Ac Dc (0)

AC/DC on Austraalia päritolu hard rock bänd
AC/DC rajasid vennad Malcolm ja Angus Young Sydneys 1973. Lauljaks oli siis Dave Evans . Septembris 1974 asus Evasni asemele Bon Scott . Pärast Boni surma 19. veebruaril 1980 asus tema kohale Brian Johnson (sündinud 1947).
AC/DC tegutseb tänaseni, nende albumeid on müüdud üle 100 miljoni eksemplari.
Kuigi tavaliselt peetakse bändi hard rocki ja heavy metali teerajajaks, liigitavad liikmed enda muusikat rohkem rock'n'rolliks.
Nimi AC/DC tuleneb ingliskeelsetest sõnadest alternating current/ direct current, mis tähendab vahelduvvool/ alalisvool . Seda soovitas väidetavalt vendadele Youngidele nende õde Margaret, lugedes seda lühendite paari õmblusmasinalt.
Bändiliikmed on hetkel:

• Angus Young (soolokitarr) alates 1973
  
• Malcolm Young (rütmikitarr) alates 1973
  
• Brian Johnson (vokaal) alates 1980
  
• Phil Rudd ( trummid ) 1975–1983, alates 1994
  
• Cliff Williams (basskitarr) alates 1978
  

AC/DC logol on kaldkriipsu asemel kõrgepinge sümbol.
Ajalugu
Algus
Angus ja Malcolm ning nende vend George Young olid sündinud Šotimaal Glasgow's, kuid kolisid perega 1963. aastal Austraaliasse Sydney 'sse. Malcolm Young rajas 1973. aastal koos trummari Colin Burgessi ja basskitarristi Larry van Kriedtiga uue bändi, kuhu kaasati ka Malcolmi noorem vend Angus. Lauljaks võeti Dave Evans, kes oli varem olnud Malcolmiga samas bändis Velvet Underground (ei ole otseselt seotud samanimelise USA bändiga). Algselt mängis AC/DC põhiliselt kavereid esitajatelt, nagu näiteks Chuck Berry, The Beatles ja Rolling Stones ning ka mõningaid endakirjutatud laule.
1973. aasta viimasel päeval andis AC/DC oma esimese kontserdi Sydney's klubis The Chequers ja 1974. veebruaris salvestas esimese singli "Can I Sit Next To You Girl? / Rockin’ In The Parlour ". Üsna peatselt vallandati trummar Colin Burgess, kuna kukkus laval kokku, ja basskitarrist Larry van Kriedt. Trummari kohta täitis ajuti George Young.
Selleks ajaks oli Angus juba hakanud esinedes kandma tema tunnusmärgiks saanud koolivormi. Esialgu kasutas ta erinevaid kostüüme, näiteks gorilla, Zorro ja Super-Ang Superman'i eeskujul. Samal aastal otsustasid vennad Youngid, et Evans ei ole neile sobiv laulja, kuna oli stiililt rohkem glam-rock'i poole, mis bändi suundumusega ei sobinud. Septembis paluti Evansil lahkuda ning asemele võeti Bon Scott, kes oli bändi esmakordselt näinud kontserdil kuu varem.
Koos Bon Scottiga
Scott, kel oli muuhulgas varasemast ajast mitmeid seaduserikkumisi, aitas luua bändile jõhkrat ja toorest kuvandit, mis on suures osas tänaseni säilinud. 1975. aastal anti välja album High Voltage ja samal aastal said bändi liikmeteks basskitarrist Mark Evans ja trummar Phil Rudd, pannes lõpu liikmete pidevale vahetumisele. Samal aastal ilmus ka teine album T.N.T. - mõlemad anti välja ainult Austraalias. Järgmisel aastal pandi mõlema põhjal kokku album USA ja Suurbritannia turu jaoks, mis kandis samuti nime High Voltage.
1976. aasta aprillis oli AC/DC esimene kontsert Euroopas - Londoni klubis The Red Cow. Sellest ajast hakkas bänd seal regulaarselt esinema ja sai populaarseks kohaliku publiku seas, kuna seostati punkliikumisega. Suurbritannias edu saavutamine pani aluse nende ülemaailmsele kuulsusele. Oktoobris tuuritas AC/DC Rainbow soojendusbändina Euroopas, mis sisaldas kontserte Taanis , Saksamaal, Belgias, Prantsusmaal, Šveitsis ja Hollandis. 1977. aastal anti esimesed kontserdid USAs, kus AC/DC esines endiselt veel soojendusbändina. Üles astuti koos selliste esinejatega, nagu näiteks Moxy, Foreigner, Johnny Winter, KISS , Aerosmith, Styx ja Blue Oyster Cult.
1978. aastal anti välja album Powerage, mis suurendas bändi edu ja kuulajaskonda veelgi. Sellel albumil astus esmakordselt üles uus basskitarrist Cliff Williams, kes asendas Mark Evasit, kuna Evansil olid vastuolud Angus Youngiga. Kontserte USAs oli võrreldes eelmise aastaga oluliselt rohkem. USAs, Miamis salvestati ka järgmine album Highway To Hell, mis tuli välja 1979. aastal. Highway To Hell osutus bändi seni kõige edukamaks albumiks, mis USA edetabelitel jõudis 17. ja Briti edetabelites kaheksandale kohale. See oli ka AC/DC esimene miljonilise läbimüügiga album.
Bon Scotti surm
1980. aasta 19. veebruaril Londonis jõi Scott ohtralt ja jäi pärast sõbra autosse magama. Samal ööl ta suri, kuna lämbus omaenda okse tõttu. Ametliku raporti kohaselt "jõi ta end surnuks ". Scott maeti Fremantle' isse Lääne-Austraalias, kuhu ta lapsepõlves koos oma perekonnaga elama oli asunud .
Koos Brian Johnsoniga
Youngid hakkasid selle sündmuse järel kohe uue materjaliga töötama, et Scotti surmast paremini üle saada. Samal ajal hakati ka uut lauljat otsima. Mitmete kandidaatide seast valiti lõpuks välja Brian Johnson, kes seni oli olnud koos bändiga Geordie. Johnson oli ka Bon Scottile meeldejääva mulje jätnud - see oli ühes Londoni klubis, kus Johnson laulis Little Richardi laulu ja tegi seda täiesti kõrist kuni ühel hetkel kokku varises. Scott arvas siis, et see oli osa etendusest, aga hiljem selgus, et tal oli pimesool lõhkenud.
Albumid

• High Voltage  (1975) (Austraalia)
  
• T.N.T.  (1975) (Austraalia)
  
• High Voltage  (1976)
  
• Dirty Deeds Done Dirt Cheap   (1976) (Euroopa & Austraalia)
  
• Let There Be Rock  (1977)
  
• Powerage  (1978)
  
• If You Want Blood You've Got It  (1978); live
  
• Highway to Hell (1979)
  
• Back in Black (1980)
  
• Dirty Deeds Done Dirt Cheap (1981) (USA)
  
• For Those About to Rock (We Salute You)  (1981)
  
• Flick of the Switch   (1983)
  
• '74 Jailbreak  (1984)
  
• Fly on the Wall   (1985)
  
• Who Made Who  (1986)
  
• Blow Up Your Video  (1988)
  
• The Razor's Edge  (1990)
  
• Live  (1992)
  
• Ballbreaker  (1995)
  
• Bonfire  (1997)
  
• Stiff Upper Lip  (2000)
  
• Black Ice  (2008)