kultuuristamiseks. Eesti metsades kasvav harilik mustikas (Vaccinium myrtillus) ja sinikas (Vaccinium uliginosum) ei sobi istandikesse, sest nad on kohanenud poolvarjulise kasvukohaga ega talu eredat päikesevalgust lagedal põllul. Põhja-Ameerikast pärit ahtalehine mustikas (Vaccinium angustifolium), kännasmustikas (Vaccinium corymbosum) ja silmmustikas (Vaccinium virgatum) aga on sellised liigid, mis eelistavad just päikeseküllast kasvukohta. Ahtalehise mustika ja kännasmustika ristamisel on saadud mitmeid kultuursorte, mida iseloomustab hea talvekindlus, ning seetõttu kasvatatakse neid põhjapoolsemates piirkondades. Eestiski on tuntud sellised sordid nagu 'Northblue' ja 'Northcountry'. Siiani ei olnud sellele mustikale antud konkreetset eestikeelset nimetust, kuid botaanika terminoloogia komisjon kinnitas ametlikuks nimetuseks sellele taimeliigile poolkõrge mustikas (Vaccinium × atlanticum).
karjamaataimed; d) umbrohud; e) metsataimed; f) haljasalade ja parkide taimed. Eestis tagavad looduslikud korjemaad 80% korjest, millest omakorda 50% pärineb metsast. Siit järeldub rändmesinduse korraldamise vajadus metsade läheduses. Varakevadise korje annavad aprillis-mais pajud, mis kasvavad loo-, osja- ja madalsoometsades. Suvise meekorje annavad sinika- ja jänesekapsa-, pohla- ja mustikametsad, kus taimed õitsevad juunis-juulis. Juulis tagavad hea korje pajulille ning ahtalehise põdrakanepi õitsemine raiesmikel ja metsa ääres, augustis aga kanarbik metsas. Meetoodang võib kanarbikumetsas olla 4044 kg/ha, rabametsas ja siirdesoos 30 36 kg/ha, pohlametsas kuni 24 kg/ha, mustikametsas 1518 kg/ha. Metsades on korjet peamiselt juunis-juulis, juulis tuleks kolida raiesmikele, kus õitsevad vaarikas, ahtalehine põdrakanep jt. Kuna looduslike meetaimede õitsemise ajas on juulis-augustis vaheaeg, tuleb ühtlase korje saamiseks meetaimi külvata
sortidega algas alles 1996. aastal EPMÜ aiandusinstituudi ja metsandusliku uurimisinstituudi koostöös. ▪ Sordiaretus ja sortide kirjeldused. Mustikaliikide sordiaretust alustas 19. ja 20. sajandi vahetusel botaanik F. Coville. Ta ristas kännasmustika erinevaid looduslikke viljakaid kloone omavahel. Tänapäevaks on registreeritud ligikaudu 60 põhja-kännasmustika ja 35 küülikusilm-mustika sorti, lisaks 20 lõuna-kännasmustika, 7 poolkõrge mustika ja 7 ahtalehise mustika sorti. Jõhvikakasvatus Perekonda kuulub näiteks suureviljaline jõhvikas, harilik jõhvikas, väikeseviljaline jõhvikas. Esimese jõhvikaistanduse rajas H. Hall 1816. aastal. Mõni aasta hiljem hakkas jõhvikapõldude pindala Ameerikas kiiresti laienema. Euroopasse jõudis suureviljaline jõhvikas 1840.aastal. ▪ Sordid "Kuresoo" - meenutab kirssi. "Nigula" - maitse ja mahla värvus kõikidest sortidest parem.
Kasvab kuni 1,5-1,8 meetri kõrguseks, mais, juunis puhkevate õrnroosade piklike õiekobaratega põõsaks, kelle ererohelised lehed muutuvad sügisel leekivpunaseks kuni pronksjaks. Väga viljakas ja ilusate magusate, suurte (kuni 2-3 cm ) marjadega sort.Viljad valmivad augustis, õitsema hakkab kolmeaastaselt. Vajab kergeid, niiskeid, happelisi muldasid. Ei talu liigniisket üleujutatud kasvukohta. Vajab talvekatet. Kanada mustikas – Vaccinium myrtilloides. Sarnane ahtalehise liigiga, kuid põõsad on tavaliselt kõrgemad, kuni 1.15 m. Noored võrsed on kaetud udekarvadega. Elliptilised lehed on samuti kaetud karvadega nii pealt kui alt. Viljad on tavaliselt sinised, kaetud vahakirmega, väiksemad kui ahtalehisel mustikal. Küülikusilm-mustikas – Vacciunium ashei. Kasvult sarnane kännasmustikaga, süstemaatikud peavad teda kännasmustika lõunapoolseks vormiks. Taimede kõrgus võib ulatuda 2.5 meetrini
konkurentsivõime vahel. Teine katse: ühes potis kasvatati koos kahe taimeliigi esindajaid (seega ressurss oli piiratud). Tulemuseks saadi, et mida tugevam konkurents, seda tugevamini oli kunstlikus koosluses esindatud. Kui toitaineid on rohkem, siis konkurentsivõime määrab olulisemalt taime sageduse. Stressitingimustes taim ei panusta konkureerimisele, vaid lihtsalt eksisteerimisele. Konkurentsivõime mõjutab liikide jaotumust piki keskkonnagradienti. Näide: ahtalehise hundinuia ja laialehise hundinuia katse. Kirjeldati nende jaotumust veekogude kallastel piki veesügavuse gradienti. Istutati mõlema liigi isendeid nendesse potentsiaalselt sobivatesse kasvukohtadesse, kus neid varem ei esinenud. Ahtalehine hundinuia kasvusügavuse varieeruvus on konkurentsi olukorras palju väiksem kui ilma konkurentsita olukorras. Laialehine hundinui oma eelistusi konkurentsi puhul ei muutnud. Ahtalehine kolib koos olles rohkem vette, tal pole mõtet konkureerida.
Sagedamad taimekooslused on: lubika pääsusilma, raudtarna, pruuni sepsika, mätastarna eristarna, sinihelmika, mõõkrohu ning lubika hirsstarna. Liigivaesed madalsood Sootasandikel ja vähese äravooluga nõgudes. Veeseis enamasti püsivalt kõrge. Küllastumata turbaga madalsoomullad. Taimekooslused suhteliselt liigivaesed. Sagedamad taimekooslused: hirsstarna hariliku tarna, niitja tarna sirbiku, sookastiku, ahtalehise villpea, kollase tarna, luhttarna, angervaksa soo-kurereha. Õõtsiksoorohumaad Õõtsik-madalsood. Asuvad kinnikasvanud või kinnikasvavate veekogude ümbruses. Kamara paksus tugevasti varieeruv. Põhjaveetase alati kõrge. Tähtsamad taimekooslused: niitja tarna skorpionsambla, pilliroo, ümartarna, pruuni sepsika skorpionsambla, ubalehe mudatarna ja konnaosja kooslus
) ja h. kadakat. Alustaimestikus domineerib enamasti h. mustikas, h. pohl, leseleht, karvane piiphein, palu-härghein, h. sinihelmikas, võnk-kastevars, metskastik, kilpjalg, keratarn (Carex globularis), kattekold (Lycopodium annotinum), h. lakkleht (Orthilia secunda) jt. Samblarinne on pidev (v.a. haavikud), kasvavad palusammal, laanik, kaksikhambad, karusamblad (Polytrichum sp.) ja turbasamblad (Sphagnum sp.). Raiestikel suureneb pohla ja kõrreliste osakaal, samuti ahtalehise põdrakanepi osa. LU raiestikel toimub tavaliselt kasega, harvem Mä ja Ku-ga. Kultiveeritakse raiestikud Mä istutamisega kuni 6000 taime ha-l, Mä külviga kuni 7000 külvikohta ha-l, samuti Ku istutamisega kuni 3000 taime ha-l. Kasvukohatüüp on levinud kõikjal üle Eesti , eriti Lõuna- ja Ida-Eestis, moodustades kuni 19% riigimetsadest. Jänesekapsa mustika alltüübis (jk - ms) Selles alltüübis on muld viljakam, asudes saviliiv või liivsavi moreenil. Mullad
annaabi.ee 
