Edasi kulges 1901. aastast Pärnu gümnaasiumis kuhu ta saadeti ksamit tegema juba aasta enne kihelkonna kooli lõpetamist. Seal oli ta nii edukas õpilasene, et peagi õppemaksust vabastati. 1904 asutas Vilms koos oma klassikaaslastega Pärnus illegaalse õpilasringi "Taim", mis andis välja samanimelist ajakirja. 1906 sai JV selle toimetajaks. Loeti keelatud kirjandust, peeti koosolekuid ja kõnesid. Vilms paistis silma osava oraatorina, agiteeris ja organiseeris. Esimese Vene revolutsiooni päevil lõi 16-aastane Vilms kaasa ka sotsiaaldemokraatlikus liikumises, kus juba ilmutas häid juhivõimeid. 1907 heideti ta gümnaasiumi 6. klassist välja. Gümnaasiumi lõpetas ta eksternina 1907. Ülikooliaeg: 1907-11 õppis Vilms Tartu ülikoolis õigusteadust. Ta liitus radikaalse Eesti Üliõpilaste Selts Ühendusega, mis oli opositsioonis Eesti Üliõpilaste Seltsiga. 1908 valisid kaasvõitlejad Vilmsi
Émile Zola teoses "Therese Raquin". Therese oli abielus Camille'iga, oma isa õepojaga. Elati lapsepõlvest peale Camille'i ema juures ning noorte vastastikkused suhted olid pigem õe-vennalikud kui tundelised. Tingituna poisi haigusest oli Therese sunnitud oma sisemist liikuvat ja aktiivset isiksust alla suruma. Aja möödudes tuli aga mängu Camille'i lapsepõlvesõber Laurent ning Therese'i ja noormehe vahel tekkis kirglik armastus. Rusuv igapäevaelu agiteeris neid oma tunnete säilitamiseks vabanema kolmandast armukolmnurga lülist, kelleks oli Camille. Nagu on öeldud: "Armastuses ja sõjas on kõik lubatud". Ent seesugune lahendusviis hakkas peategelasi painama niivõrd, et kooselu muutus väljakannatamatuks. Romaan tõestab, et ka armastus on tegur, mis võib inimesi segaseks pöörata ning sealjuures õeluse osakaalu hinges suurendada. Kurjuse poole olemasolu inimloomuses on möödapääsmatu ja seda seepärast, et hea ilmneks paremini
aasta revolutsioonipäevil haaras revolutsiooniline liikumine ka õpilaskonda. 16-aastasene Vilms, tugevakasvuline noormees, esines aktiivse ja huvitava revolutsiooni tegelasena. Saabus raske reaktsiooniaeg 1906. Sama õppeaasta esimesel semestril heideti Vilms gümnaasiumi 6. klassist välja. Vilmsi see ei heidutanud. Ta tegeles edasi ''Taimes'', kuid ühtlasi näeme teda aktiivse tegelasena juhtimas sotsiaaldemokraatliku partei kohaliku osakonna tööd ta agiteeris ja organiseeris nii tööliskonnas kui ka õpilaskonnas. Selline Vilmsi laialdane tsaarireziimi-vastane võitlus ei jäänud muidugi sandarmitel tähele panemata. Teadaolevail andmeil on Vilms neil õppeaastail vähemalt kolm korda politsei poolt läbiotsitud ja üle kuulatud, ning kord pidi ta istuma nädalapäevad vanglas eeluurimise all. See ei murdnud Vilmsi optimismi ja vanglast vaanenult pani ta kõik lootused äsja kokkuastunud Vene I
süsteemi juhtida (Riasanovsky 1984). Midagi sellist võib öelda 1917. aasta Venemaa kohta. 1860ndatel alanud impeeriumi industrialiseerimise ja moderniseerimise laine oli viinud riigi majanduse 20. sajandi teise kümnendi alguseks tõuslainele. Võimud ootasid, et Esimene maailmasõda kujuneb kiireks ja võidukaks, aga vaatamata jõulisele tööstuse arengule, oli veel olulisi puudujääke, mis koos tooraine defitsiidiga viisid ulatusliku rahulolematuseni (Heywood 1999). Intelligents agiteeris juba 19. sajandi lõpul avalikult vägivallale, süüdistades ametnikke, politseid ja jõukamat elanikkonda üldiselt vaeste hädades lootuses sütitada nälgiv lihtrahvas võimude vastu üles (Geifman 1997). Seda võimendasid veel enne 1917. aastat püsinud seaduslikud klassierinevused, mis olid Lääne-Euroopas juba ammuilma kadunud (Pipes 1980). Vabrikute ehitamise tuhinas jäeti põllumajandussektor aga tagaplaanile. Maalt linnadesse
Teine väga oluline ärkamisaegne kõnemees oli kirikuõpetaja Jakob Hurt. 1869. aastal toimunud I üldlaulupeol pidas Hurt programmilise kõne, kus esitas rahvusliku liikumise põhisuunad järgnevaks kümnendiks. 1870. aastal pidas Hurt kuulsa kõne "Meie haritud ja õpetatud meestest", kus ta sõnastas väikerahvusliku elutunnetuse ja eesti rahva ajaloolise kutse: Hurt juhtis tähelepanu sellele, et me ei saa mitte suureks arvult, vaid väikerahvas peab vaimult suureks saama. Hurt agiteeris edukalt oma arvukate kõnede ja kirjutistega inimesi rahvaluulet koguma. (Aava 2003: 36) Kõnekoosolekud Eesti Kirjameeste Seltsis ning ja põllumeeste seltsides harjutasid tolleaegseid kõnelejaid ja kuulajaid populaarteaduslike loengutega, vaidlused Eesti Aleksandrikooli komiteedes aga vaidluskultuuriga. Sedasi pandi alus eesti retoorikatraditsioonidele. (Aava 2003: 37) 1.8 Retoorika areng 20. sajandil
vähe ja L käis tihti metsaserval külaelu piilumas. Talle meeldis külaelu ka. Ta jonnis, et tahab leiba ja odrakörti. Siis tõi ema talle öökullimune ja külaelu ununes. Hiies käies tundis Leemet ebamugavust, sest Ülgas tappis haldjate meeleheaks alati palju loomi. 3.peatükk L läks koos sõber Pärtliga ikka külasse. Nad kohtusid seal külavanem Johannese tütre Magdaleenaga, kes näitas neile sirpi, vokki, riiet ja reha. Koju tuli M isa, kes uuris, palju metsas veel rahvast on. Ta agiteeris kõiki külasse tulema. Ta arvas, et isegi nimed on poistel paganlikud. Kodus rääkis L oma muljetest onu Vootelele ja sai teada, et metsas pole ühtki tööriista vaja. Jeesus on moeasi ja jumalaga pole seal midagi peale hakata. Küla ajab inimesed hulluks, sest nad ei mäleta enam ussisõnu. 4.peatükk Ussisõnu oskasid metsas veel väga vähesed, kõiki peensusi teadis ainult Vootele ja ta asus L õpetama
mida 1939. aastani jõudis ilmuda 4 köidet. Need on heal ilukirjanduslikul tasemel raamatud, milliste ilmutamisega J. Pitka tõusis meie kindral-admiralide hulgas parima stiiliga kirjameheks. Esimese puanse okupatsiooni ajal põgenes J. Pitka 1940. aasta augustis üle Läti Soome. Kui Saksa-Vene rinne 1944. aasta algul jälle Eesti piiridele veeres, tuli Pitka sama aasta aprillis kodumaale tagasi. Ta oli esialgu meelestatud saksameelselt ning agiteeris eesti mehi astuma Saksa sõjaväkke. 21. augustil sai ta siinse SD ülemalt obersturembannfürerilt Baatzilt loa eriüksise moodustamiseks, mis sai nimeks Löögirühma Admiral Pitka ja kuhu tuli kokku paarsada meest. 22. septembril pidas see Kosel lahingut venelastega, seejärel taganes võitlustega üle Tallinna ja keila Läänemerele. Admiral Johan Pitka langes nende lahungute käigus seni teadmata kohas, kuupäeval ja asjaoludel. Aga võib-olla ei langenud, vaid uppus paadiga tormisel
Nad olid Marxi Freudiga ühendades unikaalsed. Kuigi nad polnud enamasti õppinud sotsiaalteadlased, identifitseerisid nad end sotsiaalsete uuringute tegijatena Marksismi ja Freudi teooria kombineerimine. Kui Frankfurdi koolkond alustas 20ndail, tundus marksismi ja freudismi kombineerimine veider, marksismi järgiv NL ei tervitanud freudismi. Freudi pessimism sotsiaalsete muutuste suhtes tundus sobimatu Marxi revolutsioonilise mõtlemisega. 1926ndal instituudiga ühinenud Lowenthal agiteeris teisigi tasapisi psühhoanalüüsile. Eriti aktiivseks läks see Frommi tulekuga. II Maailmasõda tegi neist neomarksistid. Marxi sotsiaalsete uurimuste makrovõrrand täienes Freudi indiviidi sotsiaalpsühholoogia mikrotasandiga. Marx oli majandust silmas pidades psühholoogia välja jätnud. Autoritaarneism, fa?ism ja juudivastasus. Fa?ism hakkas neid huvitama, kui seda omal nahal tunda said. Nende käsitluse järgi asendus võistlev kapitalism monopoolse fa
annaabi.ee 
