuge mind. Teenisin viis-kuus dollarit õhtus -- kümme tsenti nina pealt, lapsed ja neegrid hinnata -- ja äri suurenes iga päevaga. Aga kuidagi
«Ainult sadulad?» «Kas te nüüd mõistate?» küsis Athos. «Sõbrad, see on täpselt nagu minuga. Instinktiivselt hoidsin ma sadula alles. Hei, Bazin, vii mu uus sadul nende härrade juurde.» «Ja mida te tegite oma küreedega?» küsis d'Artagnan. «Mu kallis, kutsusin nad järgmisel päeval lõunale,» kõneles Aramis, «siin on suurepärane vein, olgu muuseas öeldud. Jootsin nad nii täis, kui sain. Seepeale keelas küree mul musketärikuuest loobuda ja jesuiit palus, et aitaksin tal musketäriks saada.» «Ilma väitekirjata!» karjus d'Artagnan. «Ilma väitekirjata! Nõuan väitekirja ärajätmist.» «Sellest ajast alates elan ma suurepäraselt,» jätkas Aramis. «Alustasin poeemi kirjutamist ühesilbilistes värsides. See on üsna raske, aga just raskustes seisab iga asja väärtus. Aineks on armastuseteema, loen teile ette esimese laulu, milles on nelisada värssi ja mis kestab üks minut.»
annaabi.ee 
